«Päevakaja» pesamuna pärineb Paidest

Foto: Ülo Josing /ERR

Martha-Beryl Grauberg (24) on aastaga ennast tõestanud Eesti Rahvusringhäälingu uudistetoimetajana ja pole juhus, et «Päevakaja» juubelisaade usaldati just talle teha.

Miks läksid eesti filoloogiat õppima, kuigi mäletame sind ju Järvamaal lootustandva noore lauljana?

Ma pole ennast kunagi eriti andekaks lauljaks pidanud ega tulevikku sellega otseselt seostanud. Eesti keeleni jõudsin väikese tiiruga. Kunagi oli mul kinnisidee, et pean ülikoolis ajakirjandust õppima. Kooli ajal toimetasin koolilehte, kirjutamine mulle üldiselt vastumeelt polnud.

Viimases klassis üle-eestilisel võistlusel sai minu lugu Paide gümnaasiumi õpetajate kohviklubist parima olemusloo preemia. See nagu andis kinnitust, et võiksin ajakirjandust proovida, aga eksamitulemused mul head polnud ja asi jäi katki.

Aasta jagu õppisin õigusteadust, aga tundsin, et minus pole seda järjekindlust ja püsivust, et heaks juristiks saada.

Edasi läksingi Tallinna Ülikooli eesti keelt õppima. Õpetajapaberit pole küll ära teinud, aga mõtlen, et kunagi oleks päris kena väikses mõisakoolis lapsi õpetada. Iseasi, kauaks neid mõisakoole on.

Paljud noored igatsevad teleekraanile, sina läksid raadiosse.

Raadio tundus salapärasem. Ei tea ju, millised on tegelikult need inimesed, kelle häält iga päev raadiost kuuled.

Kohale läksin ajalehekuulutuse peale. Raadio 2 otsis uudistetoimetajat. Käisin konkursil, tehti hääleproov, toimetasin, tõlkisin tekste, kuid tööle ei võetud. Öeldi: oled liiga noor, kogemusi vähe, küpse veel natuke.

Olin siis mõnda aega Rahvusraamatukogus avalike suhete peal ja siis tuli Hanno Tombergilt kõne, et üks teine koht vabanes uudistes, kas olen veel huvitatud. Olin ja läksin välisuudiste toimetajaks.

Oled «Päevakaja» pesamuna. Kuidas vanemad kolleegid su vastu võtsid?

«Päevakaja» inimesed, kogu raadiouudiste seltskond, on väga abivalmid. Ma vähemalt ei tundnud, et keegi oleks minu peale viltu vaadanud, aga eks välisuudistest oli neid noori blonde tüdrukuid (naerab) päris mitu läbi käinud .

Algul ma eriti rääkida ja küsida ei julgenud, mõtlesin, et peavad mind rumalaks. Kodus pärast uurisin lisaks.

Kuidas on töötada nende ja teiste kuulsuste kõrval?

Puutun peamiselt kokku raadiouudiste inimestega, ega ma teisi eriti tunnegi. Ma ei tea, kui kuulus üks või teine kolleeg on, see pole mulle ka tähtis. Nendega töötada on hea, sest nad teavad asjade taustu, ja alati saab nende käest küsida.

Tähtis on, et «Päevakaja» tuleks hea ning Kajakas (nii kutsub raadiorahvas päevatoimetajat – toim), reporterid ja lühiuudiste toimetaja töötavad selle nimel koos.

Toimetuse õhkkond on mõnus, inimestel on eluterve huumorimeel ja igaühes veidi sarkasmi ka, see mulle meeldib.

Kuivõrd oled staaritsemist kohanud?

Ei ole! Ei kujuta ette, kuidas see käib.

Kes kolleegidest on sind kõige rohkem mõjutanud?

Kõik. Igaüks omamoodi. Ma ei saa kunagi Eentaluks, Mälbergiks ega Kelmsaareks, aga ma üritan neilt õppida. Ma ei tahagi kellegi moodi olla, teen nii, kuidas oskan.

6. oktoobril, kui «Päevakaja» tähistas 50. sünnipäeva, olid sina päevatoimetaja ehk Kajakas.

Esiteks ma muidugi ehmatasin ära, kui graafikut nägin. See oli minu teada Indrek Kiisleri lüke, tema ajas mind esimest korda ka eetrisse ja esimesele reporteritööle.

Muidugi oli hea tunne, et kolleegid usaldasid, aga tegelikult oli päev veidi ärev ka, lugusid polnud ja katsu sa siis pehmetest teemadest «Päevakaja» kokku panna.

