Andeka lapse edu võti peitub lähedastes

Foto: Indrek Tegelmann/Kuma

Suur anne võib peituda nii õpetajate murelapses kui ka viielises õpilases. Oluline on, et lähedased oskavad seda märgata ning last suunata ja toetada, sest vaid andekusest eduks ei piisa.

Tartu Ülikooli teaduskooli direktor, andeka lapse teemal doktoritöö kirjutanud Viire Sepp lausus, et kui andekuse mõistet selgitada, on kõige lihtsamalt öeldes see inimese potentsiaal kõrgeteks või erakordseteks saavutusteks ühel või mitmel alal. «Ande avaldumiseks on ühtviisi vajalikud kõrged üld- või erivõimed, loovus, huvi või pühendumine, aga ka toetav keskkond,» selgitas ta.

Sepp lisas, et tihti mängib oma osa õnn või juhus, sest pole ju inimese määrata, missugusesse perre ta sünnib või kas ta kohtab elus inimesi, kes tema võimeid märkavad ja nende arengule kaasa aitavad, või kas ta sattub tegelema alaga, kus on tal kõige kõrgemad võimed.

Õpetajate murelaps
võib osutuda andekaks

Sepp rõhutas, et seetõttu on äärmiselt oluline pakkuda lastele varastest eluaastatest peale võimalikult mitmekülgseid tegutsemis- ja haridusvõimalusi. «Me ei tarvitse kunagi teada saada mõnest andekast maletajast, kui ta pole malenuppe näinud või keegi pole lapsele malekäike õpetanud,» selgitas ta.
Sepp sõnas, et lastele tuleb pakkuda nende võimetele vastavat tegevust, viia nad kokku samade huvide ja võimetega kaaslastega, anda eeskujuks häid rollimudeleid. «Usutavasti on niimoodi võimalik enamikku andekaid tüdrukuid ja poisse motiveerida,» ütles ta.
Sepp rõhutas, et andekas laps on nagu laps ikka ja teda tuleb vastavalt kohelda, mitte suhtuda temasse kui täiskasvanusse.

Nii-öelda keskmisest lapsest võib teda Sepa ütlust mööda eristada suurem uudishimulikkus, ta januneb uute teadmiste ja avastamise järele, on tundlikum. «Ülitundlikkus võib ilmneda kas emotsionaalsel, füüsilisel või meelelisel tasandil,» lisas ta.
Sepa kogemust mööda on võimekal lapsel tavaliselt elav kujutlusvõime. Samuti on tal suur oskuste ja vilumuste omandamise kiirus. «Andekuse avaldumise märgid võivad olla ka varajane lugemisoskus, hea huumorimeel, aga ka näiteks nõudlikkus enda ja teiste suhtes või teravnenud õiglustaju,» lausus ta.
Samuti ei pruugi andekas olla vaid nii-öelda puhta põllekese ja ilusa käekirjaga viieline tüdruk. «Ta võib olla ka päris paras naaskel ja õpetajate murelaps,» lausus Sepp. «Ka õpiraskustega õpilastel võib olla peidus mingi anne – on teada paljusid düsgraafikutest teadlasi või silmapaistvaid ettevõtjaid.»

Sepp ütles, et andekat last on võimalik ka ära rikkuda. Kõige lihtsam viis seda teha on kiita teda loomupäraste võimete eest. «Küllap oleme kõik olnud tunnistajad ja sageli ka osalised, kui laps pannakse suguvõsa kokkusaamisel tabureti otsa laulma või raamatut lugema ja siis kõik tädid kiidavad, et küll ta on meil andekas,» selgitas ta. «Teda tuleb kiita jõupingutuste eest, kui ta on midagi teinud selleks, et paremini laulda või targem olla või kõrgemale hüpata, muidu hakkab ta arvama, et ta justkui peab kogu aeg «andekas või tark» näima ja tööd tehes ta justkui seda poleks.»
Sepp lausus, et teine suur viga on hakata last survestama. «Ta peab saama rahulikult teha oma valikuid,» ütles ta. «Loomulikult ei tähenda see, et me ei peaks lapse tegemistele kaasa elama, teda toetama ja leidma talle arenemiseks võimalusi, aga päris kindlasti ei tohiks see tähendada välist survestamist oma isiklikest ambitsioonidest tulenevalt.»

Vodja kooli õpetajal Kadri Voolaiul sirgub kodus kaks poega ja tütar, kes käivad muusikakoolis ja võistlustantsutreeningutel.
Andeka lapse teema pole Voolaiule võõras, sest sellest kirjutas ta magistritöö.
Voolaid ütles, et vanem, õpetaja või treener on esimesed inimesed, kes peaksid oskama ära tunda võimekat last, kuid sageli puuduvad inimestel selleks teadmised. «Vanemal, kes tegeleb lapsega, ei tohiks see keeruline ülesanne olla,» lausus ta. «Ei tohi vaid õiget hetke maha magada, sest andekas noor leiab sageli oma kutsumuse ja õige suuna ise üles. Siis tuleks vanemal olla toetav ja järjepidev oma poja või tütre ande arendamisel.»

