Kogukonnakeskus vajab arendamist

Rainer Eidemiller Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Kohaliku toodangu tarbimine pole pelgalt patriotismi küsimus, see on selgelt keskkonda ja säästvat arengut toetav hoiak ehk tegelikult nn viimase põlvkonna inimõiguse täitmine.

Rainer Eidemiller
paidelane

Rimi lihaskandaal on tekitanud tõsiselt küsimuse, kas ja miks peaks eelistama kohalikku toodangut. Esmapilgul võib tunduda, et kohalikule toodangule turueeliste andmine on vastuolus Euroopa Liidu ühe peaeesmärgi – kaupade ja teenuste vaba liikumisega, mille põhimõte on, et ühendusesiseselt ei tohi seada mittekohalikule toodangule ja teenusele piiranguid võrreldes kohalikuga.
Mis tähendab, et kui mittekohalik toodang on odavam, tuleks lasta turul vabalt toimida ja odavamal võõrtoodangul võidutseda.

Tegelikult on küsimus selles, kas nii ikka võimaldatakse võrdseid konkurentsitingimusi või on tegemist varjatud ja põhjendamatu konkurentsieelisega.
Tihtipeale on sissetoodud toodangut doteeritud tunduvalt rohkem kui kohalikku või on selle valmistamisel kasutatud ebaeetiliselt odavat tööjõudu, mistõttu konkurentsitingimused on kohaliku kahjuks moondunud. Kuid asi pole üksnes selles.

Saastaja maksab

Kohaliku toodangu konkurentsivõime tõstmine tuleneb tegelikult nn säästva arengu põhimõttest, mis suunas maailm on eriti praeguse majanduskriisi oludes aina jõudsamalt ja osalt isegi sunnitult liikumas. Euroopa Liidu dokumentides juba aktsepteeritud, et keskkonnahuvidest lähtuvalt on nn turumoonutused lubatud, sh ka kaupade ja teenuste vaba liikumise põhimõttesse sekkumine (vt Euroopa Liidu viiendat tegevussuunda «Säästva arengu suunas»).

Elu- ja looduskeskkonna säästmise ning kultuuripärandi säilitamisega seotud õigusi nimetab hulk Euroopa õigusteadlasi nn kolmanda põlvkonna inimõigusteks, milleks ühiskond peaks nüüd juba küps olema.
Üks nn liberaalset turumajandust piirav põhimõte on nende seas «saastaja maksab», mille rakenduse vajalikkust rõhutati juba 1992. aasta ÜRO keskkonna ja arengukonverentsil vastuvõetud nn Rio deklaratsioonis (16. printsiip).

Keskkonnakaitselistest põhjustest lähtuvalt lubab ettevõtlusvabadust piirata ka Eesti säästva arengu seadus (§ 3 lg 2).

Mil moel on siis põhimõte «saastaja maksab» seotud kohaliku toodangu eelistamisega? Väga lihtsalt: selle kohaselt peab tootmise või teenuste osutamisega seotud igasuguse keskkonnakahju maksma kinni tootja/teenuse osutaja, st kajastama seda täiel määral hinnas.

Niisugused kahjud on seotud ka loodusressursside mittesäästva kasutusega.
Siiani pole seda põhimõtet piisavalt järgitud. Vähesed tooted (hinnad) kajastavad kõiki kahjusid, mida nende tootmise või ka veoga seoses keskkonnale tekitatakse.
Nende seas on kindlasti ka äärmiselt aeglaselt taastuva ressursi nafta ülemäärane tarbimine. Järelikult, mida lähemalt toodangu tarbimiskohale seda toodetakse, seda väiksem on põhimõttest «saastaja maksab» tulenev kahju, mida oleks õiglane toote hinnas kajastada.

Muidugi on omaette küsimus, kuidas kulutusi rahas kindlaks määrata, ent see on rohkem metoodika küsimus. Oluline on, et põhimõtet «saastaja maksab» tuleb kohaldada ja et seda pole n-ö õitsva vabaturumajanduse tingimustes siiani peetud oluliseks.
Seetõttu on ka näiteks kohalik mahetoodang tundunud kahtlaselt kallina, kuigi tegelikult on tegemist just õiglase hinnaga, mida pole rakendatud tihtipeale välismaise intensiivtootmise puhul.

