Türi Kevadfestivali kunstiline juht ja produtsent, Kölnis klavessiini õppinud Irén Lill soovib, et muusika ja loodusearmastus saaksid kevadpealinnale sama omaseks, kui on lillelaat.
Klavessinist vahendab loodust ja muusikat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas sündis Kevadfestival?
Võib kõlada pateetiliselt, aga soovisin, et Türil oleks lillelaada kõrval ka üks regulaarselt tehtav kultuuriüritus, mis inimestele korda läheb. Mulle on see tähtis, sest olen siit pärit.
Olen Türil sündinud, käisin Nurmenuku lasteaias, Türi keskkoolis ja lastemuusikakoolis. Võib öelda, et siin möödusid minu lapsepõlv ja olulised kujunemisaastad. Kui lahkusin, olin neliteist.
Puhkuseajal ja igal vabal hetkel kui võimalik sõidan siia vanematele külla.
Kuidas muusikaga kokku puutusite?
Meie kodus armastati laulda. Ema mängis akordioni ja isa laulis kaasa. Kõikidel perekondlikel tähtpäevadel ja koosviibimistel kõlas laul.
Küllap mu vanemad tajusid, et mul on muusikalist annet, ja panid mu klaverit õppima.
Kui läksin esimesse klassi, hakkasin saama klaveritunde Johannes Luo juures. Algul endal klaverit ei olnud, seetõttu harjutasin algklasside majas.
Teises klassis astusin Paide lastemuusikakooli Türi filiaali. Tegelikult ei läinud ma sinna ise, vaid mind käidi kodus värbamas.
Kes oli teie erialaõpetaja?
Minu klaveriõpetajaks sai Maire Roovik. Ta meeldis mulle väga, sest oli nii noor. Tema juurde saada oli mu ainuke tingimus muusikakooli astumisel. Hiljem said meist kolleegid Tallinna muusikakoolis.
Kuidas muusikakoolis läks?
Eks õppimise kõrval nõuab muusikakool pingutamist. Peab palju harjutama, sest nõudmised on ju päris suured.
Mulle meeldis muusikaajalugu, mida õpetas Merike Kaljula. Ta tegi kõike põhjalikult, tunnid olid sisukad ja huvitavad. Siiani on meeles ilmekad ja eredad pildid, mida ta näitas.
Kui palju mõjutas muusikakool teie hilisemaid valikuid?
Raske öelda. Kui muusikakooli poleks olnud, oleksin teise eriala valinud. Võib-olla poleks ma nii õnnelik kui praegu. Võib-olla rikkam, aga mitte õnnelikum.
Miks lahkusite Türilt?
Koos kaheksanda klassiga lõpetasin ka muusikakooli. Tahtsin muusikat edasi õppida. Vanemad olid algul küll natuke vastu, kartsid mu pärast.
Klaveriõpetaja tahtis mind suunata muusikakeskkooli ja viis mu isegi ettemängimisele. Keeldusin muusikakeskkooli minemast, sest olin kuulnud sellest hirmu- ja õuduslugusid.
Valisin Otsa-kooli ja tegin sisseastumiseksamid klaveriosakonda. Minu erialaõpetajaks sai Tiiu Loopere. Aasta oli 1986.
Kui kerge oli iseseisvat elu alustada?
Midagi hullu ei juhtunud. Kui õppida muusikat tõsiselt, muuks aega ei jäägi. Harjutamine käib igal vabal hetkel ja värvilisi suurlinnatulesid pole aega vaadata. Õnneks oli Otsa-koolis üldine õhkkond hea ja õppimist soosiv.
Ühiselamueluga ma küll ära ei harjunud: nädala pidasin vastu, siis läksin vanatädi juurde, kel oli Mustamäel ühetoaline korter. Harjutamas käisin koolis.
Otsa-koolis õppisin neli aastat. Olin tubli õpilane, harjutasin hoolega ja võtsin konkurssidest osa.
Siis ootas ees muusikaakadeemia.
