Sumovägilase jõud tuleb maatööst

Kabala põhikooli neljanda klassi õpilane Maarjus Veitmaa kodutöid ei pelga, ta toob meeleldi puid tuppa, kui seda palutakse. Sumoringis tuleb kodutöödest ammutatud jõud ainult kasuks. Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Kabala põhikooli neljanda klassi õpilane Maarjus Veitmaa oli veel aasta tagasi lihtsalt töökas ja traktoritest huvitunud maapoiss. Pere ei osanud arvatagi, et kodus sirgub sumovägilane, kes võib käia Baruto jälgedes.

Kuigi kaalu poolest on Maarjus (11) võrreldav oma isa või mõne teise turskema täiskasvanud mehega, ei saa ta veel hoobelda pikkusega.
Seetõttu võtabki elutoas naela otsast igat värvi medalid alla ema Valentina. Kõlinat on palju, kui ta need lauale asetab.

Maarjus on sumoturniiridelt võitnud kaheksa medalit, igalt võistluselt on tulnud vähemalt üks. «Jah, ma pole ikka ilma saanud,» sõnab Maarjus tagasihoidlikult naeratades.
Värskeim neist on kuldne, mille ta sai kaela Itaalias. See oli tema esimene rahvusvaheline turniir ja üldse esimene välisreis. «Reis oli tore,» ütleb ta. «Üles ja alla tulek (lennukiga – toim) oli paha, aga pärast olin juba harjunud.»

Nelja-aastane lükkas
teed lumest puhtaks

Ema Valentina sõnab, uhkusenoot hääles, et Maarjus on nende kaheksalapselises peres esimene, kes nii noorelt ise nii kaugele sõitis. Emale oli see üllatus. Teistel pole sellist võimalust olnud. «Vanem õde näiteks kogus raha ja sõitis Ameerikasse tööle,» lisab ta.
Üllatusi on Maarjus viimase aasta jooksul perele pakkunud küllalt. Esiteks on ta teinud majas ühe spordiala tõeliselt populaarseks. «Mina ei teadnudki, et selline ala nagu sumo on olemas,» tunnistab ema Valentina. «Ma polnud märganud ka Baruto tegemisi.»
Kuid nagu ütles Kabala põhikooli direktor Aili Roosa, siis umbes aasta tagasi tuli mängu saatuse sõrm ja alates sellest pole miski enam endine.
Kuidas muidu selgitada asjaolu, et K&F sumokool sattus just Järvamaa väikesse maakooli.

Sumokooli üks omanikke Kairi Kuur saatis Kabalasse kirja, arvates, et kool asub hoopis teise maakonna Kabalas (Eestis on ju ühesuguseid kohanimesid palju).
Enne kui ta eksitusest arugi said, oli Järvamaa Kabala kool temaga juba ühendust võtnud. Sumokooli inimesed mõelnud siis, miks ka mitte Järvamaa Kabalasse minna.
Maarjus läks tutvustavasse trenni, kus sumokooli inimesed olid tema jõust ja suurusest vaimustuses.
Pärast mõnenädalast treeningut sõitis Maarjus turniirile ja sai kaela kolm pronksi. Isegi treener Kairi Kuur oli siis veidi imestunud, sest Maarjus võitis ära ka endast vanemad ja need, kes olid trenni teinud.

Nüüd sõidab Maarjus üle kahe nädala nädalavahetuseks Rakverre end treenima. Kodus kogub ta jõudu tööga. «Käin isa juures tööl,» sõnab ta.
Ema Valentina lisab seepeale, et ema tõstab ka ühest kohast teise. «Kohe, kui jalgu jään, võtab ja tõstab jälle,» ütleb ta. Näiteks juhtub seda köögis, kus ema ei jõua eest äragi minna, kui poeg juba lihtsalt haarab tast kinni ja asetab teise kohta.
Maarjuselt asja kohta pärides tuleb napp vastus: «On olnud nii jah!»
Kodutöid Maarjus ei pelga. Ema Valentina kinnitab, et poiss käib neid lausa küsimas. Nii toob ta puid tuppa, saeb neid isaga, aitab asju tassida, roogib teed lumest puhtaks ja teeb kõike muud.
Pere naabruses elav klassijuhataja Heli Tammai kinnitab seda ja ütleb, et Maarjus on erakordselt töölembene ja abivalmis.