Kohalik müügimaks võiks aidata säästvat arengut
Kuidas põhimõtet praktiliselt rakendada? Esiteks on küsimus kindlasti tarbijateadlikkuses. Ehk siis – kohaliku toodangu tarbimine pole pelgalt patriotismi küsimus, see on selgelt keskkonda ja säästvat arengut toetav hoiak ehk tegelikult nn viimase põlvkonna inimõiguse realiseerimine.

Niisugune tarbijateadlikkus toimis Rimi näite puhul päris hästi.
Teine on avaliku võimu roll, kel on kohustus säästva arengu põhimõtteid rakendada. Üks avaliku võimu instrument on maksud. Võrreldes mitme Euroopa riigiga (näiteks Holland) sisaldavad Eesti maksuseadused üllatavalt vähe keskkonda, veel vähem kohalikku arengut soosivaid sätteid.

Korraks on küll midagi üritatud, näiteks on vähe teada, et enne praegust, nn ettevõtte tulumaksu reformi toonud tulumaksuseadust kehtisid lühikest aega, aastatel 1998–2000 nn regionaalsed investeeringusoodustused kõigi Eesti maakondade, ettevõtetele, v.a Harjumaa.
Kuid soodustusi keskkonnasõbralike toodete ja teenustega seoses Eestis pole (nn kilekotimaks on küll nüüd riigikogu menetlusse antud).

Üks võimalus on seega üleriiklikud väikesed maksureformid, kuid teine võimalus senisest läbimõeldum kohalike maksude kasutamine.

Kahjuks on Tallinna ülepolitiseeritud ja halvasti läbi mõeldud müügimaksu korraldus tekitanud enamikus Eesti erakondades kohalikule müügimaksule vastuseisu.
Ilmselt pöördutakse koguni Euroopa Komisjoni poole taotlusega tunnistada Eesti müügimaksu regulatsioon nn käibemaksudirektiiviga vastuolus olevaks.

Tegelikult, kui lähtuda Euroopa Kohtu praktikast, pole juba praegu kohalik müügimaks käibemaksudirektiiviga iseenesest vastuolus, teine asi on muidugi, kuidas seda praegu Tallinnas rakendada kavatsetakse.

Kui kohalik müügimaks on kehtestatud nii, et maksust vabastatakse keskkonnasõbralikud ja kohalikud tooted/teenused, oleks see üks oluline samm säästva arengu ja kohaliku toodangu konkurentsivõimelisemaks muutmise suunas.

Sel juhul oleks kohalikul müügimaksul nn lausmaksustamisega võrreldes palju tummisem sisu ja mõte. Loomulikult on ka siin tehnilisi küsimusi, sh milliste kriteeriumide põhjal kvalifitseerida toodang või teenus säästvaks või kohalikuks, kuid need on võimalik lahendada.

Avaliku võimu senisest teadlikum säästvat arengut toetav hoiak võib seega aidata kaasa kohaliku ja keskkonnasõbralikuma toodangu arengule, mis on praeguses majandusolukorras väga oluline.
Lisaks maksudele tähendab see ka muude eelistuste tegemist kohalikule toodangule, sh üüritasudes, koolilõunatele toorme hankimisel või ka üldiselt seni vähe rakendatud nn roheliste hangete tegemisel. Säästva arengu seaduse kohaselt peavad kohalikud omavalitsused lähtuma säästva arengu rahvusvahelistest kokkulepetest.

Paide linn on tegelikult kohustunud täitma neist mitut, olles näiteks ühinenud 2002. aastal Eesti tervislike linnade võrgustikuga, kohustudes selliselt täitma nn Ateena deklaratsiooni, mille eesmärk on pühenduda linnades tervislikule ja säästvale arengule, võtta see sõnaselgelt linna arengu keskseks väärtuseks. Muuhulgas toetab deklaratsioon «Euroopa linnade ja muude omavalitsusüksuste säästva valiku hartat» (nn Ålborgi harta), mille eesmärk on edendada linnades säästvat eluviisi.

