Järva maavanema Tiina Oraste emadepäevakõne

Järva maavanem Tiina Oraste Foto: Ants Leppoja

Austatud emad ja vanaemad! Isad, vanaisad ja kõik kohalviibijad!

Kas emasüdant tunned sa?
Nii õrn, nii kindel! Muutmata
ta sinu rõõmust rõõmu näeb,
su õnnetusest osa saab!

Järvamaa – Südamaa - valib täna esimest korda Aasta Ema.
Seetõttu on äsja loetud Lydia Koidula luulesalm meile sümboolse tähendusega. Ema süda, mis on piiritult suur ja avar, kuhu mahuvad nii rõõmud kui mured, mõistmised ja andestamised, tarkused ja saladused , hool ja armastus. Ja samas maa, mis aastasadu on andnud järvakatele nii tööd kui leiba aga ka kindlust, et tulla toime nii iseenda kui oma perega. Mõlemad, nii ema kui maa on andnud ja annavad meile kaitstust ja turvatunnet.

Täna on päev, kus võiksime mõelda kõige tähtsamale – armastusele. Armastus on väga mitmetahuline tunne ja seda on väga raske üheselt ning ammendavalt kirjeldada. Armastus on tundeline ja mõtteline side. Ema armastus on neist erinevaist tahkudest kõige tugevam, kõige võimsam, kõige ilusam. See tunne saab osaks veel sündimata lapsele ja ei katke kunagi. Selle armastuse viime meie, emad, endaga kaasa igavikku.

Igal inimesel on oma ettekujutus õnnest, oma nägemus tulevikust. Pean siin silmas mitte ainult üksikisiku ja perede tulevikku vaid Eesti tulevikku. Olevik saab märkamatult minevikuks, seetõttu vaatame enda kõrval istuvaid lapsi ja mõtiskleme selle üle. Millised on need väärtused, mida neile kaasa anname? Millised on need eeskujud, keda nad järgivad? Millised on need otsused ja teod, mis mõjutavad laste edasist elu-olu? Need on meil igal erinevad ja võivadki olla. Aga kõige olulisemad arusaamised peavad meil olema ühised.

Head emad, teie köidate erinevad põlvkonnad ühte püsiväärtustega, mis hoiavad elus inimlikkust ja usaldust. Väärikus ei peitu varas. Väärikus väljendub selles, kuidas me üksteisest mõtleme ja millisel moel üksteisele silma vaatame. Kuidas me hoiame oma peret, oma lähedasi, oma ligimesi. Ainult nii saame sihipäraselt kujundada meie ühist, meie kõigi Eestit, mida juba üsna pea hakkavad hoidma ja juhtima just needsamad lapsed, kes istuvad täna siin meie kõrval.

Kallid emad ja isad, vanaemad ja vanaisad. Meie põlvkonnad on ülesse kasvanud raamatuid lugedes. Meil kõigil on meeles oma lapsepõlvest kaunid muinaslood, olgu selleks siis Tuhkatriinu, Lumivalgeke, Kolm põrsakest või meie oma Reinuvader Rebase lood. Aasta 2010 on lugemisaasta. Leidke päevas veerand tundi lastele või lastelastele õhtujuttude lugemiseks või juttude vestmiseks voodiveerel. Mida põnevamat ja oodatumat saabki olla ühele uudishimulikule põngerjale, kes avastab teed maailma läbi raamatute.

Kogu tänase päeva pidulikkuse juures on mul siiski üks mure. Need on hoolitsuseta jäänud lapsed. Sest hoolitsuseta jäänud laps on laps ainult täna ja praegu ning kui me teda täna ei aita, siis homme me teda enam aidata ei suuda. Lapsepõlv on üürike. Mõelgem sellele.
Juhtusin hiljuti kuulma meie kauaaegse särava saatejuhi Alice Talviku mõtet, et ärme teeme emadepäevast nutu ja pisarapüha. See on ju rõõmu, naeru ja päikese päev! Kevade kauneim päev, kus loodus on alustanud uut ringi kogu oma lillerohkuse ja rohelusega. Mis saabki olla parim, kui lapsed meie ümber ja südames.

Kallid emad ja vanaemad! Päikest ja rõõmu teile tänasesse päeva ja jätkugu seda ka kõikidesse järgnevatesse! Kaunist emadepäeva!