Jah. Tahtsin jätkata klaveriõpinguid ja minna õppima Peep Lassmanni juurde. Et Lassmannil oli suur koormus, suunas ta mu edasi oma õpetaja professor Heljo Sepa juurde. Olen õnnelik, et nii läks, sain väga hea õpetaja.
Lisaks sellele, et Heljo Sepp on suurepärane muusik, on ta ka fantastiline inimene. Tal on olnud oluline koht minu elus. Kolmandal kursusel jäin tema ainukeseks ja viimaseks õpilaseks, sest järsult halvenenud nägemine sundis teda töötama kodus minimaalse koormusega.
Ka see kool sai läbi. Kuhu edasi?
Lõpetasin akadeemia 1995. aastal. Juba 1992. aastast olin õpetanud klaverit Tallinna muusikakoolis. Töötasin seal kümme aastat.
2000. aastal astusin uuesti akadeemiasse, seekord klavessiini erialale.
Miks klavessiin?
Minule on kõige põnevamad perioodid hilisrenessanss ja barokk. Olin selleks ajaks palju repertuaari läbi mänginud ja tundsin, et mind köidab järjest enam klavessiinimuusika.
Varem polnud võimalik seda pilli Eestis erialana õppida. Otsa-kooli ajal olin veidi aega saanud fakultatiivselt klavessiinitunde Tatjana Loginova juures, aga see jäi soiku, sest õpetaja läks välismaale. Hiljem akadeemias õppides polnud mul lapsesünni tõttu aega sellega tegeleda.
Imbi Tarumi juures tudeerisin kaks aastat, siis avanes võimalus osaleda vanamuusikakursustel Norras.
Ketil Haugsand, kes õpetas seal klavessiini, jättis mulle sügava mulje. See norrakas õpetas ka Kölni muusikakõrgkoolis ja mul tekkis soov tema juurde õppima minna.
Nii sattusingi kolmeks aastaks Saksamaale. Ühe semestri õppisin vahetusüliõpilasena, siis leidsin, et tahan jätkata, ja sooritasin sisseastumiseksamid.
Võrrelge Kölni Tallinnaga.
Süsteem on sama ja suuri erinevusi pole. Seltskond on mõistagi rahvusvahelisem.
Kölni kahe torniga kirik on ainuke sõjast säilinud arhitektuuriline vaatamisväärsus. 90 protsenti linnast oli maatasa pommitatud.
Elamiseks on Köln suurepärane koht juba selle poolest, et sealt on igale poole Euroopasse ainult paar sammu.
Sidemed Saksamaaga on säilinud siiani, käin seal sageli koos tütrega. Vahel annan kontserte, teinekord käin niisama kohtumas.
Kõige rohkem olen koostööd teinud Saksa viola da gamba mängija Holger Faust-Petersiga.
Kas ka teie tütar tegeleb muusikaga?
Ta ei tegele muusikaga iga päev, improviseerib vahel enda lõbuks. Ta on musikaalne, aga et teda rohkem huvitab kunst, käib ta kunstikoolis.
Millised tööpakkumised tulid pärast Kölni?
Kölnist naastes võtsin vastu hoopis teisest valdkonnast pakkumise ja hakkasin kontsertide kõrval tegelema ajakirjanduse ja tõlkimisega. Minust sai Baltische Rundschau Eesti-poolne toimetaja.
See on Baltimaades ilmuv saksakeelne kuukiri, mis annab ülevaate tähtsamatest kohalikest sündmustest, on orienteeritud turistidele ja piirkonnas elavatele sakslastele.
Olin varem kirjutanud Eesti lehtedesse artikleid – mitte ainult muusikast, vaid ka näiteks aiandusest.
Eesti on väike maa, ega muusikutele siin tööpakkumisi saja, ei jätku ka kuulajaid.
Kuidas kuulajat kasvatada?
Et kuulajal oleks lihtsam, räägin oma kontsertidel palju. Mõnikord võib muusika tunduda spetsiifiline ja keeruline, aga kui seda maailma veidi avada, oskab kuulaja hoopis teistmoodi kuulata.