Hartas nimetatakse näiteks looduskapitali kaitset, mitteuueneva energiatoodangu vähendamist, energiasäästlikku ehitust, keskkonnasõbralikku linnatransporti, linnaparkide arendamist. Hartaga käivitatud Euroopa säästvate linnade kampaania tulemusel võeti 11. juunil 2004 Aalborg + 10 konverentsil vastu deklaratsioon või tegevuskava (agenda).
Kokkuleppe sisu on muuhulgas suurendada linnades osalusdemokraatiat (kaasata kodanikuühendusi), vähendada primaarenergia tarbimist ja suurendada taastuvenergia osa, laiendada rohelisi alasid, vältida ja vähendada jäätmeteket ning suurendada taaskasutust ja töötlemist, teha säästvaid (rohelisi) hankeid, edendada jätkusuutlikku tootmist ja tarbimist, eriti ökomärgitusega, orgaanilise, eetilise ja ausa kaubanduse toodete puhul, eelistada kesklinna elamispiirkonnana, tagada linna kultuuripärandi kaitse, taastus ja (taas)kasutus, kohaldada säästva planeerimise ja ehitamise nõudeid ning edendada kõrge kvaliteediga arhitektuuri ja ehitustehnoloogiaid, rakendada meetmeid, mis ergutavad ja toetavad kohalikku tööhõivet ja äritegevuse alustamist, julgustada turge kauplema kvaliteetsete kohalike ja piirkondlike toodetega.

Kogukond toetab kohalikke tootjaid

Teine, avaliku võimu tegevusele paralleelne on seesama tarbijateadlikkus, võib-olla lausa kodanikualgatus. Kui kohalik kogukond otsustab, et hakkab oma ostueelistustes eelistama säästvat ja kohalikku toodangut, on see väga oluline turgukujundav jõud.
Selline säästvat ja kohalikku toodangut toetav kogukondlik liikumine kogub praegu Euroopas jõudu (TransitionTowns, Soil Associations).

Nii moodustatakse nn kohalike või mahetarbijate ühisusi, kes esitavad kohalikele mahetootjatele pikaajalisi tellimusi, mida toetavad kirjalikud lepingud ja ettemaksud, nii et tootjad võivad arvestada kindla turuga. Samuti välditakse nii vahendajaid ja isegi pakendamist, mis hoiab toodete hinnad madalad. Moodustatakse ekspertgruppe, kes määravad kindlaks säästva ja kohaliku toodangu määratlemise kriteeriumid ning väljastavad tootjatele vastavad tootemärgid (analoogselt nn ökomärgiga), mis aitavad kauplejatel ja tarbijatel valikuid teha.

Isegi nn kohalik kogukondlik raha (tegelikult teatud tüüpi väärtpaber) on üks kohalikku ettevõtlikkust toetav vahend.

Umbes sellist suunda üritab praegu võtta Paides loodav kogukonnakeskus. Paide säästva renoveerimise infokeskus on juba mõnd aega edendanud säästvat mõtteviisi ehituses.

Ühendus Weissenstein on püüdnud taasväärtustada kohalikku ja traditsioonilist, mis paljuski peitub Paide vanalinnas.

Kogukonnakeskus oleks sealt samm edasi – jõuda üldise n-ö säästvat arengut ja kohalikku ettevõtlikkust toetava aktiivse linnakogukonnani.

Kogukonnakeskuseks on praegu kavas arendada Tallinna 9 ja 11 hoonekompleks. Tegu on peaaegu ainsate Paidele kuuluvate vanade hoonetega vanalinnas, mida küll on teatud määral korrastatud, ent mis siiski on halvas seisus.

1. mail «Teeme ära!» talgute korras on kavas seda kompleksi ühiselt korrastada ehk anda panus ühise linnakeskkonna arendamisse ja samas kultuuripärandi säilimisse.

Talgutel osalemiseks saab end kirja panna veebilehel http://talgud.teemeara.ee/events/kogukonnakeskuse-korrastamine või telefonil 5907 4000.