Vao külas elav Sirje Varris noorena suurest perest ei unistanud, kaks last tundus täiesti piisav. Nüüd saadab ta hommikuti kolm last kooli, ühe lasteaeda ja harjutab pesamunaga koduõuel kõndimist.
Lehmatalitus pakub omaette olemise aega
/nginx/o/2017/10/13/7207697t1h9569.jpg)
9. mai 2010, 08:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neljapäeva päiksepaistelisel hommikul istuvad äsja aastaseks saanud Riivo ja ema Sirje majatrepil.
Riivo veel väsinud pole, mis tähendab, et ta vajab kogu ema tähelepanu, sest alles kõndima õppinud laps kipub ka väiksema rohututi taha komistama. «Õue ei saa teda üksi lasta, peab ikka veel näpust kinni hoidma,» sõnab Sirje.
Et Riivo on veel nii väike, jääb ta täna isaga koju sellal, kui ema ja neli õde-venda sõidavad Tallinna presidendi vastuvõtule.
Nii-öelda turvameheks tuleb kaasa abikaasa vanem poeg. «Ikka katsume ära käia, ainuke kord elus,» ütleb Sirje. «Siiamaani mõtlen, miks meid välja valiti.»
Juba kohalejõudmine paneb Sirje natuke pabistama, sest pealinn on talle suhteliselt võõras. Eelmisel aastal sai küll lastega loomaaias ära käia, kuid siis vaatasid nad enne internetis täpselt kaardi pealt järele, kuhu sõita.
Tallinna lähevad emaga kaasa Egeli (12), Erko (10), Raiko (8) ja Renno (3).
Viienda klassi tüdruk Egeli õpib muusikakoolis klaverit. Sirje lausub, et tütar soovis ise muusikakooli minna, keegi teda selleks ei sundinud.