Meisterlaskja võitleb ebaõigluse vastu

Endine maailmatasemel tipplaskur Inna Rose ei taha laskmisega enam üldse tegeleda, kuid pildi jaoks poseerib püstolimaketiga oma butiigi ees hea meelega. Foto: Andrus Eesmaa

Inna Rose (49) oli omal ajal laskemaailmas üks tuntumaid nimesid. Praegu tegeleb ta pigem väikese moekauba poega ja tegutseb laskmise madalseisust väljatoomise nimel.

Inna Rose on sündinud Siberis, tema vanemad küüditati nõukogude okupatsiooni ajal Pälastvere mõisast kaugele Venemaa äärele.

Kui Inna oli nelja–aastane, tekkis perel võimalus kodumaale tagasi tulla, küll mitte kodukohta, aga sellele võimalikult lähedale. Inna tuli koos emaga Türile. «Järgmine nädal lähengi jälle kodukohta: meil on kooli kokkutulek,» sõnab ta.

Nõukogude Liidu meistri tiitel tuli 16aastaselt

Inna kasvas mõneti õnnelikul ajal: polnud televiisoreid ja arvuteid, ainus võimalus elada põnevalt oli palju sporti teha.

Inna tegeles rahvatantsu, korvpalli, ujumise ja kergejõustikuga. Lasketreener Rein Valdru pani aktiivse piiga enda treeninguil püstolit haarama. «Korvpallis eeldusi polnud, olin lühike, aga Valdrul oli karismat ja veenmisjõudu meelitada mind lasketrenni,» tunnistab ta.

Inna mäletamist mööda oli kergejõustikutreener Leonhard Soomgi solvunud, et talendikas noor valis aktiivse liikumise?asemel laskmise.

Ehk oleks võinud muudki valida, mõtleb Inna, kuid Paides ja Türil alade vahel suurt valida polnud. Oli vaid mõni fanaatiline treener, kes iga võimaliku talendi eest tulihingeliselt võitles.

Nii andis Innagi Valdrule alla ja liitus laskjatega.

11aastasel Innal jätkus võhma tegeleda veel rahvatantsugagi, sest ega ühe koha peal keskendumine ja tulistamine palju rabelemist nõudnud. «Käisin trennides Türilt, siis sõitis buss Paidesse pool tundi, treeningud ja tagasi ka pool tundi,» meenutab ta. «Ei tekkinud mingit tüdimust, nii põnev oli, sai mööda Eestit ringi sõita, omavanustega suhelda.»

16aastaselt täitis inna laskesportlase meistrinormi, järgmisel, 1975. aastal tuli Nõukogude Liidu meistriks. «Selle eest kingiti tollal väga hinnaline kristallvaas, mis on siiamaani alles,» ütleb ta.

Võit oli Innale suur autasu tehtud töö eest, mujalgi hakati tema püüdlikkust ja talenti märkama. Nii värbas armee spordiklubi Inna oma ridadesse.

Tollal oli Inna Eesti üks paremaid laskjaid ja veel kõrgemale tõusmas. Treeningulaagrid viisid nüüd Eestist välja Moskvasse, Lvovi, Minskisse ja Riiga. Tippsportlase karjäär, mis sai alguse pärast keskkooli, kulges peamiselt Riias, kus Inna abiellumiseni elas.

Treenida oli tarvis iga päev, hiilgeaegadel profisportlasena tuli relva hoida kuus tundi päevas. «Neli tundi enne ja kaks pärast lõunat,» täpsustab Inna.

Tema nimel on kolm maailmameistri tiitlit, Euroopa hõbemedal, võistkondliku maailmameistri tiitel, maailmarekordid – kõik 1980ndatel aastatel.

Inna pole kõiki trofeesid endale hoidnud, neid näeb Tartu spordimuuseumis ja Männiku lasketiirus. «Need ei mahugi minu juurde ära, on ka vitriinis, aga see rohkem tolmu kogumine,» lausub ta. «Tollal polnud auhin?ad nagu praegu, sai ainult paberi ja medali. Eks on ikka minuga riieldud, et need garaažis kastis vedelevad.»

Tipplaskurist sai ärinaine

1990ndate ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega varises kõik kokku. Suurim tagasilöök tuli 1992. aastal Barcelona olümpiamängudel, mis jäi Innale viimaseks olümpiaks. «Ebaõnnestusin, pettumus oli suur, vigu oli tehtud palju,» meenutab ta. «Oleks võinud ka edasi minna, aga alaliidus polnud kellegi asi, kas teed edasi või mitte.»

Nii otsustas Inna, et tippspordiga on kõik, ja siirdus hoopis ärisse: hakkas kingi müüma.

Kuigi tippspordiga oli lõpp, andis Inna 1994. aastal ometi nõusoleku osaleda armee laskeklubi tegevuses. «Arvasin, et minu kogemustest võib kasu olla ja asi on seda väärt,» põhjendas ta. «Siiamaani on jäänud tegevus selleks, et kord aastast terroriseeritakse mind ja sunnitakse minema armee maailmamängude võistlustele.»

Sundimisest on kasu olnud, sest võistlused on toonud Innale medaleid. Kuid võistlemine polnud see eesmärk, mille pärast Inna armeesse läks. «Noori ei kasva peale ja keegi pole valmis neid õpetama, üldse pole vajagi kedagi, kes oma kogemusi edasi jagaks,» tunnistab ta.

