E, 3.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Teadlane aitab kujundada maailma tulevikku

Merili Nikkolo
Teadlane aitab kujundada maailma tulevikku
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Leo Mõtus
Leo Mõtus Foto: Andrus Eesmaa

Kui 20 aasta pärast on paljudes riikides turvalisem õhukaitsesüsteem ning meid ümbritseb abivalmis ja paremini mõistev tehiskeskkond, võib selles olla osa Järvamaalt pärit informaatikateadlasel Leo Mõtusel.

Eesti Teaduste Akadeemia Paides olnud teaduspäeval teatas akadeemia peasekretär Leo Mõtus (65) ettekande algul heatujuliselt, et teda võeti kaasa eksponaadina, sest just tema on akadeemia liikmetest Järvamaa juurtega.

Mõtus elas esimesed eluaastad Väätsa vallas Piiumetsas vanas talus vähke täis jõe ääres. «Koht oli fantastiline,» meenutas ta.

Kius viis automaatikat õppima

Seda jõge Mõtuse teada enam ei ole, sest maaparandamise ettekäändel juhiti jõgi majast eemale. Ka maja pole enam. «Kui viimati käisin, oli seal paar puud püsti ja maja asemel hunnik ehitusprahti,» lisas ta.

Talu oli Mõtuse onu oma. Seal elas ta koos emaga, isa oli sõjas. Kui isa tagasi tuli, läksid vanemad lahku ja Mõtus läks emaga Tallinna elama.

Siiski jõudis Mõtus kooliteed Türil alustada, aga poole kooliaasta pealt tuli lahkuda. «Pärast seda ei käinud ma Järvamaal kaua, alles 1960ndate lõpul hakkasin jälle enam–vähem regulaarselt käima,» ütles ta.

Järvamaad külastab Mõtus siiani, sest emapoolsed vanaema ja vanaisa puhkavad Türi Kesklinna kalmistul.

Pärast Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasiumi lõpetamist seisis Mõtus valiku ees, kuhu ja mida minna õppima. Selgus, et tollal uudne ala automaatika sattus teele juhuslikult. «Sel ajal vestles kõikide ülikooli sisseastujatega teaduskonna dekaan, tema katsus mind agiteerida midagi muud õppima, et mujal on ka inimesi vaja ja automaatikasse on suur konkurss,» selgitas ta.

See andis indu hüpata tundmatus kohas vette ja hakata Tallinna polütehnilises instituudis just automaatikat õppima. Teine valik oleks olnud matemaatika. «See oleks ilmselt viinud Moskvasse ja tundus pisut hirmutavana,» sõnas ta.

Ülikoolis läks Mõtusel hästi ja ta lõpetas võrdlemisi lihtsalt cum laude. Selle põhjuseks peab ta keskkoolis saadud tugevat matemaatika ja füüsika alust. «Keskharidus oli tollal hea, erinevalt praegusest,» märkis ta.

Õppejõuna teab Mõtus hästi, et tänapäeva keskkoolilõpetajatel on kaks olulist puudust. Esiteks pole neil head arusaamist matemaatikast. «Ei ole vaja teada palju fakte, on vaja arusaamist matemaatika sisemisest loogikast,» rõhutas ta. «See puudub enamikul keskkoolilõpetajatel, vaid kolm–neli protsenti on tasemel.»

Teiseks on noorte väljendusoskus kehvavõitu ja nad ei oska enam korralikus eesti keeles kirjutada. «Meie haridussüsteem on üsna selgelt fokuseeritud kiire edu saavutamise ja rahategemise ideoloogia propageerimisele – haritud inimese kasvatamine pole enam esimene eesmärk,» arutles ta.

Mõtus ütles, et inseneriks ja teadlaseks soovijaid jagub, kuigi neid on jäänud vähemaks. «Ilmselt hirmutab väga aeglase rikastumise, rohke õppimise ja pikkade tööpäevade oht, teisalt vähendab see ka tülikate õnneotsijate osa tudengite hulgas,» põhjendas ta.