Esinesin hiljuti koos Holger Faust-Petersiga väikses armsas Anija mõisas. Oleksime olnud rahul, kui meid kuulanuks paarkümmend inimest, aga saalis oli lausa 90 kuulajat.
Mis on teie praegune töö?
Muusikuna olen vabakutseline. Pedagoogitööd teen Otsa-koolis, annan klavessiiniõpilastele asendustunde.
Kontserttegevuse kõrval töötan Eesti interpreetide liidu produtsendina, korraldan kogu kontserdihooaega. Et olen selles ametis üksi, tuleb mul tegeleda ka turunduse ja reklaamiga.
Sellesse katusorganisatsiooni kuulub 160 Eesti professionaalset muusikut. Liit ei taga interpreetidele tööd, meie eesmärk on aidata kaasa sellele, et honorarid oleksid võimalikult kõrged.
Mainisite, et ka tõlgite.
Lisaks väiksematele töödele olen tõlkinud saksa keelest austria kirjaniku Christine Nöstlingeri noorteromaani «Ah sa pagan!», mis ilmus kirjastuses Eesti Raamat möödunud aastal.
Mis andis teile indu Kevadfestivali teist korda ette võtta?
See, et esimesel korral kõik õnnestus paremini, kui loota oskasin. Sain head tagasisidet: mu kirjakast oli tänukirjadest üle ujutatud, festivali ajal tulid paljud mind tänama. See kõik oli niivõrd positiivne ja tundus, et festivali on vaja.
Kust tulevad mõtted, kas unes?
Vahel näen neid tõesti unes. Festivali logo, mille kujundasin, nägin tõesti unes. Mulle tundub, et looduse- ja muusikateema lihtsalt sobib Türile. Sellist muusikat, mis on loodusest inspireeritud või loodusega programmilises mõttes seotud, on palju.
Fred Jüssi on festivali patroon ka tänavu.
Lapsepõlves meeldis mulle kuulata Fred Jüssi «Looduse aabitsa» saateid. Minule on ta Eesti kõige parem looduse propageerija. Varem ma teda isiklikult ei tundnud.
Mis on kuu viimasel nädalavahetusel tuleval festivalil uut?
Uued on esinejad ja esinemiskohad. Seekord on välisesinejaks ansambel Svetilen Venemaalt, kes esitab iidset vene ilmalikku ja vaimulikku muusikat. Täiesti uudne on ooperiprojekt: Tõnis Kaumani «surmtõsine» laulumäng «Lopi ja Lapi» on kirjutatud selle festivali tarvis.
Kahtlen, kas Järvamaal ongi varem ooperit lavastatud, kindlasti pole siin olnud ooperi esiettekannet. Ooperi süžee on naljakas ja toodud kohalikku olusse. Tõotab tulla üks tõeliselt lõbus õhtu. Kõik teised kontserdid on muidugi ka huvitavad.
IRÉN LILL
Sündinud 11. oktoobril 1971 Türil.
1978–1986 Türi keskkool (praegu Türi gümnaasium).
1979–1986 Paide lastemuusikakooli Türi filiaal, klaver.
1986–1990 Georg Otsa nim Tallinna muusikakool, klaver.
1992–2002 Tallinna muusikakool, klaveriõpetaja.
1990–1995 Eesti muusika- ja teatriakadeemia, klaver.
2000–2002 Eesti muusika- ja teatriakadeemia, klavessiin.
2002–2004 Kölni muusikakõrgkool, klavessiin.
2004-2005 Ajalehe Baltische Rundschau esindaja Eestis ja ajakirjanik.
Täiendanud end meistrikursustel Eestis, Soomes, Norras, Prantsusmaal ja Saksamaal.
2000. a diplom interpretatsioonikonkursil «Bach 250» Tallinnas.
Esinenud Eestis, Soomes, Saksamaal, Venemaal solistina, kammeransamblites ja orkestrites, Kremerata Baltica koosseisus 2005.
Rahvusvahelise klavessiinifestivali produtsent, Türi Kevadfestivali algataja, kunstiline juht ja produtsent.
Lahutatud, 14a tütar.