Paljudele õpilastele on buss igapäevakaaslane, kus rääkida sõpradega päeva esimesi jutte ning kui magama ei jää, saab ka naerda. Nõo-järvalastele tähendab reede võidujooksu paremate istekohtade pärast.
Tüütust bussisõidust aitavad üle sõbrad ja nali
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Merle Must
Liina Laanemets
Nõo–Järvamaa
Lõpuks ometi on kätte jõudnud reede viimane tund. Meie silmad on reaalainete valemite asemel kellale suunatud. Loeme sekundeid, et joosta ühikatuppa, haarata õhtul pakitud hiigelsuur kott ja jõuda kiiremas korras bussipeatusse, muidu ei pruugi bussi mahtuda.
Kui hakkad bussi peale minema 20 minutit enne selle väljumist ja loodad, et oled esimene ega pea teel Tartusse püsti seisma, pead pettuma.
Peatuses avaneb eriline vaatepilt: kari õpilasi seisab troppis, et võimalikult kiiresti bussi pääseda. Kui see ette sõidab, üritavad kõik üksteisest ette nügida.
Kümnendikele öeldakse, et nemad peaksid küll bussi järel jooksma, sest on ikkagi «rebased». Bussijuht trükib pileteid üliaeglaselt ega mõtle sellele, et Tartu bussijaamast väljuvad teised bussid Eesti igasse otsa.
Nõkku saabudes on liinibuss juba täis ja kui edasi sõidab, pole enam ühtegi vaba kohta, seisame isegi trepil.
Kõik viskavad suure spordikoti maha ja otsivad platsi. Üks poiss paneb kohvri vahekäiku ja istub sellele, lausudes: «Oh, küll on mugav!».
Mõni džentelmen seisab püsti ja laseb tüdruku istuma. Et buss on tihti kahe kummiga hauas, mainime ka, et kui ta katki läheb, peavad «rebased» lükkama.
Istume kahekohalisel pingil viiekesi ja ennäe, äkki hakkab kellegi mobiil helisema. Algul on raske eristada, kelle oma just. Paraku peame leppima ka põhikooli halva muusikamaitsega, mis sageli kõlab üle bussi.
Oeh, jälle peatume! Osa inimesi trügib välja, teised tulevad peale. Ühesõnaga: reede!
Jutustame kõva häälega õpetajatest mitte just häid lugusid ja siis avastame, et see, keda ennastunustavalt taga räägime, istub selja taga.
Õnneks sõidame ainult pool tundi, kuid seda piinavamad on viimased minutid, kui õhku bussis pole ja mõne kaaskannataja vali hääl on juba ärritavaks muutunud.
Kui märkame McDonaldsit, kõlavad naljad: «Oh, teeme McDrive ringi!» või «Palun 80 juustuburgerit!». Mõtleme kõik, et ega buss ole jälle hiljaks jäänud ja kas ikka jõuame järgmisele, mis meid Järvamaale sõidutab.
Pakume, et uks avataks enne bussipeatust, et läheks varem maha... Kui lõpuks võimalikult suure ringiga ümber McDonaldsi bussijaama jõuame, kiirustavad kõik kodu poole viivale bussile.
Veedame veel viimase hetkeni sõpradega koos aega, käime poes ja ostame näksimist kaasa. Bussis räägime nõokatega sellest, mida ema süüa teeb ja mida kodus huvitavat ette võtame. Naerame kõva häälega ja naudime seda, et on reede.
Mirjam Jervson
Triin Väisanen
Ahula–Albu
Meie koolitee on umbes 12 kilomeetrit pikk. Igal hommikul korjab buss õpilased peale ja viib kooli. Nii oli ka sel päeval.
Buss pidurdab. Sisenevad õpilased hakkavad trügima, et saada head istekohta. Kõige väiksemad tormavad muidugi kõige ees. Nendele on tähtis istuda võimalikult ette.
Paljudel kohasaanutel on juba õpik käes ja nad kordavad tundideks, mõni tukub poolunes, osa vaatab telerist multifilmi.
Järsku hakkab kostma naerupahvakuid. Lasteaeda sõitev väike poiss jookseb pinkide vahelt tagumiste istmete juurde ja jääb sinna istuma. Endal kaval nägu peas, vaatab ta ringi ja hakkab seletama kõigest, mida ta nädalavahetusel tegi.
Et ta on nii tilluke ja pooled hambad suust puudu, on jutust arusaadav umbes kolmandik. Tema ette on istuma saanud kooli kaks suuremat naljameest, kes muidugi väikest poissi matkima hakkavad.
Kaassõitjatel on nalja kui palju. Ka sellele pisikesele teeb asi nalja, nii ta siis jätkab. Lõpuks lubab ta juba kõigile peksa anda, mis ajab veel rohkem naerma, sest ta ulatub vaevu toolile istuma.
Lõpp-punktis ei taha suuremad poisid teda bussist välja lasta. Üks poistest soovitab: «Kuule, väike, poe siis istmete taha peitu. Mõtle kui lahe, ei peagi lasteaeda minema. Buss läheb sama ringiga tagasi ja siis saad koju minna.»
Põnn pole nii rumal, et seda uskuma jääb. Muidugi mõtlesid suuremad poisid seda naljaga, millest sai aru ka väike poiss. Talle meeldib lasteaias käia, tormab hirmsa hooga bussis välja ja lidub lasteaia poole.
Doris Tihu
Väätsa–Paide
Koolibussiga sõita on tüütu. Minule veel eriti, sest enne sai kooli jalutada mõne minutiga, kuid nüüd pean vara ärkama, bussi ootama ja selles 10–15 minutit ka loksuma.
Ärkan tavaliselt 6.30, sest buss väljub 7.40. Selle aja sees jõuan ära teha kõik hommikutoimetused, kuid varajane ärkamine on bussisõidu juures kõige väiksem mure.
Hommikuti sõites on praegu külm ja pime. Kõik on veel unine, paratamatult on mul samuti uni, kui longin vaikselt bussijaama. Iga kord hoian hinge kinni, ega bussist maha jää.
Bussis viib unisuse ja tüdimuse kõige paremini sõbrannade või sõpradega lobisemine, kui neid juhtub olema. Kui neid pole, suigun une ja ärkveloleku vahel.
Leian, et bussiga sõita pole kuigi tore, kuid tean, et teistel, kes veel kaugemalt tulevad, on seda teha üüratumalt tülikam kui minul, kes ma ainult kümmekond minutit pean kannatama.