Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/20/2388679t1h766f.jpg)
Eesti jämedaimat puud, põlistalude linaleoauke ja saunakohti kaitsta ja säilitada peab metsaomaniku kõrval olema ka riigi huvi, leidsid kuu algul Ambla metsaühistu talumetsapäevale tulnud erametsaomanikud.
Käesolevaks ajaks on viimase kolme aasta jooksul Rapla-, Lääne-, Harju- ja Järvamaal tehtud metsades leiduvate pärandkultuuri objektide inventuur. «Need objektid pole siiani riiklikus registris ega kaitse all, samal ajal väärivad nad säilitamist ja paljud neist peaksid olema ka riikliku kaitse all,» selgitab Ambla metsaühistu juhatuse esimees Toomas Lemming.
Järvamaa 11 vallas on kirjeldatud ligi 1500 pärandkultuuri objekti. Lemmingul on meeldiv teada, et eriti nendes neljas maakonnas on metsaomanikud hakanud mõistma pärandkultuuri tegelikke väärtusi ning asunud neid hooldama ja säilitama.
Seaduseelnõu teeb muret
Ambla vallas on metsaomanikud moodustanud pärandkultuuri objektide paremaks säilimiseks ka esimesi kultuurhoiualasid (Tammiku, Kesamaa, Ussimäe). «Seega võib öelda, et viimases metsaseaduses ja selle rakendusaktides sisalduv pärandkultuuri osa, pärandkultuuri objektide inventuur ja selgitustöö on kandnud vilja,» lausub Lemming.
Nüüd teeb Toomas Lemmingule muret valminud metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu. «Metsaseaduse muutmise seadusega kavatsetakse seadusest välja paragrahv 15, kus on sätestatud, mida peab metsamajanduskava kohustuslikus korras sisaldama,» selgitab ta. «Samuti annab see paragrahv ainukesena seadustatud võimaluse metsaomanikul teatada metsakorraldajale, milliseid pärandkultuuri objekte tema metsades leidub.»
Lisaks eelnevale on Lemmingu teada metsaseadusest välja jäämas paragrahvidest 33 ja 41 pärandkultuuri objekte puudutavad lõigud. «Kavas on kehtestada ka metsateatise uus vorm ja esitamise kord, mis ei kohusta metsaomanikku teatama nende maadel avastatud pärandkultuuri objektidest,» täpsustas ta.
Lemmingu meelest oleks väga kahju, kui niisugune metsaseaduse muutmise eelnõu ja sellest tulenevad rakendusaktid seadustataks. «Sellega antaks rahvale edasi sõnum, et meie esivanemate kultuuripärand ei oma Eesti valitsusele ega riigikogule erilist tähtsust,» ütleb ta.
Ambla valla metsades ja nende läheduses on Toomas Lemming jõudnud eelmisel aastal inventeerida veidi üle 300 esivanemate elu ja tegevusega seotud üksikobjekti või kompleksi: 42 linaleoauku, 18 lohkudega kultusekivi, sadu meetreid kiviaedu ja külatanumaid, kümneid põlistalukohti, mõisaaegseid tootmishooneid ja pärimustega seotud paiku.
Et Toomas Lemming teab, millest räägib ja mille eest väljas on, seda tuleb uskuda, sest ta pärineb põlistalust ja tegutseb seal seitsmenda põlve esindajana.
Uustalu talu praeguses Roosna (kuni 1978. a Tammiku) külas ostis päriseks tema vanavanaisa 1880. aastal. Just neile päranduseks saadud ja EVPdega riigilt tagasi ostetud maadele on Lemming rajanud Kesamaa ja Tammiku kultuurhoiuala – esimesed Eestis. «Juriidilist terminit «kultuurhoiuala» Eesti õigusruumis siiski veel ei kehti, praegu on see rohkem kodanikualgatus,» täpsustas ta.
Toomas Lemming ongi nüüd kultuuriministeeriumile eelnõu tarvis lahti kirjutamas kultuurhoiuala sõnastust, et oleks võimalik terminit seadustada.
Talumetsapäeva ringkäigul Roosna külla teeb Lemming esimese peatuse Sepamäe talu asemel, kuhu künka otsa on uhkeldama jäänud kaheharuline õueõunapuu – teadaolevalt Eesti jämedaim –, mille ümbermõõt juurekaelast on kolm meetrit ja 52 sentimeetrit.
Roosna küla elanik Hilja Maksim mäletab, et sel õunapuul on ikka head magusad õunad olnud. «Sorti ei tea, aga head õunad olid, minu heinamaad on seal taga, sai siit ikka loomadega läbi käia,» meenutab ta. «Täis elujõuline veel, alles hiljaaegu, heal õunaaastal oli puualune paksult õunu täis.»
Üldine otsus jääb, et Sepamäe õunapuu on vaatamist ja hoidmist väärt, kui ainult üks kuusk tema hargnemist ja kasvu ei segaks.