Juba nelja-aastaselt lasi Maarjus meisterdada isal tavalise kelgu ette saha moodi asja ja läks sellega Tammai ema lumist teed lahti lükkama. «Ta tuli ise, keegi ei kutsunud, ja kui oli sügavam lumi, pani ta venna kelgule istuma, et siis on parem lükata,» selgitab ta. «Suviti otsib ta tööd, küsib minu käest, kas pole midagi teha, tal on igav.»
Tammai ongi siis mõnikord usaldanud Maarjuse kätte murutraktori. Arvata võib, et see teeb Maarjusele suurt rõõmu, sest traktorid on tema kirg. «Kui sellest juttu tuleb, võib ta traktorit üksipulgi lahata ja kokku panna ning kõik osad ära selgitada,» ütleb Tammai. «Ta armastab traktoritööd ja proovib seetõttu isale tööle appi minna.»
Ema Valentina on poja traktorihuviga hästi kursis. «Ta tahaks õppida traktoristiks, aga olen talle selgeks teinud, et selle õppimiseni on veel nii palju aastaid ja sinnamaani on hea, kui on mingi muu tegevus,» lausub ta. «Mul on hea meel, et ta sumo leidis.»

Sumopisik on Veitmaade kodus levinud. Võistlemas on käinud ka noorem õde Maarjan ja saanud medali. «Vahel teevad kodus sumot nii, et lagi ragiseb (lastetuba on teisel korrusel – toim),» ütleb ema. «Vahepeal võtab 14aastase õe käsile.»
Täiskasvanud vend on ka juba veidi kadedalt kurtnud, et tema ajalgi oleks võinud olla võimalus sumotrennis käia.

Poisi häälepaelad läksid valla

Maarjuse meelest pole ta selle aastaga palju muutunud. Kui, siis ainult kasvanud pikemaks ja suuremaks. Ema Valentina teab öelda, et pärast sumoga tegelema hakkamist ja medalite võitmist on poisi häälepaelad lahti läinud. «Enne oli väga kinnine laps, ei rääkinud palju, isegi Kairi (treener – toim) oli temaga hädas, et kui küsib midagi, siis tuleb vastuseks vaid «mhh» või «mh-mh»,» selgitab ta.
Õpetaja Heli Tammai lausub, et Maarjus on tagasihoidlik poiss ja oma saavutustega kelkima ei kipu, pigem tuleb talt ikka iga asja kohta küsida ja uurida ning siis ta lausub vaid napilt: «Oli nii jah».
Teisipäeval olid Maarjusel koolis medalid kaasas ja ta näitas neid ka teistele. «See hulk pani nii mõnegi ahhetama,» lausus Tammai. «On tunda, et klassikaaslased on väga uhked, et Maarjus on nende klassivend.»

Ema Valentina meelest spordiala pojale sobib, sest sellise kehakaaluga joosta ja paljud muud alad ei sobi.
«Isu on Maarjusel hea, sööb teinekord rohkemgi kui isa,» ütleb ema Valentina. «Kui kõht on tühi, sööb kohe mitme inimese portsu ära.»
Sumomaadlus pere menüüsse muutust pole toonud. Ikkagi on olulisel kohal tavaline toit: kartul ja liha. «Ajukartul ja makaronid hakklihaga on Maarjuse lemmiktoit,» ütleb ema Valentina. «Pitsasid ja hamburgereid me kodus ei söö.»
Ema poja isule kätt ette ei pane, sest jõudu on vaja ja sumomaadlus kulutab ka energiat. Nii võibki hommikul Maarjus teinekord ära süüa pätsi saia.
Vaid rõivaid on Maarjusele keeruline leida. Suuruse poolest sobiksid selga isa rõivad, kuid need jäävad jälle üsna pikaks, siis peab ema võtma ette õmblustöö.
On selge, et sumomaadlus Veitmaade juurest niipea ei kao. Pigem võib see tulla lausa koju kätte. Sumokool on perele pakkunud välja mõtte korraldada suvel nende koduõuel väikse lasteturniiri. «Mina ütlesin, et las aga tulevad, meil ruumi küll, terve õu on vaba,» lausub ema Valentina.

K&F sumokooli treener Kairi Kuur on öelnud, et tema õpilasel on kõik eeldused lüüa kunagi läbi Jaapanis ja käia Baruto jälgedes.
Maarjusel pole selle mõtte vastu midagi, kuid Jaapanisse ei saa ta enda ütlust mööda minna veel niipea. «Enne tuleb jaapani keel ära õppida,» põhjendab ta.