Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sadu aastaid on inimesed jooksnud novembris räbalais rõivais lauldes ja tantsides mööda kodusid õnne tuues ja meenutades mardipäevale nime andnud Püha Martinit, kes kinkis kerjusele poole oma mantlist. Oma mardipäevasid meenutavad järvalased.
Tiina Viru
Minu lapsepõlvekodus Mustlas oli mardijooks täiesti iseenesestmõistetav toiming, milles osalesid peamiselt 10 – 15aastased lapsed. Väiksemad käisid siis, kui neil oli vanemaid õdesid–vendi, kellega kaasa minna.
Ettevalmistused algasid mitu päeva varem, eriti suur protseduur oli riietumine. Agarad abistajad olid riietumisel ja maskide tegemisel vanaemad, ka emad aitasid. Nemad ka rääkisid, mida mardid inimestele soovima peavad.
Rõivastest kandsime sellal palju tagurpidi keeratud lambanahkseid kasukaid, sest igas peres oli neid mitu tükki. Suurt tähelepanu pöörasime maskidele või näo värvimisele, püüdsime ikka tundmatuks jääda.
Kindlasti pidi olema lauluprogramm, millega esineda.
Mardisantimas käisime tuttavate ja sugulaste juures, veel kindlasti koolidirektori, klassijuhataja ja mõne linna prominendi juures. Alati käisime Tarvastu kirikuõpetaja Harri Haameri ukse taga laulmas.
Tema ja ta abikaasa kutsusid kõik mardisandid tuppa, kuulasid laulud ära, andsid kommi ja kutsusid järgmisel aastal tagasi. Nende ukse taga oli mardisantidest tavaliselt järjekord.
Martidele anti komme, ka raha, kas kopikaid või rubla.
Mardisante oli linnas palju, tihti nägime kuni viit salkkonda, keegi kellelegi liiga ei teinud, võrdlesime omavahel, kes kui palju ja milliseid komme on saanud, vahel ka vahetasime komme ja jagasime kogemusi, kuhu peresse veel võiks minna.
Kui enam ei viitsinud käia, läksime mõne mardisandi juurde koju, kus jagasime saagi ära.Väikelinna asi, eks järgmisel päeval siis martide emad kas tänasid lahkeid andjaid või hurjutasid neid üksikuid, kes marte sisse ei lasknud.
Uno Aan
Meie külas Koeru lähedal oli selline komme, et marti käisid jooksmas peale väikeste ka keskeas täiskasvanud, alustati õhtul hiljem, kui loomad olid söödetud.
Tavaliselt tuli igast talust jooksjaid juurde ja rahvasumm läks aina suuremaks ja lõbusamaks. Kui talud said läbi käidud, jäime viimasesse pidama ja seal laotasime lauale kõik selle, mis kotti kogunenud oli.
Need olid lõbusad peod, kus mängiti pilli ja kõik inimesed kandsid maske. Muidugi ei osalenud selles kogu külarahvas, oli ka talusid, kuhu sisse ei lastud. Seal siis panime ukse väljast kinni, jätsime lävele õlgedest tondi või tegime mõne muu vembu.
Oleme abikaasaga mõlemad õpetajana töötanud ja marte käib meil igal aastal trobikondade viisi. Kaasaegsed mardid on proove teinud ja tulevad ukse taha korraliku kavaga, vahva on neid vaadata. Täiskasvanud võiksid ka jälle sellest kombest kinni võtta, praegu on harjutud nalja ja meelelahutust telerist saama, võiks ju ka ise midagi teha.
Ülo Ormus
Niikaua kui mäletan, on Kolu külas ikka mardisanti jooksmas käidud, nii mina ise kui ka minu lapsed, kui 9–10aastased olid.
Kõige eredamalt on mul meeles aastad 1984 – 86. Meid oli kümmekond noort vanuses 25 – 30. Olime ikka täitsa hoolega maskeeritud ja kostümeeritud, sõitsime nii paari autoga mööda küla ringi.
Pillimees oli ka ühes, tema mängis, meie laulsime või tantsisime, mingi kava see nüüd ei olnud, tegelikult mängis pillimees igal pool üht ja sama lugu.
