Unustatud mõis: Väinjärve mõisa omanäolisus hääbub ajaga

Järvamaa historismiaja esinduslikemaid mõisahooneid asub Väinjärvel, terrassidele rajatud härrastemaja elavdavad liigendused ja kaheksakandiline torn – omanik on jätnud kõik ilmselt paremaid aegu ootama.

Ükskõik, millal Väinjärve poole teel olla ja mõisahoonetest mööduda, valitseb seal enamasti elutus.

1999. aasta 15. mai Järva Teataja esiküljelt on lugeda, et Koeru vallavalitsus, kelle omand oli mõis olnud 1991. aastast, otsustas müüa selle poole miljoni krooniga tallinlasele Jüri Kustav Luikmelile.

Omanik vaikib

Teadaolevalt oli see tollal üks kallemaid mõisaoste.

Vallavalitsusel küpses mõisamüügiplaan juba eelmisel, 1998. aastal, kui Väinjärve algkool mõisast Ervita lasteaeda kolis.

Kuriksi hinnangul polnud mõisahoone tollal halvas seisus. «Mure on katuse, kaheksakandilise nurgatorni ja esimese korrusega, teisel korrusel oli algkool ja see on heas korras,» lausus ta.

Mõisa uue omaniku Jüri Kustav Luikmeli kohta on loost lugeda, et tema juured on Koerus ja Väinjärve mõis on talle südamelähedane. «Minu juured on Koeru kandis, siin elas minu vanaisa ja mul on Koeru alevis kinnistu, maja remont praegu käib,» ütles ta.

Luikmel lubas esimesel aastal seisata lagunemise, teisel asuda sisetööde kallale. «Alles siis, kui mõis on korras, võib rääkida sellest, kuidas seda kasutama hakata, kindel on, et mõis on mõeldud elavaks tegevuseks,» sõnas ta.

Väliselt hinnates tundub, et hoone lagunemine on ettekirjutusi järgides seisatud: sätitud katust, taastatud karniise ja muid iluelemente, lapitud fassaadi, korrastatud aknaid.

Siinjuures meenub Muinsuskaitseameti Järvamaa sügisel toonela teed läinud vaneminspektori Aino Punga arutlus aastaid tagasi. «Eks omaniku rahakotist sõltu ka, kui palju on võimalik hoonet korrastada.

Pigem aeglaselt ja arukalt kui üldse mitte midagi,» lausus ta. «Halvim variant on, kui kehvas seisus mõis pärast ostu aastateks ehitajaid või hoopis uut ostjat ootama jääb.»

Mis plaane peab Jüri Luikmel nüüd, seitse aastat pärast ostutehingut, jääbki teadmata, sest ta keeldus suhtlemast ega lubanud seda teha ka oma esindajal Guido Kraavil.

Väinjärve mõisa ajaloo jälile aitas jõuda 40 aastat samas algkooli juhatanud Õie Vahar. 1988. aastal tellis tollane omanik Udeva sovhoos arhitektilt ja mõisauurijalt Ants Heinalt Väinjärve mõisaansambli arhitektuuriajaloolise ülevaate, Vaharil on Väinjärve–aegade meenutuseks selle töö koopia.

Ants Hein on märkinud, et Väinjärve mõis kuulub kaheldamatult Järvamaa mõisaarhitektuuri huvitavamate näidete hulka.

Hein kiidab sovhoosi algatust mõisat heaperemehelikult korrastada, kuid peab seejuures ülimalt oluliseks säilitada ja taastada algupära.

Õie Vahar tuli oma sünnikohta Väinjärvele tööle 1958. aastal. «Tulin õpetajaks, aga senine juhataja läks Esnasse, mind pandi kohusetäitjaks ja unustatigi,» meenutab ta.

Tollal olnud Väinjärve ligi 80 õpilasega rajooni suurim algkool, kus õppis neli klassi eesti ja neli klassi vene lapsi, keda õpetas kolm eesti õpetajat ja üks vene õpetaja. «Sovhoosi direktor oli Ivan Saar, põhiliselt olid tema sugulased,» selgitab Vahar. «Viis aastat kindlasti oli vene osa, siis kolisid venelased Udevalt ära.»

