Kõledat ilma peletab leso

Kes korra on külma käest lesole sooja pugenud, ihkab seda endalegi koju. Õnneks jagub ka Järvamaal meistreid, kel on teadmised ja oskused olemas. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Tormisel sügispäeval või külmal talveõhtul kipub külm kontidesse pugema. Lõuna- ja idaeestlased ronivad siis lesole. Seda sooja kohta leiab ka üksikutest Järvamaa kodudest.

Rohkem kui 30 aastat pottsepatööd teinud tallinlane Tõnis Turmann sõitis laupäeval Aegviitu. Märkmikus oli kirjas, et klient soovib saada lisaks pliidile ka leso.

Lesosid õppis Turmann tegema ühe vanema meistri kõrvalt 1980ndate alguses. Täpselt pole ta kokku lugenud, kuid arvab, et neid tuleb tal 15 kanti. «Mõnikord teen ühes külas kolm tükki järjest ja siis ei tee kolm aastat ühtki,» sõnab ta.

Turmanni teada ei õpetata lesotegemist koolides ka praegu, vaid see on teadmine, mis elab edasi põlvest põlve. «Ei oska öelda, kas kuskil õpikuteski seda teemat sees on,» lisab ta.

Oma teadmisi on Tõnis Turmanngi edasi andnud. Arvab, et neli-viis on ikka olnud neid, kellele ta lesotegemist on õpetanud. Õpetab veelgi, kui huvilisi jätkub.

OÜ Säästvad Ehituslahendused on teda kutsunud kevadeks Esnasse Siniorgu õpetama lesoga soemüüri ja pliidi ladumist.

Midagi erilist leso ladumises Turmanni hinnangul pole. Ka peab ta väikseks sellega kaasnevat lisakulu. Kive ja ahjusegu tuleb lihtsalt veidi rohkem osta ning mõelda välja, millega leso pealt viimistleda – kas ahjupottide, kiviplaadi või sootuks puiduga.

Seda viimast soovitab Turmann just lastega peredele. «Soojus pole nii äkiline ja istuda on mõnusam,» põhjendab ta.

Nii nagu vanasti olid reheahjud igas Eestimaa nurgas isesugused, leiab ka lesode pilte otsides väga erinevaid lahendusi. Küll on see seotud pliidi, küll soemüüri, küll ahjuga. Igal pott­sepal on oma käekiri. «Ei ole üht ja õiget, vaid iga pottsepa hästi tehtud leso ongi õige,» rõhutab Turmann.

Siibri võib lesole panna, aga ei pea. Tahmaluugi saab mõnikord peita ka kiviplaadi alla. Nii ei riku see välimust.

Leso lõplik väljanägemine sõltub ikka kliendi ja pottsepa koostööst. Kui tulemus ei rahulda, julgustab Tõnis Turmann kokku istuma ja lahendust otsima.

Sageli juhtub hoopis teisiti: pottsepp teeb vea, kui jätab kliendi kõnedele vastamata, ja klient teeb vea, kui läheb kohe anonüümselt foorumitesse pott­seppa sarjama.

Tõnis Turmanni meelest ei tule see lahenduse leidmisele sugugi kasuks. Pigem võiks jänni jäänud pottsepp kutsuda nõu andma mõne kolleegi. «Igasuguseid asju võib juhtuda ja mõnikord on lahendus äärmiselt lihtne,» sõnab ta.

Järvamaal on Turmann teinud vähemalt ühe leso. «See oli umbes paarkümmend aastat tagasi Amblast Roosna poole minna,» täpsustab ta.

See, et mõnikord tuleb ühte külla kolm leso, on tema hinnangul seotud eestlase sooviga naabrist parem olla. «Naabrimees tahab endale veel ägedamat,» ütleb ta naerdes.

Päris iga kliendi soovi Turmann muidugi ummisjalu täitma ei jookse. Kui ikka pole võimalik teha, siis ütleb kohe ära.

Mõnikord pole leso lihtsalt mõistlik. See võtab ära omajagu põrandapinda ning väiksemas elamises sobib selja soojendamiseks soemüüri äärde hoopis rohkem taburet.

Ka tehniline lahendus ehk ühendus pliidi, soemüüri või ahjuga peab olema võimalik. Nii on loobunud Turmann lesost oma maakodus. «Lihtsalt ei mahtunud,» tunnistab ta.

Turmann ehitab valdavalt ahjupottidest. Selliseid meistreid on tema hinnangul vähe ega tule ka palju juurde. «Materjali võttes ikka ju kuuled, kes tellib,» sõnab ta.

Unistus lesost pole kättesaamatu neilegi, kes pole uut ahju või soemüüri ehitusplaanidesse võtnud. Tõnis Turmann julgustab, et leso võib küttekehadele ka lisada. Tõsi, veidi tuleb lammutada ehk ahjupotte ja kive lahti võtta, kuid see on võimalik.

Ümberehituseks peaks arvestama vähemalt kolm-neli päeva. Keerulisemate lahendustega läheb muidugi kauem.

Arvestama peab veel sellega, et pottseppadel on järjekord. Tavaliselt vähemalt paar-kolm kuud, aga mõnel ka pool aastat või kauemgi.

MIS ON LESO?

Leso on ahju või pliidi soemüüri küljele ehitatud kividest istetruup, mis läheb kütmisel soojaks. Leso peal või kohal saab rõivaid kuivatada, kuid see on ka mõnus pikutamise ja istumise paik. Lesokividest õhkuva soojusega ravitakse ja ennetatakse mitmesuguseid tõvesid: radikuliiti, külmetust, liigesehaigusi.

Lesod on tuntud peamiselt Kagu- ja Ida-Eesti majapidamistes. Urvastes ja Harglas on selle kohta öeldud «ahokülg», «ahotruup», «matal aho», aga Rõuges ja Vastseliinas «leso». Levinud nimetused on ka «truup», «truubaleso» ja «lesanka».

Veel 100 kuni 150 aastat tagasi olevat leso olnud igas Vana-Võrumaa majapidamises.

Pottseppade hinnangul on leso populaarsus viimasel aastakümnel kasvanud.

Allikas: Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu

Roosna-Alliku lähedal elava Valev Altmetsa kodus on leso olnud rohkem kui kümme aastat. Leso ehitamise ning sellega ahju ja korstna ühendamise võimaluse pakkusid Altmetsale välja Järvamaa pottsepad Arvo Täheväli ja nüüdseks toonela teele läinud Aivar Tommingas, sest uus, plaanitav ahi jäi korstnast veidi kaugele. «Enne ei teadnud ma sellisest asjast midagi,» tunnistab ta.

Kütmisel peab siiski arvestama, et madalrõhkkonna või pikema vahe korral ei taha lõõrid hästi tõmmata ja siis on parem mitte tuld üritada teha. «Hakkab muidu lihtsalt suitsu sisse ajama,» põhjendab Altmets.

Kui korsten on soe, tõmbavad leso lõõrid paremini. Pikutamiseks on Valev Altmetsa leso liiga väike, kuid mõnus soe istumiskoht on see küll.