Enamasti võeti meid hästi vastu, mõni peremees andis martidele peotäie rapsitud linu kaasa, ütles, et viimased linad olid: see oli kombe järgi hea märk. Saime veel õunu, kommi ja seda karvast, mis kurku kõdistab – too aeg tehti lepikulist igas talus.
Tore oli siis, kui viskasime mõnele herneid, tangu– või odrateri küll voodisse vaiba alla – ikka õnneks, aga järgmisel aastal tuli too ja viskas tagasi.
Paarkümmend uksetagust käisime küll niiviisi läbi.
Aino Kruuts
Koolilapsena käisin kodukohas Moostes iga kord jooksmas. Me läksime naabrilastega omaette kuue–seitsmekesi, täiskasvanud olid eraldi.
Kambas olid siis kaks vanemat – isa ja ema, nooremad olid lapsed ja palusid rohkem ande. Eelnevalt valmistasime pikalt ette, paar–kolm nädalat. Käisime koos ja õppisime koolilaule, otsisime raamatutest vanasõnu.
Kui kadridel olid valged riided, vanadest kardinatest ja marlist, siis martidel tumedad. Midagi uut polnud, siis keerasime mantlid pahupidi, isal oli kepp ja vast vitsakimp ka vööl. Saapad olid suured ja vanad, millele olid lehvid külge seotud. Värvilist riiet õmmeldi külge ja krepp–paberist olid lindid mütsidel taga jooksmas. Palju ehtisime just lehvidega. Näod värvisime vesivärvidega ära.
Igal pool olid mardid oodatud, lauad ja toolid olid kokku pandud, et saaks tantse ja ringmänge teha. Koerad pandi ikka kinni, aga üks kord juhtus äpardus, et need olid lahti jäetud.
Keegi toas oli öelnud, et olge vait, juba laulavad. Me karjusime, et tulge appi ja tulge appi, hakkasime keppidega kaitsma, aga koerad läksid rohkem marru.
Tulime tuppa, seljad nurga poole, midagi me ei teinud ja olime nii ära hirmunud. Keegi ütles, et tahaks koju ära minna.
Aga Mardid olid omavahel sõbralikud ja keegi ei teinud kellelegi liiga. Õnne viskamine pole enam meeles, aga põrandale seda ei visatud, pandi ikka laua peale.
Perelapsed võeti alati ringmängudesse ja oma hulka tantsima. Vaeva eest anti rohkem õunu, raha ja omavalmistatud küpsetisi.
Püha Martinist mardipäevani
Mardipäeva nimetuse arvas rahvas pärit olevat Martin Lutherilt, nii nagu kadripäev tulenevat tema naiselt Katariinalt.
10. novembrile on mardipäev nihkunud katoliiklikult mardipäevalt 11. novembrilt. Martin Luther sai oma nime hoopis katoliku pühaku Martinuse järgi, kes oli neljandal sajandil Toursi piiskop ja keda katoliiklased hakkasid juba varakult karja kaitsjana austama ja tema nimepäeva 11. novembril pühitsema.
Püha Martin sündis 316. või 317. aastal Pannoonias, praeguses Ungaris, Rooma tribuuni perekonnas. 15aastaselt astus ta Rooma kaardiväkke ja sellest ajast pärinebki tema kuulsus.
Legend pajatab, et kord tulnud talle vastu külmetav kerjus ja palunud kehakatet. Martinil polnud talle midagi anda, aga ilma ei tahtnud ta ka vaest meest jätta, seepärast andis ta poole oma mantlist.
Järgmisel ööl ilmus Martinile Jeesus Kristus, pool mantlit seljas. Mantli ohverdamine tegi Martinist hiljem püha mehe ja kerjuste patrooni ning tema nimepäevast sai kerjajate ja santijate päev.
Teisalt on mardipäeva peetud ka priiskamise ja prassimise päevaks. Seda seletab järgmine legend: keiser Maximinus pannud Martini pidusöögi ajal oma paremale käele istuma ja lasknud viinakarika kõigepealt tema kätte anda.
Eestis kannab Martini nime Valjala, Martna, Rannu, Türi ja Vändra kirik, nagu ka hävinud Käina ja Audru kirik.