Kooli kasutada oli mõisahoone teise korruse kümmekond ruumi, all olid esialgu raamatukogu ja saalis klubi, hiljem kolis raamatukogu Ervitale ja kõik ruumid jäid klubile. «Klubi tegutses hoolega, ansamblid olid, tegime näitemänge, karnevale, pidasime mardipäeva – elu kees!» ütleb Vahar. «Kinoruumil oli peaukse kõrvalt eraldi sissepääs.»

Vahar mäletab, et mõisaaega meenutasid tollal veel vestibüüli ümarate astmetega ja treitud pulkadega trepp, laekaunistused, muud üksikelemendid ja pruun pottkiviahi.

Keldrikorrusel hoidnud ümberkaudu inimesed kartuleid, ühes korteris elasid Mauermannid, otsapealses ühetoalises üks venelanna, aga hiljem ehitati sinna käimla, et lapsed ei peaks talvel läbi pargi lauda juurde välikäimlasse jooksma.

Kiviseinad olid kaetud poolteise meetri kõrguselt puupaneelidega, mis olid tollal värvitud tumepruuniks või –roheliseks. «Talvel oli hirmus külm, seintele tuli härmatis, lapsed kirjutasid sinna oma nimesid,» ütleb Vahar.

Vestibüüli trepi teise korruse osale lasi Vahar ehitada vaheseina, et tuul üles lastele peale ei tõmbaks. «Sain veel pragada, et olen arhitektuuri rikkunud,» lisab ta.

Põrand jäi laudadeta

Kui Vahar oli omal algatusel koolipere Ervitale nn avariipinnale kolinud, sest töötingimused olid juba väljakannatamatud, võeti 1970ndate lõpul teisel korrusel ette põhjalik remont. «Ahjud ehitati ringi, seinad värviti valgeks, puitpaneelid helekollaseks, rohekaks, roosakaks – kõik oli hästi lastepärane ja mitte enam nii sünge, põrandaid soojustati papiga,» selgitab ta.

Vahar mäletab veel, et ülemise korruse rõdu, mille kohal ilutseb siiani praeguse peahoone ehitaja Carl Christopher von Baranoffi vapp, taastati selliseks, nagu oli ennist, tornile pandi uus katus ja naabruses elanud ehitusmees Krooni Jakob tegi uusi vahelagesid. «Torni viis kunagi ilus keerdtrepp, sõjaajal sai torn Saksa lennukilt tabamuse, Jakob hakkas seda restaureerima, aga jäi pooleli – Jakob suri ära,» lisab ta.

Vahar teab öelda, et allkorrusel võeti vaheseinad maha ja saalis põrand üles. «Sovhoos tahtis teha lava teisele poole ja saali kinoruumi jagu suuremaks, et suured teatrid saaksid tulla,» selgitab ta. «Sellest tuli suur pahandus, sest mõisaaegsed laiad lauad olid veel tugevad, saanuks mujal kasutada, ja ükskord olidki need kadunud – kõik jäi pooleli.»

Algkoolile oli kinnistatud ka park, kunagise mõisasüdame peamisi ilmestajaid. «Hoidsime lastega seda ikka korras, rohisime järve äärde viivat alleed, nii et vaade järvele oli avatud, ümberkaudsed inimesed tegid heameelega heina ära,» lausub ta. «Nüüd on kõik umbe kasvanud, lodjapuupõõsad laiutavad ja midagi pole näha.»

1970ndate aastate esimeses pooles sai Väinjärve koolist põllumajandustöötajate laste pioneerilaager, mille juhtkond ja kasvatajad tulid rajooni koolidest. «Olin majandusülem, mäletan, tassisin Ervita tapamajast käe otsas liha köögile,» lisab Vahar.

Väinjärve mõisahoone nende aastakümnete elavaid aegu meenutab pargipoolse fassaadi sissekäigu kõrval plaat «Väinjärve algkool 1921 – 1998» ja tornialusel uksel «Väinjärve EÕM».

