Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/20/2387777t1he80c.jpg)
Imavere põhikooli emakeeleõpetaja Liana Kolodinskaja valmistas emakeelepäevaks ette luulekava ja liikus koolist edasi Saaremaale alternatiivmuusika üritusele, kus tema osalusel tegutsev punkbänd Paha Polly pidi õhtul laval olema.
Septembris kirjutas Järva Teataja sellest, kui raske on leida maakoolidesse noori õpetajaid, muuhulgas oli paar rida Imavere koolist, kuhu direktor Raivo Tammel oli õnnestunud meelitada värskelt ülikooli lõpetanud emakeeleõpetaja.
Oktoobris jõudis noor õpetaja taas leheveergudele, seekord pälvis ajakirjaniku tähelepanu tema pisut ebatavaline ülesastumine Kalju Lepiku luulevõistlusel. «Minust mõttetumat mutti terve ilm ei ole näind,» luges Liana kõva selge häälega luuletust, mis on tegelikult tema laulutekst Pahale Pollyle.
Sama ansambli laul kõlab taustaks kütusefirma reklaamis, kus noor emakeeleõpetaja laulab sellest, kuidas ta jookseb naerdes võilillepõllul. «Naerame, naerame, naerame!» laulab ka salgake õpilasi, kes Imavere põhikooli riietehoiust välja pudeneb.
Õpilased ootavad kontserti
Tegelikult peab Liana õigeks hoida töö ja ansambliasjad rangelt lahus: üks asi on olla emakeeleõpetaja ja klassijuhataja ning hoopis teine asi esineda laval pungisugemetega alternatiivrokki viljeleva Paha Polly solistina.
Enne kooli tööle tulekut korjas Liana riietelt ja enda küljest ära kõik needid ja ketid ega rutanud ka Paha Polly tegemistest kellelegi rääkima. «Pungi kuvand on mässumeelne, alati kiputakse arvama, et kõik, kes sellise asjaga tegelevad, on narkomaanid ja alkohoolikud,» põhjendas ta muigamisi.
Terased õpilased said Pollyle kiiresti jälile ja nüüd kuuleb Liana vahel koolimajas liikudes, kuidas keegi mobiilist mõnd bändi laulu kuulab.
Muidugi küsiti kohe, kas saaks kitarri õppida ja millal punt Imaverre esinema tuleb. Õpilased on lubanud siis igatahes esireas olla.
Midagi punglikku Liana tundides ei näe, sest tema arusaamist mööda peab õpetaja olema käitumiselt ja hoiakult kindlates piirides. «Sellist asja, et tulen suvaliste riietega, istun ristijalu lauale ja hakkan siis nagu midagi õpetama, ei ole,» kinnitab ta.
Lapsed austavad reegleid ja tunnevad end sellises maailmas turvalisemalt. Kunagi hiljem on kergem ka endal sihte seada. See ei tähenda muidugi, et lapsed ei võiks ühel päeval õpetajat tõepoolest kontserdil hoopis teises rollis näha.
Pahasse Pollysse kutsusid Liana mõne aasta eest kaks Võru noormeest, kes olid hakanud kodugaraažis bändi tegema ja tahtsid teada, kuidas üks naine võiks Nirvana tekstide laulmisega hakkama saada.
Ka Lianale tundus see huvitav. Bändiga liitusid veel soolokitarrist ja bassimees ning tulema hakkas omaloomingut, mis aegamööda asendas täielikult seni esitusel olnud kaverid.
Bändi kodulehte sirvides näeb, et Liana käsi on olnud mängus suure osa laulude muusika ja sõnade juures. «Oleme otsustanud, et läägeid armastuslaule esitama ei hakka ja kui asi kuidagi sinnapoole kaldub, roogime sellised asjad kohe välja,» annab ta teada.
Sõnadel on laulude juures tähtis osa ning hea keeletunnetusega Liana püüab ansambli vokalistina need alati võimalikult kuuldavalt ja arusaadavalt välja laulda. «Ja me teeme lugusid ainult eesti keeles,» lisab ta.
Head tantsumuusikat Pahalt Pollylt ei tule. «Parem on meie laulude saatel hüpata, kui keegi seda soovib, tantsida oleks keerulisem number,» märgib ta.
Järvamaale tõi juhus
Miks säärane punktüdruk tuli kodukohast Võrumaalt õpetajaks maakooli kaugele Järvamaale? Lianat kuulates tundub, et siin on tegemist olukorraga, mida võiks lühidalt hinnata sõnadega: asjad lihtsalt läksid nii.
«Lõpetasin kevadel ülikooli ja mõtlesin, et nüüd oleks aeg natuke töötada,» selgitab ta. «Panin kuulutuse üles, minuga võttis ühendust Imavere kooli direktor Raivo Tamm, esimese hooga ütlesin kohe ei.»
Esiteks polnud Liana kunagi kuulnud midagi Imaverest ja teiseks ei tundunud selles kohas ka pärast nime selgeks saamist midagi ahvatlevalt.
