Vargamäe Andrese kompromissitu unistaja

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimeses vaatuses keevaverelisel Maril (Liisa Pulk) tuleb teises pärast Krõõda surma astuda Vargamäe perenaise rolli. Leppimine ei ole aga nii lihtne, kui see oli kaine meelega Krõõdal.
Esimeses vaatuses keevaverelisel Maril (Liisa Pulk) tuleb teises pärast Krõõda surma astuda Vargamäe perenaise rolli. Leppimine ei ole aga nii lihtne, kui see oli kaine meelega Krõõdal. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Vargamäel Tammsaare muuseumi rehetare all esietendus eile Anton Hansen Tammsaare «Tõe ja õiguse» esimese osa põhjal Urmas Lennuki dramatiseering ja lavastus «Vargamäe unistaja».

Lavastajale Urmas Lennukile on see kolmas kord Vargamäel tükki teha. Kuigi algselt sai lugu kokku pandud Andresest –  mehest, kes on võimeline oma vaimusilma kerkivas põllu- ja maaihaluses ennast isegi katki unistama, ei saa öelda, et lavastus räägiks siiski vaid Andresest. «Andres on see liin, kelle ümber tegevus jaotub,» ütles Lennuk.

Andrese teistele arusaamatu unistamine küündib äärmustesse, ainus, millele ta siiralt otsa vaatab, on soo. «Andres, sinus ei ole armastust,» heidab ette Krõõt ja teeb seda hiljem ka Mari. Ka Tarmo Tagametsa õrnaks mängitud Pearu lõhub ja laaberdab talle raamatust omasel moel, aga seegi taandub lõpuks ikka armastusele, mille kohalolu ta Andrese majas Krõõda näol ja «heledal jaalel» tunneb ning endale ihkab.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles