Raamat ei taandu kunagi virtuaalmaailma ees

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Üle-eile ennelõunal jõudsid Järvamaa keskraamatukokku viienda üle-eestilise kirjanike tuuriga Kalle Kurg, Kristiina Ehin, Toomas Raudam ja Ivar Sild, et olla otseühenduses inimestega, kes loevad.

Luuletaja ja tõlkija Kalle Kurg põhjendab niisugust kirjanike liidu ette võetud tuuritamist vajadusega kogeda oma lugejaid sügavamalt, kui on meedia loodud ühekülgne pilt. «Eestis on praegu olukord, kus öeldakse: see vastus on tõde,» mõtiskleb ta. «See tõde ei lähe siiski kuigi sügavale ega anna inimesest tegelikku pilti, aga meie tahame saada otseühendust inimestega, kes loevad.»

Niisugune sõnum on Kalle Kurel edasi anda noortele lugejatele Paide gümnaasiumi kirjandusõpetaja Ülle Rohtma XII ja X klassist.

Kirjanike tutvustusringi alustas Paidest pärit prosaist, kriitik ja filmistsenarist Toomas Raudam. «Mul on hea siin olla,» tunnistab ta. «Pole niisugust raamatut, milles ükskõik millist faabulat arendades ei jõuaks ma sinna kohta, kus on olnud mu kodu.»

Raudam loebki ette niisugust loomingut, kust on Paidet, tema lapsepõlve ja kodu ära tunda. Näiteks muinasjutu «Hiiglane» nimitegelane õppis lugema varakult, ilma et keegi oleks teda aidanud, ja kõige rohkem meeldis talle lugeda looduses; hiiglane lähenes linnale, millest hakkas paistma esimesena kirikutorn, mis aina pikenes ja mille otsas plinkis päikesepaistes kuldne rist.

Luuletuses «Matused» on paidelastele omaaegsed ja praegusedki kohad tuttavad: rahvast pungil kinosaal, eriti õhtuti; Vallimägi ja kolme kupliga Vene kirik; kodu suur seinakell, naksuvad põrandad ja luitunud tapeet; seenelkäik karjääri taga metsas.

Kalle Kurg jätkab ühiskond-poliitilisel lainel luuletustega meie ühiskonna tüüpidest, mida ta esitab luuletuse sisust tuleneva teatraalsusega: «Keegi», «Klaasist mees», «Liivast mees», «Rauast mees», «Peegelmees».

Luuletaja ja tõlkija Kristiina Ehin tutvustab end kui mööda ilma rändajat ja kaheaastase poja ema. «Olen rändluuletaja, mul pole muud elukutset – ei tea, kaua nii jätkuda saab,» mõtiskleb ta.

Selle juurde loeb ta luuletuse oma reisist Viini pojaga, kes teeb esimesi samme, ja elamustest sealses lennujaamas.

Ehin ütleb, et vahel kutsutakse teda koolidesse kirjandusžüriisse. «Mõnikord olen uhke selle üle, mõnikord on jälle tüütu, kui pean sadade lehekülgede kaupa lugema: sa jätsin mu maha, tahan endale mulla peale kraapida – see pole luule,» lausub ta.

Kuidas peaks üks armastusluuletus kõlama, võib oletada tema esitatud luuletuse põhjal verest.

Luules homoteemat puudutav Ivar Sild nimetab ennast vastupidi Ehinale istuvaks luuletajaks, kes palju ei liigu. «Minu uus kogu «Diivan» räägib armastusest, aga ka istumisest ja pakuks minekust – küsin isegi, mis on selles seotud armastusega,» arutleb ta.

Et Silla eelmise raamatu kohta öelnud kirjastaja Kivisildnik, et tema luule on ülimalt kõlvatu, püüab ta seekord olla ülimalt kõlblik.

Edasi annavad kirjanikud sõna kuulajaile, keda Kristiina Ehin ärgitab mõtlema, millist kirjandust nad vajavad ja loevad.

Kirjameeste heameeleks selgub, et gümnasistide lugemus ulatub kohustuslikust kirjandusest kaugemalegi, neil on välja kujunenud lemmikautorid (Salinger, Eco, Kivirähk, Hamsun, Remarque, Poe) ja teemaeelistused: ulme- ja õuduslood, armastusromaanid, teabekirjandus, lüürika.

«See pilt, mille siit saime, pole lohutu, vaid päris ilus,» tunnistab lõpuks Kalle Kurg. «Läheme ära hea enesetundega – teie maailmapilt on rikas, peaasi, et loete.»

Keskpäeval on nad Albu põhikooli laste ees.

Soovitusi noortele

Kalle Kurg: kui kohustuslik kirjandus hästi läbi lugeda, võib ka saada tugeva tüki; et kõike mõista, tänapäeval ilma teabekirjanduseta läbi ei saa – võid lolliks jääda; parem enesetapust luuletus kirjutada, kui relv haarata.

Ivar Sild: üks kirjandusteos pole hirmsam kui teine, kõik raamatud on head, pole vaja häbeneda ühtki raamatut, mida loete – see on suur isiklik veendumus.

Kristiina Ehin: parim raamat on sõbra soovitatud raamat – rääkige neist üksteisele.

    Tagasi üles