Mõtuse teadustööle minek on tulnud kuidagi iseenesest. Ülikooliski ei kujutanud Mõtus ette, mis temast võib saada. «See ei teinud muret ka, peamine oli, et sai huvitavalt aega veeta,» lausus ta.

Mõtus peab ennast lihtsameelseks inimeseks. «Väiksena mõtlesin, et saan kindlasti vedurijuhiks, aga teadlaseks saamisest ei mõtelnud ka ülikoolis,» põhjendas ta. «Ega ma praegu ka mõtle, et eriti teadlane olen.»

Teadustööpisik nakatas Mõtust esimest korda siis, kui ta neljandal kursusel läks küberneetika instituuti tööle.

Mõtus selgitas, et tema viimase paarikümne aasta põhiline uurimisprobleem on olnud, kuidas tõestada välismaailmaga vahetult ehk ilma inimeseta suhtleva arvuti programmide töö õigsust.

Selliseid arvuteid nimetatakse nähtamatuteks, sest nad on ehitatud keskkonna sisse nii, et tavainimene ei märkagi nende olemasolu.

Erialahuvi õhukaitset arendama

Näiteks arvuti mobiiltelefonis (mis vestleb lähima tugijaamaga ligi 300 korda sekundis), arvuti auto mootoris (mis juhib klappide tööd ja segab vajaliku küttesegu).

Viimasel ajal on Mõtus rohkem uurinud, kuidas tõsta meid ümbritseva tehismaailma arukust. Tema töö tulemusena võiksid kunagi hakata ühissõidukid paremini liikuma.

Peatuses ootav inimene näeb, kui kaua tuleb veel bussi või trammi oodata. Selline süsteem töötab juba mõneski riigis.

Mõtusel on asja ka NATO rahvusvahelisse töörühma, mis uurib järgmise põlvkonna ehk umbes 20 aasta pärast tööle hakkava õhukaitsesüsteemi funktsionaalsust ja selle projekteerimise viise.

Veel kuulub Mõtus töörühma, mis töötab välja tõestamisviise, mis näitaksid, et iseõppiv hajussüsteem ei tee kunagi seda, mille projekteerija on ära keelanud.

Iseõppivaid hajussüsteeme leiab Mõtuse ütlust mööda tänapäeval palju. See tähendab, et arvutid, mis asuvad üksteisest eemal, teevad koostööd.

Sellist süsteemi kasutatakse näiteks elektrijaamades, keemiatööstustest. Uurimistöö tulemusena peaks tulevikus süsteemi ehitamisele kuluma vähem aega ja raha ning töökindlus oleks palju suurem.

Mõlemad töörühmad on pisut militaarse kallakuga. Mõtus sõnas, et töörühmadesse kuulub ta ühelt poolt erialahuvist. «Natuke idealismi ka,» sõnas ta kavalalt naeratades.

Mõtus osaleb mitmes rahvusvahelises komisjonis. Ta märkis, et üks huvitav koht on Euroopa Liidu liikmesriikide teaduste akadeemiaid ühendav kogu Euroopa Akadeemiate Nõuandev Kogu. See annab Euroopa Parlamendile nõu ja pakub teaduslikku analüüsi.

Mõtus tunnistas, et poliitikute ja teadlaste vahel võib mõnikord esineda ka põhimõttelisi lahkhelisid: poliitikud juhinduvad parteide programmidest ja tagasivalimise kriteeriumidest, aga teadlased teooriast ja tõestatud faktidest.

Eelmisel aastal oli juhus, kus mõni poliitik nõudis, et Euroopa Parlamendile esitatud analüüsis muudetaks faktidel põhinevaid järeldusi nii, et need oleksid kooskõlas konkreetse poliitikute fraktsiooni ettekujutusega asjadest.