Kesamaa kultuurhoiuala juures näitab Lemming esmalt sinilille metsakasvukoha tüübis langetustraktoriga tehtud lanki.
Enne raietöid on ta läbi mõelnud, kuidas pärandkultuuri objekte säilitada ja tähistada, ning selle ka kasvava metsa raieõiguse müügi lepingusse kirja pannud.
Ta on langil ära tähistanud vähemalt mitmesaja-aastase talutee heina- ja karjamaadele.
Enne raiet on Lemming piiritlenud ja eraldanud majandusmetsast ka 0,1 ha suuruse ala, kust on leida 1880. aastast pärit talu piirikivi, suitsusauna, väliköögi- ja kaevukoht, põlised õuepuud, muistse postitee lõik.
Säilib ehe looduslikkus
Uustalu talu küla ainukese Mustvee venelaste ehitatud maakivitalli nurga juures osutab Lemming, et asume II-III aastatuhandest eKr pärit muinasasula kohal. Sügavmust muld vaatab praegugi seal põllulapilt vastu. «Mõnes kohas asub savinõukilde ja söetükke sisaldav kultuurikiht isegi 80 sentimeetri paksuse mullakihi all,» selgitab ta. «Leidude järgi on siin, muistse veekogu kaldal, viis tuhat aastat asustus olnud, endise veekogu kohal asuvat heinamaad on 120 aastat niidetud.»
Oleme jõudnud Tammiku kultuurhoiualale. Üle heinamaa kulgedes astume metsa suunduvale moreenseljandikule. «Siin oli Tammiku vesiveski,» tutvustab Lemming. «Vanavanematelt olen kuulnud, et kutsuti suureks tammeks, vesiveskit veega varustav veekogu oli selle taga, liiasõlmest pääses liigvesi üle.»
Suur tamm, mis viib Tammiku allikateni, on praegugi muust pinnasest oluliselt kõrgem ja ikka puudeta. «Metsa pole peale kasvanud, arvatakse, et kui sadu aastaid on teed kasutatud, välistab inimeste mõju taimede kasvu,» pakub Lemming põhjenduseks.
Lemmingu teada on Tammiku allikas ikka püha paik olnud, pendlimeeste väitel olevat siin koguni kolm energiasammast: kaks positiivset ja üks negatiivne. «30-40 aastat tagasi oli vett rohkem ja ümber allikalise soo taimestik: pikalehine huulhein, võipätakas,» selgitab ta. «Allikas toidab Tammiku oja.»
Kuigi veeseis on kehvapoolne, kostab metsavaikuses oja vulinat praegugi. «Kevadtalvel puhastasin kaldad võsast, et oja oleks paremini vaadeldav, säiliks sambakiht ja oja ehe looduslikkus,» lausub Lemming.
Oja kaldal hakkavad peagi roheliste samblapatjate vahelt reas silma ristkülikukujulised vett täis augud – linaleoaugud, mida Lemming on loendanud siin 20. «Eestis on see ainukordne, kus kahe küla talunikud on ühte kohta kaevanud ühiseid linaleoauke,» lisab ta.
Keskkonnakomisjon näitas ühismeelt
Ka külast aukude juurde viiv nn linaleotee pole eriti metsa kasvanud. «Mitusada aastat on neid auke kasutatud, ümberkaudu rahvas käis siia, tarberiie oli ju linane,» selgitab ta.
Lemmingu murekoht on asjaolu, et mõni meeter ojast ja allikast läheb kinnistu piir ning kui veel riigile kuuluva maa tulevane omanik saab loa ja raiub metsa lagedaks, pole allikast ja ojast enam jälgegi. «Siin on sadade aastate mälu, ajalugu – kes peaks seda hoidma: kas minul isiklikult, külakogukonnal või riigil peaks olema huvi seda säilitada,» annab Lemming mõtlemisainet.
Hea ettepanek tundub olevat seadustada kultuurhoiuala, mis annab rohkem võimalusi kehtestada nn kaitsetsoone ja märkida need ka praegu koostatavasse Ambla valla üldplaneeringusse.
Sel teisipäeval sai Toomas Lemming oma tegevuse õigsusele kinnitust riigikogu keskkonnakomisjoni istungilt, kus ta selgitas veel kord vastuolusid kehtiva metsaseaduse ja selle alamaktide vahel pärandkultuuri objektide suhtes ning ohte, mida toob kaasa pärandkultuuri sätete väljajätt.
Istungi protokollist on lugeda, et arutelu käigus selgus vajadus, et teave pärandkultuuri objektide kohta oleks laialdaselt kättesaadav. Pärandkultuuri objektidega seotult on tarvis ka metsamajanduskava. «Keskkonnakomisjon otsustas üksmeeles pöörduda keskkonnaministri poole ettepanekuga jätta metsaseadusse alles pärandkultuuri objektidega seonduvad sätted,» lausus Lemming.