Vanameister vibu põõsasse visata ei kavatse

Veteranide meistrile Aleksander Kiskonenile ei tähenda plokkvibu vinnastamine pingutust, vibulaskuri tee algul kuulusid tema harjutuskavva kätekõverdused. Foto: Andrus Eesmaa

Järgmisel kuul 70. sünnipäeva tähistav vibusportlane Aleksander Kiskonen tegutseb spordirindel auväärsest east hoolimata. Juba käepigistus annab kinnitust, et ta on heas vormis.

Aastakümned täis tegevust on toonud Kiskonenile hulgi erinevat karva medaleid ja tiitleid. Suve lõpul tuli ta järjekordselt veteranide meistriks.

Vibuspordis on teatavasti kasutusel erinevad vibud. Millist tüüpi vibu teie kasutate?

Kasutan plokkvibu, samuti olen aastaid tagasi võistelnud sportvibuga. Viimati võistlesin sportvibuga 2001. aastal ja 2002. aastast alates siis plokkvibuga.

Võistlen meesveteranide klassis, osal võistlustel ka põhiklassis. Kahjuks on meesveteranide hulgas konkurente vähevõitu ja mitu aastat olen olnud meister selle tõttu, et teisi mehi lihtsalt ei võistle. Sportvibuga laskvaid veterane on õnneks rohkem.

Millest on põhjustatud vähene konkurents?

Eestis on kasutusel nõukogude ajast jäänud süsteem, mille järgi kuuluvad sportvibulaskmistel veteranide klassi laskurid alates 45. eluaastast.

Maastikuvibulaskmisel on veteranide klassi alampiir 55 eluaastat. Vanemad sportlased lihtsalt ei soovi noorematega võistelda.

Ideaaliks võiks tuua Põhjamaade süsteemi, mille järgi kuuluvad veteranide klassi sportlased, kellel on vanust 70 või rohkem aastat.

Muud vanusevahemikud on kümneaastase intervalliga, näiteks ühes klassis võistlevad sportlased on 50-60aastased ja teises 60-70aastased.

Selle tulemusel on seal ka vanemate meeste klassides võistlemas kohati üle 30 mehe ja on tagatud ala järjepidevus. 45- ja 70aastastel on ikka vahe sees ja kui oleksid õiged klassid, oleks harrastajaid kindlasti rohkem.

Vanemad laskurid tahavad lasta omasugustega, nad ei soovi näidata end noorte kõrval nõrkadena.

Millist tulemust oma senise sportlaskarjääri säravaimaks peate?

Mina medalite üle arvet ei pea. Tulemustest vääriksid mainimist ehk sportvibuga saavutatud täiskasvanute klassi hõbemedal 1996. aastal.

Plokkvibuga olen võitnud meeste põhiklassis erinevaid medaleid, aga neist ei oskagi midagi välja tuua.

Kuidas leidsite end

vibuspordist?

Laskespordiga olen tegelenud kogu elu. Aastatel 1960 kuni 1980 lasin aktiivselt sportpüssi ja -püstolit. Vibuspordi juurde jõudsin 1994. või 1995. aastal.

Algul soovisin uuesti sportpüssi laskma minna, aga treeninguhoone uks oli tol päeval lukus. Püssilaskjatega samas ruumis käisid harjutamas vibusportlased ning et naine ja tema töökaaslane käisid samuti seal harjutamas, läksin ükspäev nendega kaasa.

Soovist tolleaegseid konkurente alistada hakkasin kohe kõvasti harjutama. Motivatsioon oli suur. Minu eas polnud aega kaks korda nädalas harjutada, tulemused pidid tulema kiiresti.

Tollal sai aastas teha üle 40 000 lasu, praegu lasen 15 000 kuni 20 000 korda. Olen endale tõestanud, et sain asjaga hakkama.

Kui tihti end praegu treenite?

Kuulun Järvamaa amburite klubisse. Klubi treeningud on tavaliselt reedeti ja pühapäeviti Türi linnavõimlas. Mõnikord ka laupäeviti. Kui vaja, saab ka muudel päevadel harjutamas käia, tuleb lihtsalt valida selline aeg, mil saal on harjutajatest tühi.

Praegu peame saali jagama korvpallurite, jalgpallurite ja tennisistidega.

Välishooajal, mis kestab aprillist oktoobrini, harjutamiskohtadega muret pole. Harjutamas saab käia kas või seitse korda nädalas Türi endise metsakombinaadi staadionil ja Käomäel.