Andekal tuleb aidata
aega plaanida

Voolaid lausus, et vanem peab arvestama lapse vajaduste ja huvidega ning kindlasti ei tohiks suhtuda neisse ükskõikselt. «Kui ta on ikkagi mingil alal andekas ja võimekas ning talle teatud ala sobib ja ta tahab sellega tegeleda, tuleks vanemal olla toetav seljatagune igal ajal, suhtuda kogu ihu ja hingega,» ütles ta.
Voolaid märkis, et ka võimekal õpilasel on sageli raskeid hetki, kus ta tüdib ja tahab alla anda. Vanem peab neid hetki märkama ja targalt tema tarvis olemas olema.
Ka Voolaiu keskmine laps, kes kogu südamest tantsimist armastab, on paaril korral tahtnud loobuda. «See on juhtunud siis, kui on olnud võistlustel ebaõnnestumisi ja trennis tekivad konfliktid teiste lastega,» selgitas ta. «Siis tuleb leida aega rääkida. On ette tulnud olukordi, kus on vaja tegeleda probleemidega laiemalt. Mõnikord läheb tarvis ka professionaalset sekkumist.»

Voolaid sõnas, et lapsel tuleb aidata aega plaanida. Neil on kodus külmkapi peal graafik, mis kell on muusikakool ja mis kell trenn. «Oleme kokku leppinud, millal on õppimise aeg ja arvutis olekuks jääb aega vaid kord nädalas,» ütles ta. «Sellised toetavad tegevused aitavad alati.»
Voolaid sõnas, et andekas laps vajab tunnustust ja kiitust. «Seda valdkonda uurinud teadlased on leidnud, et andekas laps üksi ei suuda oma võimeid välja arendada, seepärast on vaja toetavat keskkonda ja inimesi tema ümber,» lausus ta.
Voolaid märkis, et vanemale on suur abi koostöö kooli, õpetaja ja treeneriga. «Õnneks on tänapäeval arenguvestlused need kohad, kus põhjaliku arengu jälgimise ja vestluse korral saab vanem teavet oma lapse tugevuste ja nõrkuste kohta,» ütles ta. «Minagi olen sealt toetavat abi saanud.»

Andeka noore kasvatamisel ongi Voolaiu meelest peamine viga vanema tegevusetus. «Ta ei oska valida, teda tuleb suunata,» põhjendas ta. «Ka harjumust tegeleda millegagi tuleb harjutada, vastutus ja kohusetunne ei tule ju üleöö.»
Oma laste puhul on Voolaid mitmel korral pidanud olukordi nendega analüüsima, leidma koos lahendusi, sageli suhtlema treeneriga. «See kõik on aidanud lastel jääda armastatud alale ustavaks,» lisas ta.

KOMMENTAAR
Lili Välimäe

Erinevatel konkurssidel esikohti saanud Haldi (9) ema

Kuidas tundsin ära, et mu lapsel on erilised võimed? Kõigepealt saime aru, et tal on palju energiat, ta ei vaja nii palju und kui meie.
Meie laps hakkas enne rääkimist looduses kuulda olevaid helisid jäljendama. Panin tähele, et tal on märkimisväärne muusikaline mälu. Näiteks filmi «Helisev muusika» meloodiaid oli ta võimeline juba poolteiseaastaselt järele laulma, jäljendades ka inglise keelt.
Sain aru, et talle on antud hea häälematerjal. Laulan palju koos temaga, trallitan, näitlen, loen ette, improviseerin.
Meie laps nõuab ääretult palju tähelepanu. Tema sünnist saati on paljud inimesed temaga tegelenud, imetlenud teda.

Märkasime, et tal on võime end kuulama panna. Hiljem sain aru, et tal on ka ääretult tugev esinemisnärv.
Inimesed ja nende tähelepanu on talle käivitav jõud.
Ta on improvisatsiooniline, võimeline sõnu seadma ja helide kokkusobivust katsetama nii oma hääle kui erinevatel instrumentidega. Tüdruk on ka väga liikuv, paigalpüsimatu, hea koordinatsiooniga, kartmatu nii kauguse kui ka kõrguse suhtes.
Andekas laps nõuab äärmiselt palju endaga tegelemist. Kinnitust, heakskiitu. Olen olnud oma lapse juhendaja. Temaga ei saa nii, et läheme klaveri juurde ja õpime ühe loo. Temaga saab teha kõike ainult mänguliselt. Ta ise valib aja, mil ta on valmis mingi asjaga tegelema. Aja mõiste on tal väga lai. Kui õpime luuletust, siis ta tunneb vaistlikult ära sobiva ja mittesobiva.
Olemuselt on ta laisk. Kõik tuleb ju üsna kergelt kätte. Kordamine on tüütu. Ma ju oskan niigi, teen ära niigi, saan hakkama niigi – need on tema ütlemised.
Samas, kui oskad asja huvitavaks teha, siis tunnustuse saamise või kellelegi rõõmu valmistamise nimel on ta valmis palju pingutama. Ta saab paljuga hakkama, on oma otsustes kõigutamatu. Meie pere elab tema rütmis, teda armastades, kaitstes, arendades ja teenindades.
Peaaegu kolm aastat tütrega kahekesi kodus olles sain teda imetleda, innustada. Kui tuli lasteaiaaeg, sain aru keerukusest seda last meie ühiskonnas nõutavatesse raamidesse suruda.

Koolis läks asi veel raskemaks. Klassiõpetajal on oluline roll ära tunda selline laps ja temasse tõepoolest eriliselt suhtuda. See laps allub ainult siis, kui oled ära põhjendanud, milleks seda vaja on.
Ta on sotsiaalselt tundlik, tajub ebaõiglust teravalt ja sekkub alati. Lisaks on äärmiselt emotsionaalne: rõõm ja kurbus käivad käsikäes või väga väikeste vahedega.
Temaga olemine-elamine on samamoodi: tohutust väsimusest ülevate hetkedeni välja. Temaga koos koged kõike võimendatult.
Minu pidev küsimus iseendale on: kas korrektsust nõudes ei lämmata ma ära tema loovust ja kus läheb piir.