Lagunemise viimasel piiril on mõisasse viiva tee ääres konutavad kõrvalhooned. «Hobusetallis oli sovhoosi pardila, pardid panid läbi pargi otse järve, nii et muda taga ja järv õitses, ühes aidas oli sigala, teises hoiti seemnevilja,» teab Vahar lisada.

____________

Väinjärve mõis on tekkinud Rootsi võimu aegu XVII sajandi keskpaiku, külana on ta märgitud mõneti varem. Rosenite käes püsis Väinjärve rohkem kui kaks sajandit. Majandustõusu saabudes kerkis ka Väinjärvele ilmselt 1780 uus puidust peahoone, mille ehitamist juhtis vene päritolu puuseppmeister Terenti Ivanoff, neil aegadel valmisid ka varaklassitsistlikus stiilis tall ja ait.

1840 läks mõis 54 286 hõberublaga pandiks riiginõunik Ernst von Ungern–Sternbergile, kes andis selle 17 000 vahekasuga kindraliproua Natalie von Vogdtile, kes müüs selle 1853 omakorda 14 000 hõberubla võites kreisisaadik Carl Chrisopher von Baranoffile, kes on praeguse peahoone ehitaja.

Baranoff pärandas oma valdused õepoeg Georg Moritz von Engelhardtile. Väinjärve viimane omanik oli Eugen von Engelhardt, kellelt mõis võõrandati Eesti Vabariigi 1919. aasta maaseaduse järgi.

XVII sajandi 80ndatel oli mõisa härrastemaja ühekorruseline laudvooderdusega palkhoone, kelpjas kisklaudadest katus, väikesed tiheda tinaraamides ruudustusega aknad.

Osas ruumides paiknesid tumedad glasuurpottidest ahjud, saalis oli kamin. Köögi juurde kuulus mantelkorsten.

Väinjärve praegune loss püstitati 1850–60, arhitektuurilt esindab historismi klassitsismilembelist neorenessansi suunda.

Liigenduste tõttu on peahoone maaliline ja vaheldusrikas, plaanilt L–kujuline, lõunanurgal kaheksatahuline torn. Aknad paiknevad korrapäraste vahedega, puuduvaid asendavad petikud.

Loodekülje peasissekäigu lahtisele terrassile tõuseb kõrge kivitrepp, selle kohal teise korruse kõrgusel on väike rõdu, mida ümbritseb pseudogooti motiivistikuga metallvõre. Kaduma on läinud kivitrepi metallrinnatis ja peauks.

Pargipoolsel küljel viie akna laiuselt eendub terrassiga lai trepp, kujunduses on olulist osa mänginud sõrestikseinad, üle mille kasvas vääntaimi. Lõunanurgalt tõuseb trepp torni, mille tuba ilmestavad siiludest lehvikvõlvid.

Väikeses viljapuuaias peahoone ees ja lõunaküljel kasvas juba XVII sajandil 120 õuna–, kirsi– ja ploomipuud. Praeguse ulatuse on mõisasüdant ilmestanud vabakujuline park omandanud hiljem, laskus aeglaselt järve suunas, võimaldades järvele meeleolukaid vaateid. Kaarte ja ringidena looklesid teed. Meisterlikumaid maastikuparke Järvamaal, kuulub meie pargikunsti kuldvarasse, kujundanud eelmise sajandivahetuse tuntuim pargiarhitekt Walter von Engelhardt.

Väinjärve mõisaga arvatakse olevat seotud ratsaväekindral, Vene vägede ülemjuhataja sõjas Türgi vastu Johann von Michelson (1735 – 1807). Ta pärinevat talupojaperest ja olnud nooruses Väinjärve mõisniku Johann Andreas von Roseni poegade toapoiss. (Jaan Kross «Michelsoni immatrikuleerimine»)

Mõisas on teeninud neiupõlves toatüdrukuna kirjanik Eduard Vilde ema Leenu Rüüter.

Allikas: Ants Hein «Väinjärve mõisaansambli arhitektuuriajalooline õiend», 1988.