Ideaalis võiks vibulaskjatel olla oma ruum, kus segamatult trenni teha. Sobib ruum, millel on pikkust kõige vähem 20 meetrit, aga mida pikem, seda parem, sest saab harjutada laskmist kahest suunast korraga.

Millest peaks algaja vibulaskur treeningul alustama?

Ettevalmistused on kõigile individuaalsed, kuid kindlasti peab füüsis olema tugev. Mina käisin noorena karjas – 12 tundi pidevat väljas viibimist ja jooksmist –, see andiski tugeva põhja alla.

Vibulaskuri tee algul kuulusid harjutuskavva kätekõverdused, lisaks jooks ja talvel suusatamine. Võhma suurendamiseks jooksin eelmise sajandi üheksakümnendate keskpaigas nädalas neli korda ligi kümme kilomeetrit.

Vibu kaalub üsna palju, samuti nõuab pingutust selle vinnastamine. Ega kogenud vibusportlased uskunudki, et kohe algul hakkama saan. Tahtejõud ja silma-sõrme koostöö on väga oluline.

Milline peaks inimene olema iseloomult?

Vibusport sobib kõigile. Tasakaalukatel inimestel on võib-olla kergem. Liiga rahulik ei maksaks ka olla, sest kolme noole laskmiseks tohib kulutada kaks minutit. Mina lasen kolme noolt tavaliselt minutiga.

Pead olema niivõrd treenitud, et laskma minnes tegutsed automaatselt. Kui hakkad mõtlema, kuhu ja kuidas seisad, ning pead samas ka sihtima, pole head tulemust loota.

Kui kallis on vibusportlase varustus?

Kogu vajamineva varustuse hind on 30 000 krooni ringis. Selle summa sees on nii vibu kui muud abivahendid, nagu sihik ja päästik.

Sportvibu on võrreldes plokkvibuga kolmandiku odavam. Nool maksab 150 kuni 500 krooni. Algajatel pole tippnooli kindlasti mõtet osta, sest mingi osa läheb mööda lastes kaotsi.

Kui kogemusi juba on ja ise hoolikas oled, võivad samad nooled vastu pidada üpris kaua. Varustust on võimalik tellida Pärnus asuvast poest.

Algajatel pole mõtet muretseda, sest pädevaid nõuandjaid meil klubis jätkub.

Milline on kõige parem laskeilm?

Liiga päikesepaisteline ilm pole hea. Ideaalne on mõõdukas pilvisus, puhuda võiks ühtlane tuul. Tavaliselt on tuul muutuv ja pead olema oskaja mees, et märklauale pihta saada.

Kuidas näete vibuspordi tulevikku?

Plokkvibulaskjate tase paraneb kogu aeg. Kaks meest annavad tooni isegi rahvusvahelistel võistlustel. Algajatele teadmiseks, et noorte plokkvibusid on klubis küll ja alati on võimalus nõu küsida. Noored peavad tahtma alaga tegeleda, lihtsalt vanemate rõõmuks trennis käia ei anna häid tulemusi.

Kui tihti on võimalik vibusportlasel on ennast proovile panna?

Võistlusi korraldatakse päris tihti, enamjaolt kevadest sügiseni. Kõikidest ei jõua osa võtta. Talveaeg kulub treeningutele ja tehnika lihvimisele, et välishooaja alguseks oleks tugev põhi all.

On võimalus käia end ka välismaal proovile panemas, aga selleks, et sealsete veteranidega konkureerida, peaksin Eestis olema põhiklassis esimene.

Kumbi võistlusi on rohkem, kas maastiku- või sportvibulaskmises?

Sportvibulaskmisvõistlusi on ikka rohkem. Seal on standardiks FITA harjutused. Näiteks FITA1, kus meesteklassis lastakse 90, 70, 50 ja 30 meetrilt.

Distantsid läbitakse alates pikimast. Igalt distantsilt lastakse 36 noolt, seega kogu harjutuse jooksul tuleb lasta 144 noolt. Maksimaalne punktisumma, kui kõik nooled kümnesse lähevad, on 1440 silma. Maastikuvibulaskmine pole Eestis nii populaarne kui näiteks põhjanaabrite juures. Soomes on aastas kuus-seitse sportvibulaskmisvõistlust.

Kaua kavatsete vibuspordiga tegeleda?

Nii kaua, kui jõuan.