Mardisandid
Sõna «sant» pärineb ladina tüvest sanctus, mis tähendab «püha». Meil on kerjavatest pühadest meestest ehk kerjusmunkadest saanud ainult kerjused ehk sandid.
Marti joostakse õhtul enne mardipäeva, päise päeva ajal ei tohi mart end näidata.
Mardisandid olid varem enamasti noormehed, kel oli seljas kas pahupidi kasukas või mingi muu vana räbal rõivas.
Martide koledat välimust on vastandatud kadride puhtusele ja uhkusele ning ütlemine «mardid mustad, kadrid valged» ei käi mitte ainult rõivaste värvi kohta.
Hilisemal ajal on marti jooksnud nii poisid kui ka tüdrukud, põhiliselt ikka noored. Juht oli tavaliselt mardiisa, keda mõnel pool ka mardi pukiks või vanamardiks hüüti.
Tunnusmärgiks kandis ta õlgedest keeratud piitsa ja vahel ka suurt piipu. Mardiisa saatsid tavaliselt mardiema, naiserõivad seljas ja kedervars või vahel isegi vokk kaenlas, ning mardilapsed.
Kindlasti pidi martidel kaasas olema pill ja lehmakell. Piitsa plaksutamine ja kella helistamine moodustasid osa omaaegsest rituaalist, millega kurje vaime eemale peletati.
Mardiööl usuti neid alati liikvel olevat rohkem kui muidu. Mõnikord olid kaasas ka muid tegelasi nagu hobune, sikk, karu või kurg.
Martidega oli varasemal ajal kaasas torupillimängija, hiljem asendas teda lõõtsa– või viiulimees.
Saabudes laulsid mardisandid kõigepealt akna taga. Kui neid sisse ei lastud, võis suuremat pahandust oodata: küll tõmmati vanker katusele või laoti puuriit ukse ette.
Oli saadud luba tuppa tulla, astus kõige ees sisse mardiisa. Tal oli kaasas kaelakott, kust ta teri põrandale külvas ja seejuures viljaõnne soovis.
Seejärel sandid tantsisid, esinesid ja küsisid ande. Mardiema ehk ketrajasant läks tule äärde, tükk valget riiet ja takukoonal kaasas ning hakkas seal ketrama ja laulma, lapsed käisid tema juures rõivaid tahtmas.
Enne minekut kontrollisid sandid laste lugemisoskust.
Lahkumise eel õnnistasid nad veel kõiki pereliikmeid ja ka teenijarahvast nimepidi, igaühele just midagi temale tarvilikku soovides. Kui marte hästi vastu ei võetud või olid annid kehvakesed, hakkasid mardid sajatama.
Tavaliselt anti martidele toiduaineid, aga ka viina, õlut ja raha. Mõnel pool küpsetati erilisi mardikakke, et neist õhtul üks santidele anda ja teised pärast ise ära süüa.
Sageli peeti pärast viimases talus kogutud andidega pidu, kus hangitud kraam ühiselt ära tarvitati.
Mardipäev kui põllumajandusaasta lõpp
Üldiselt on teada, et mardipäevast lasti karjane koju, see tähendab, et karja enam välja ei aetud. See sõltus muidugi ka ilmast. Lambad pidid mardipäevaks pöetud olema, siis olid nad terved ja kasvatasid edaspidi head villa.
Talve algust tähistas üldlevinud komme just mardipäeval kahekordsed aknad ette panna.
Töökeeldudest kehtisid mardipäeval eelkõige villa kraasimise ja ketramise keeld.
Söök ja jook
Mardipäeva toidulaud oli tavalisest rikkalikum. Mardihane on Eestis suhteliselt hilja tegema hakatud. See väide käib küll rohkem talurahva kohta, sest linnas oli mardihani Lääne–Euroopa eeskujul juba ammu tuttav. Talus tapeti selleks päevaks tihti hoopis suurem loom, kas lammas või siga. Verest tehti mardilaupäeva õhtuks verikäkki, mida anti ka santidele.
Kes sõi sel päeval paljast liha, sel läks lambakasvatus järgmisel aastal hästi korda.
Joogiks oli kalja kõrval ikka õlu.
Allikas: Piret Õunapuu «Pühad ja kombed»