Aga Raivo Tamm ei jätnud jonni ja lõpuks mõtles Lianagi, miks mitte, kindlasti on võimalik hakkama saada.
Esimese hooga sai Liana korteri Imaverest eemale Käsukonda. Elamine oli kehvas seisus, aeg-ajalt andis järele elektrisüsteem: kui Liana püüdis teed keeta, läksid korgid läbi.
Õnneks leiti Lianale paari päevaga uus korter juba Imaveres koolist kõvema kiviviske kaugusel. «Ega ma pärast tundide lõppu koolist ära kiirusta, otsin ikka tegemist nii kaua kui võimalik, enne kui õhtul majast lahkun,» tunnistab ta.
Koduks ei taha Liana korterit ikka hästi nimetada, kodu on Võrus, kus ta veedab kogu võimaliku aja.
«Nii kui reedel tunnid lõpevad, lähen Paia risti hääletama,» ütleb ta.
Tudenglik teguviis kohvritega teeristis vehkida tuleneb peaasjalikult kasinast bussiühendusest. «Algul tundus asi lootusrikkam, et Imavere on kohe Tallinna–Tartu maantee ääres, aga siis selgus, et siit Tartu poole ja seal tagasi käib buss ebasobivatel kellaaegadel nii korra päevas,» seletab ta.
Vilets bussiliiklus ja kasinad ajaviitmisvõimalused maal on Liana meelest ka üks põhjus, miks noored õpetajad maakooli minekut üsna pika näoga kaaluvad.
Kui tingimused pole eriti kutsuvad, on seda siiski õpilased. «Lapsed on toredad, neile läheb maailm korda ja tihtipeale on nad tundlikumad, kui algul arvatagi võiks,» täheldab Liana.
Võrreldes ajaga, mil ta ise avastas lugemise ja raamatud, on noortel palju muid meediume juurde tulnud ning ninapidi raamatusse nad eriti kinni ei jää.
Seepärast on Liana võtnud õpetajana eesmärgi anda edasi oma juba lapsepõlves välja löönud pisikut, mis paneb lugema ja kirjasõnast rõõmu tundma.
Ühe sellise tegevusena käib koos väike, kuid agar luulering. Seal räägivad nad muidugi luuletustest ja sellest, kuidas neid kirjutada, samuti valmistavad aeg-ajalt ette mõne väiksema luulekava juba tuntud luulest.
Peale selle juhendab Liana neljanda klassi näiteringi ja mõnda aega andis paarile huvilisele kitarritunde.
Paha Polly kodulehe foorumist jääb silma üks keelevaidlus. Selle võtab Liana omaks, et kui kõnekeeles ikka sõnakasutus häirib, siis selle ta ka välja ütleb. «Mitte alati, aga tuleb ette,» kinnitab ta.
Töö eesti keelega on huvitav, Liana soov on töötada kunagi mõne ajalehe keeletoimetajana. Või siis raadios. Meediahuvi tõttu vahetas ta kunagi isegi kooli ja läks õppima Lähte gümnaasiumi meediaklassi.
Ühel päeval ilmub raamat
Liana ammune mõte on kirjutada raamat, mõistagi oleks selles oma koht noortel. Raamat on esialgu siiski kaugem projekt, aga luuletusi on aja jooksul kogunenud üksjagu ja nende avaldamisele on Liana natuke mõelnud.
Võimalik, et soov saab teoks koos Paha Polly asutajaliikme Harry Ruotsiga, kelle näpud ja mõtted on praegu tegevad nii mitmegi ansambli loo juures. «Suur osa Liana tekste on saanud meie lauludeks, aga tal on kindlasti sahtlis asju, mida ta meie eest salajas hoiab,» ütleb ta.
Liana töö ja hobi Harry meelest vastuollu ei lähe – hoopiski on hea, kui inimesel, olgu ta amet milline tahes, on võimalik end mitut moodi väljendada.
PAHA POLLY
Pungisugemetega alternatiivrokki viljelev kuueliikmeline bänd Paha Polly sai alguse 2005. aastal, sellest peale on muusikategemine läinud aina hoogsamaks.
Tuntuim lugu on «Naerame», mis tuli eelmise aasta 21. nädalal raadio Elmari TOP kümnes uue tulijana seitsmendale kohale ja selle lauluga kuulutati Liana Kolodinskaja «Tudengibänd 2007» lõppvõistlusel parimaks eestikeelse laulu autoriks.
Teavet ja muusikanäiteid saab kuulata siit: www.mati.ee/polly/
Liana Kolodinskaja
Sündinud 1985. aastal Võrus.
2004 lõpetas Lähte ühisgümnaasiumi.
2007 lõpetas Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna eesti keele ja kirjanduse erialal.
Ülikoolis õppimise kõrvalt töötas Tartus Alo televisioonis uudistetoimetaja ja diktorina.
Alates 2005. aastast laulab ansamblis Paha Polly, samuti Võrumaal rahvalikku muusikat esitavas vokaalansamblis Laanelill.