Inna on ennast pakkunud, kuid keegi pole vedu võtnud. Nõustamise eesmärgil liitus Inna kaitsejõududega. «Kõik ostavad relvi ja lasevad, aga tegelikult lasta ei osata,» märkis ta.

Võistlustel käies tuleb Innal tihti näha, et vanad tegijad on alles, aga järelkasvu pole kuskil. «Laskmises on täielik madalseis, täielik!» rõhutab ta.

Kui õpetust saab veel koolitrennides, siis pärast kooli on Inna hinnangul tükk tühja maad: nõnda ehitatakse Tallinna Männiku tiiru juba üle kümne aasta. «Kui mõni kaitseliitlane tuleb tiiru laskma, mõtlen: uskumatu, et pole veel surma saanud,» lausub ta. «Vaatavad liiga palju gängsterifilme ja relvakäsitus on väär.»

Niipalju on Inna Rein Valdru juurest õppinud, et ka harjavarrest võib pauk tulla. Nagu pole autot omav inimene juba autojuht, pole ka relva omav inimene laskja.

Milleks peaks noor laskmise?valima? «Laskmine on intellektuaalne spordiala, tehniline ja huvitav,» põhjendab Inna. «Et ala on digitaalseks muutunud, saab seda telekast jälgida.»

Nii võiksid noormehedki Inna meelest enne sõjaväge relvaga tutvust teha.

Laskmine tekitab viha

Kuigi laskmine on nii huvitav, sai Innal sellest küllalt ja ta vahetas meheliku ala naiselikuma, väikese moekauba poe vastu. «Jah, olen rahul, karm pole ma tahtnud kunagi olla,» märgib ta.

Siiski tunneb Inna, et sportlasetee on jäänud lõpetamata, sest toona polnud see eelistus: aega oli küll ja küll.

Los Angelesi olümpiamängud võinuks olla tema olümpia, kuid sotsialistlikud maad otsustasid boikoteerida. «Räägitakse, et boikoteerime Hiina olümpiamänge ka, aga ärgem segagem sporti ja poliitikat,» ütleb Inna. «See olnuks minu tähelend, aga oleks on paha poiss.»

Tippsport on Inna tervisele jälje jätnud: käsi on tuim ega tööta hästi. Pärast tihti tänamatutki tervise ohverdamist riigi esindamise nimel on Inna ikkagi valmis laskmist madalseisust välja tooma. «Äkki hakkab looma, lootust on, aga see võtab aega?» lausub ta.

Tema suurim mure on noorte tingimused. «Tiirud on keldrites, koledad ja sisustamata, treenerid mõttelaadilt igivanad ega tahagi areneda, vaid jäävad sportlase arengule jalgu,» täpsustab ta.

Ega Inna enam kaua jaksa võidelda ja kui midagi ei muutu, saab tal tõesti villand.

Kuid laskmine on olnud Innaga kogu nooruse ja kui ta võitlemist ei jätka, tekivad süümepiinad. «Kogu nooruse olen sinna matnud, süda ikka valutab, kui Rein helistab ja räägib probleemidest, on kahju ja üritan aidata,» lausub ta.

Laskja pole Inna enda meelest juba ammu. «Vihkan laskmist, ei meeldi lasta, sunniviisi käin võistlustel, aga uhkus ei luba ka märgist mööda lasta ja kaotada,» tunnistab ta.

Kui Inna võtab end kokku, teeb ta noortelegi silmad ette.

Parema meelega elaks Inna kuskil metsas. Unistusele ligilähedane on suvekodu Võsul, kuhu nädalalõppudel põgeneda. Seal torkab Inna laskmisest ja võitlemisest väsinud käed mulda ja istutab peenramaal lilli.

Kui naaseb päris ellu, seisab ikka ebaõigluse vastu. «Lepin, kui naisterahvas ajab totrat juttu, aga kui meesterahvas, tõusen püsti ja ütlen oma arvamuse välja,» lausub ta. «Ega ma lahke olekuga ole.» Inna näol on lai naeratus.

 

KOMMENTAAR

Rein Valdru

Inna Rose endine lasketreener

Käisin Türi gümnaasiumis, sealt tuli neli õpilast laskma, üks oli Inna. Ta lihtsalt tuli ja hakkas laskma, tõusis kiiresti.

16aastaselt liidu meistriks tulla on kõva sõna. Ta oli rahulik, ei osanud närveerida ega oska nüüdki.

Tema käeseis on fantastiline. Siis, kui oli liidu koondises, tehti igasugu katseid, tal oli ka meestest kõige parem käeseis.

Inna oli hästi kohusetundlik harjutaja, töökas. Andekus pluss töökus – see ongi meisterlikkus.

Mul on temaga siiani tihe side, arutleme laskespordi tuleviku üle.

Tema meelest on Eestis noori, kes võiksid ja peaksid jõudma maailma tippu, ja kui selleks pole tehtud kõike, ajab see Inna närvi.

Kui asi läheb laskmise peale, on Inna maksimalist. Minu ja Inna pea ongi ainult laskmist täis. Laskurite hulgas on Inna valmis kõike andma ja tahab, et teda võetaks tõsiselt.