Osa kooliajast kulus postiautoga sõidule

Homme Türi gümnaasiumit lõpetav Liis Kiiver ei tee oma tööd ainult täpselt ja korrektselt, vaid lausa jooksuga. Kuna tema postiringil on sadu kaste, siis tunnistab Liis, et tööpäeva lõpus on ta päris väsinud. Foto: Andrus Eesmaa

Eelmisel õppeaastal juhtus mõni nädal lausa paar korda, et Türi gümnaasiumi abituriendi Liis Kiiveri koht oli hommikul klassis tühi. Ta oli sellal maakonna teises otsas posti laiali vedamas.

Hommikul kell seitse seisab Paide postimaja ees auto, mille juhi kohta annab teavet kaks silti  esiklaasi all: roheline vahtraleht ja Eesti Post.
Roolis istub homme Türi gümnaasiumit lõpetav Liis Kiiver (19), kes tõusis kell 5.45 selleks, et minna sõitma postiringi läbi Kareda, Järva-Jaani ja Roosna-Alliku valla. «Peetris panen pakid maha, sõidan Järva-Jaani, panen seal ka pakid maha, vean ajalehed laiali, samal ajal pannakse kokku teise ringi post, vean selle laiali ja siis lähen Roosna-Allikule,» selgitab ta.
Nii tuleb Liisil maha sõita  201 kilomeetrit.

Meie postiringi hommikul tuiskab vihma alla sadada. Tuul on tugev.  Aga see ilm pole midagi selle kõrval, mida Liis on talvel kogenud. «Mitu korda juhtus, et vaid paar meetrit nägi ette ja kui teed ei tea, siis polegi midagi teha, jääd seisma ja vaatad ringi,» selgitab ta.
Paar korda takerdus Liis autoga lumehange. «Ma nii noor juht ka, ei osanud alguses midagi teha, helistasin emale ja küsisin. Aga välja sain!» meenutab ta. «Õnneks on abivalmis traktoriste ja maastureid omavaid inimesi, kes tulevad heameelega appi.»
Hakkame jõudma Peetrisse. Teel sõidab vastu  jalgrattur, kes viipab Liisile. «Kas tundsid teda?» pärin. «Küllap tema tundis mind,» vastab Liis. «Kui postiautot nähakse, siis ikka lehvitatakse, selline kohaliku kuulsuse tunne tekib vahel.»

Liis sõnab, et postiljon ei pea vaid kirju ja ajalehti kohale toimetama. Tuleb viia ka pakke ja lausa suuri kaste, milles on näiteks pesumasin või batuut.
Siis peab nääpsuke Liis abi paluma kelleltki, kes aitab tal neid kaste tõsta. Kataloogikaupa tellivad maainimesed üsna palju. «Maal on ju eriti hea, sest postiljon toob kohe koju,» sõnab ta.
Liisi tööjutte kuulates kipub ununema, et ta on ju alles abiturient.
Kuigi postivedaja tööpäev lõpeb keskpäeva paiku, Liis nendel päevadel, mil ta sõidus oli, kooli minema ei hakanud. Vähemalt kolmel päeval nädalas ta siiski üritas tundidesse jõuda. Praegu saab ta tööl käia iga päev, vaid pühapäevad on vabad.
Liis märgib, et õpetajad olid mõistvad ja tema töölkäimine probleeme ei tekitanud. Nõudmine oli vaid, et puudumisi ei tohiks olla liiga palju ja hinded peavad olema korras. Arvestused tegi Liis  kõik jõudumööda ära, vaid mõni  tuli edasi lükata.
Klassikaaslaste seas oli küll neid, kes käisid teinekord õhtuti tööl, kuid päris nii tõsiselt kui Liis keegi seda ette ei võtnud.

Liis pole veel otsustanud, milline eriala oleks päris tema oma. «Jään aastaks koju, sest ma pole tõesti välja mõelnud, mida tahaksin teha,» ütleb ta.
Kaalumisel on valikuid seinast seina: veondus, arstiamet, geodeesia.
Kusjuures kuni 15. eluaastani oli Liis kindel, et hakkab politseinikuks, aga siis sai aru, et ta enam pikemaks ei kasva. Praegu on ta 1.54 meetrit pikk. «Selline politseinik ajaks naerma!» ütleb ta muiates.