Tudengid hoiavad püksirihma pingul

Foto: Panther Media/Scanpix

Kes poleks kuulnud müüti, et üliõpilased on vaesed ja söövad vaid makarone. Sellest, kuidas kodust kaugel rahaga hakkama saada ja kokku hoida, selgitavad tudengid Fredi Mõtsla (20) ja Kärt Ojala (20).

Fredi läks pärast Paide ühisgümnaasiumi lõpetamist õppima Eesti maaülikooli. Ta tudeerib esimesel kursusel riigieelarvelisel kohal tehnotroonikat (inseneriõpe, peaalad mehaanika ja elektroonika – toim).

Fredi suurem kulutus on ühiselamuüür, mis võib kuust olenevalt küündida kuni 1500 kroonini. «Eks toidule kulu ikka, joogile ka vahepeal,» ütleb ta. «Üldiselt teen ise süüa, pubisid ja kohvikuid külastan harva, roa valik sõltub tujust ja ka viitsimisest.»

Nädala söögirahaks arvab Fredi olevat umbes 300 krooni.
Fredi sõidukulud sõltuvad sellest, kas ta saab auto peale. «Nii on odavam kui bussiga, aga keskmiselt kulub nädalas sellele 100–150 krooni,» ütleb ta. Kuus kulub siis sõidule ligi 3500 krooni.

Kodust ära kolides rahaga hakkama saamisega suuri probleeme Fredil pole olnud, aga paraku pole võimalik millekski ka koguda. «Kuidas sa ikka kogud, kui raha läheb välja rohkem, kui sisse tuleb,» ütleb ta ohates. Küll on Fredil pangas pensionifond, et tööle minnes tuleviku tarvis kõrvale panna.

Gümnasistidel jääb raha rohkem alles

Rahateenimiseks käis Fredi suvel Soomes tööl ja arvatavasti läheb sinna ka sel suvel. Õppimise kõrvalt tööl käia Fredi paraku aega ei leia.

Stipendiume Fredi praegu ei saa, kuid pole ka pidanud õppelaenu võtma. «Eks nii palju peaks üliõpilasel ikka endal raha olema, et peole minna,» lisab ta naljatades.
Fredi tunnistab, et ülikoolis kulub tal raha rohkem, kui kulus keskkooliajal. «Õpilasel jääb kindlasti rohkem raha alles, sest väljaminekuid on vähem,» põhjendab ta.

Kõik sõltub Fredi meelest muidugi perekonna sissetulekutest. «Kogu aeg ei tohi ainult vanematele loota, tuleb leida viis ise raha teenida – minna suvel või võimalusel ka kooli ajal tööle,» soovitab ta.
Kärt Ojala on lõpetanud Türi majandusgümnaasiumi ning õpib Tartu Ülikoolis ajakirjanduse ja suhtekorralduse eriala teisel kursusel.

Kärt ütleb, et kodust ära kolides tal mingit vabadusejoovastust ei tekkinud. «Kohe alguses oli majandamine paigas,» lausub ta. «Samuti tegin süüa koos oma noormehega, kes nüüd on sõjaväes. Jagasime ära valmistamise ja kulud ning eks see tegi ka ots otsaga kokkutulemise lihtsamaks.»

Ülikooli minnes võttis Kärt õppelaenu, mis kulus sülearvuti ostule, ootamatule hambaravile ja üüri tasumisele. «Alguses olin muidugi laenamise vastu, kuid lihtsalt oli vaja,» põhjendab ta.

Kärt õpib riigieelarvevälisel õppekohal, mille eest tuleb maksta 13 000 krooni semestris. «Olen suutnud teaduskonnaga kokku leppida, et maksan osade kaupa,» lausub ta.

Kärt elab üksinda pisikeses korteris, mis õigupoolest päris korteri mõõtu välja ei annagi. «See annab mulle vabaduse ise majandada – mulle ei meeldi ühiselamus võõraste inimestega ruumi jagada,» selgitab ta. Korteriüür neelab Kärdi rahakotist umbes 2000 krooni kuus.

Bussisõidule püüab Kärt leida alternatiive. «Tuttava autoga koju sõita on umbes poole odavam, aga alati see ei õnnestu, seega on kojusõit tihti suur väljaminek,» ütleb ta.

Samuti kulub raha toidule. «Ma ei suuda tappa oma organismi rämpstoiduga, nagu kiirnuudlid, pelmeenid, friikartulid – püüan toituda võimalikult tervislikult ja mitmekesiselt,» lausub ta.

Söögipoolisele kulutab Kärt umbes 400-500 krooni nädalas.
Toitu valmistab Kärt ise vastavalt isule: pasta, riis, kanafilee, salatid ja pudrud kuuluvad tema lemmikute sekka. Harva käib Kärt õhtuti väljas. «Kui vahel siiski kuhugi lähen, hoian rahakotil silma peal, et mitte pööraseid kulutusi teha,» sõnab ta.

Tühja kõhuga poodi minna ei tasu

Eelmisel suvel Kärt tööl ei käinud, küll on selleks aastaks plaanis teha ajakirjanduse praktikat. Samuti teenib ta lisaraha Vanemuise kontsertimaja müügibaaris ja Kaitseliidu ajakirjale Kaitse Kodu artikleid kirjutades. «Ega neid päris töökohtadeks nimetada saa, pigem lihtsalt võimalusteks veidi teenida,» ütleb ta. «Alati on töögraafiku juures vaja arvestada, millal kooli kõrvalt vaba aega leidub.»

Kärt ütleb, et tuleb tulude ja kuludega ots otsaga kokku nii, et kogumiseks midagi alles ei jää.
Samuti üritab ta majandada end nagu üliõpilased ikka: nädalavahetusel võtab kodust võimalikult palju sööki kaasa, et mõne päeva sellest toituda. «Viimane kord läks sellega veidi viltu, tõin Tartusse aedvilju, et hautist teha, ja ostsin harjumusest 400 grammi hakkliha,» meenutab ta naljaga pooleks. «Süüa tehes avastasin, et aedviljahautisest hakklihaga sai pigem hakkliha aedviljahautisega.»

Kärt lükkab ümber müüdi makaronidieedil olevatest üliõpilastest. «Mina oma tutvusringkonnast selliseid vaeseid tudengeid küll ei tea,» ütleb ta.
Söögitegemise harjumused olenevad Kärdi meelest muidugi inimesest. Tema teada ei viitsi just poisid eriti kokata, aga kui selle korralikult ette võtavad, on sageli söögitegemises paremad.

«Ära mine kunagi tühja kõhuga poodi!» soovitab Kärt. «Nii ei teki olukorda, kus kaupluses ahnitseda toidukorvi kõike, mis kätte satub.»

Samuti on Kärdi meelest kasulik koostada ostunimekirja. «Nii on ootamatud kulutused keerulisemad tulema!» põhjendab ta.