Esimesed saated vuristasin maha, aga õhtuks suutsin rahulikumalt võtta ega koperdanud enam.

Kuivõrd mõtled uudiseid lugedes kuulajale, näiteks oma emale?

Algul mõtlesin sellele rohkem, et ei tea, kui mitu tuhat kõrvapaari mind kuulab ja vigu otsib. Aga sel pole mõtet, sest närv tuleb sisse.

Üritan kuulajale mingit lugu rääkida, siis läheb hääl paika. Ise peab uudisest algusest lõpuni aru saama, siis saavad aru ka kuulajad.

Raadio uudistetoimetaja tööd peetakse raskeks: võidujooks ajaga, stress, suur vastutus. Kui kaua suudad niisuguses kriisiolukorras vastu pidada?

Ega iga päev ka kiire ole, sõltub päevast ja sellest, kes parajasti graafikus oled. Kiirus ja kompaktsus mulle just meeldivad.

Raadiost saab kuulaja kommentaarid kätte esimesena, selle nimel tasub teinekord joosta küll. Uudistereporter peab päevas tegelema kolme-nelja teemaga, ajagraafik on üldiselt tihe.

Peab suutma mõtteid koondada, asjadest kiiresti aru saama ning mahutama uudise kahe ja poole minuti sisse.

Nii et oledki juba

raadioinimene.

Tele peale ma pole mõelnudki, nii et vist jah, olen järelikult rohkem raadioinimene. Vist ka raadiouudiste patrioot.

Minu meelest on «Päevakaja» praegu kõige parem uudistesaade Eestis, soovitan seda noortelgi rohkem kuulata.

Mis seostub sul sünnilinna Paidega?

Paide on kodulinn, midagi erilist välja tuua ei oskagi. Kui Paides käin, alati imestan, et siin on viisakad autojuhid, lasevad alati üle tee. See võiks üks Paide kaubamärk olla.

Satun siia kord paari kuu tagant ja alati on kuskil mõni maja kerkinud või midagi korda tehtud. Mu kool ei paista enam suure spordihoone tagant väljagi.

Ilusad on vanalinna puumajad, mida vaikselt korda tehakse. Alati tuleb strateegilised kohad läbi jalutan – käia Vallimäel, tehisjärve ääres, Maksimarketis. Pealinna ma koduks ei pea, aga see on mu tööks kõige parem koht.

Kas pead võimalikuks tulla kunagi kodukanti tagasi?

Mind kisub rohkem Lõuna-Eesti poole või mere äärde.

Ja laulmisega on nüüd ka lõpp?

Laulan ETV tütarlastekooris ja vilistlaste ansamblis. Mõte on teha ka üks altide ansambel, aga näis, mis sest välja tuleb.

Kust on pärit sinu

omapärane nimi?

Mu ema on sündinud Siberis. Kui ta nägi hiljem Läti teleseriaali «Pikk tee düünides», mis rääkis küüditamisest ja mille peategelane oli väike tüdruk Marta, otsustas ta, et kui tal kunagi peaks sündima tütar, paneb nimeks Martha.

Teise nime Beryl soovitas talle sõbranna, et pidi hästi kokku sobima.

Mis on sinust saanud viie või kümne aasta pärast?

Loodetavasti parem ja targem inimene. Ma ei tee viisaastakuplaane. Küll kõik tuleb omal ajal.

Martha-Beryl Grauberg

Sündinud 27. detsembril 1983 Paides.

2002 lõpetanud Paide gümnaasiumi.

2006 Tallinna Ülikooli eesti filoloogia bakalaureuseõpe.

2007 juunist Eesti Rahvusringhäälingu uudistetoimetuses vastutav toimetaja.

KOMMENTAAR

Vallo Kelmsaar

ERR-i raadiouudiste juht

Martha on meil töötanud veidi rohkem kui aasta. Juba algul arvasin, et hääle poolest võiks ta raadioeetrisse hästi sobida. Nüüd on selgunud, et Martha saab suurepäraselt hakkama nii toimetaja- kui ka reporteritööga. Isegi väsitavaid öövahetusi on ta vapralt talunud.

See, et just Martha kui toimetuse kõige noorem töötaja võiks olla «Päevakaja» juubelipäeva toimetaja, oli kolleegide soovitus. Usalduseta sellist soovitust ei antaks. Loodan väga, et raskused Marthat raadiotöölt eemale ei peleta.