Mõtus ütles, et diskussioon kestis ligi pool aastat ja lõppes terve mõistuse ehk teadlaste võiduga.

See, mis suhetes on teadus ja poliitika, sõltub tema ütlust mööda riigist. Mõtus sõnas, et kuna Inglismaal peavad ministrite teadusnõunikud olema kogenud teadlased, siis on nende nõuannetel ka märgatav mõju riikide arengule. «Eesti riik on valinud teise tee: poliitikute teadusnõunike ametikohti kasutatakse sageli noorte poliitikute kasvulavaks ja riigi arengule oluliste otsuste mõjude teaduslik analüüs on sageli olematu,» ütles ta.

Seda, milliseks võiks maailm muutuda paarikümne aasta pärast, Mõtus rääkima ei tõtanud. «Ma parem ei ütle,» sõnas ta muiates. Seejärel sõnas, et asjade põhiolemus jääb ju ikkagi samaks. Tsivilisatsiooni kestel ei ole inimene muutunud.

Mõtus märkis, et sõltumata tema uurimistööst, ei lähe elu kindlasti enam palju mugavamaks: inimeste hulk kasvab, keskmine jõukus suureneb, aga tagavarad vähenevad. «Kui Eestis on praegu iga inimese kohta üsna palju ruutmeetreid, siis 20 aasta pärast oleme märgatavalt lähemal Hongkongi elustiilile: inimene märkab teist inimest alles siis, kui too tuleb lähemale kui pool meetrit,» selgitas ta.

Ka lähenevale energiakriisile ei ennustanud Mõtus lahendust. Ta lausus, et eestlased peaksid lihtsalt õppima vähem energiat kulutama. «Ei usu, et lähema 20 aastaga õnnestub leida võimalusi elektrienergia piiramatuks tootmiseks mittefossiilsetest energialiikidest,» sõnas ta.

LEO MÕTUS

Sündinud 15. detsembril 1941 Väätsa vallas Piiumetsas.

1960 lõpetas Gustav Adolfi gümnaasiumi.

1965 lõpetas Tallinna polütehnilise instituudi cum laude.

1973 tehnikakandidaat Eesti teaduste akadeemia juures. Teema «Mittetäieliku informatsiooniga süsteemide juhtimine».

1990 tehnikadoktor Moskva juhtimisteaduste instituudi juures. Teema «Hajusjuhtimissüsteemide tarkvara tehnoloogia».

1964 – 1979 Küberneetika instituudi insener, teadur, vanemteadur.

1979 – 1992 Arvutitehnika erikonstrueerimisbüroo projekti peakonstruktor.

1975 – 1988 Tallinna tehnikaülikooli automaatikakateedri õppejõud.

1990 – 1992 Tallinna tehnikaülikooli küberneetika baaskateedri professor ja juhataja.

1992 – Tallinna tehnikaülikooli automaatikainstituudi reaalajasüsteemide professor.

1994 – 2001 Tallinna tehnikaülikooli süsteemitehnika teaduskonna dekaan.

1994 – 2001 Eesti inseneride liidu president.

2004 – Eesti teaduste akadeemia peasekretär.

Abielus, kaks last, kolm lapselast.

Tunnustused

1980 ENSV riiklik preemia

1996 EV tehnikateaduste aastapreemia

1999 EV Valgetähe IV klassi teenetemärk

Organisatsioonidesse kuulumine (valik)

1993 – IEE (Institution of Electrical Engineers) Estonia.

2005 – UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni liige.

2005 – Assotsieerunud Teadusseltside Nõukogus Akadeemia esindaja.

1992 – Eesti Süsteemiinseneride Seltsi liige.

1991 – IEE (Institution of Electrical Engineers) liige (FIEE).

1993 – IEEE (Institute of Electrical and Electronics Engineers) liige (MIEEE).

NATO RTO töörühmade SCI–181 ja SCI–189 liige.

Tagasi üles