Noored õpivad väikses haiglas arsti moodi mõtlema

Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Praegu Järvamaa haiglas töötavatest noortest tudengitest ütles vaid üks, et tahaks pärast kooli lõpetamist kindlasti mingi aja maakonna haiglas töötada ja ainult kaks noort välistasid selle täielikult. Küll aga oli kohalik haigla nende kõigi esimene valik suviseks töökohaks.

Sander Heidmets: «Tore on jõuda arstiga samale otsusele.»

Sander (24) on pealinna poiss, kes õpib Tartu ülikoolis arstiteaduse viiendal kursusel. Järvamaa haiglasse jõudis ta tänu paidelasest kursuseõele Pille-Riin Värkile, kes on samuti mitmel suvel kohalikus haiglas töötanud. Sander mõtles põgusalt ka Soome mineku peale, ent Paide ahvatles rohkem. «Proovin siin hambaid kõige pealt,» ütles ta. Sander on varem teinud praktikaid Kohtla-Järvel ja Tartus, ent abiarstina töötab ta esimest korda just Järvamaa haigla erakorralise meditsiini osakonnas. Sandri hinnangul tulevad sinna ka sellised patsiendid, kellega pole midagi erakorralist juhtunud. «Põletikus varvas ei ole eriti erakorraline,» ütles ta näitena.

Sander pakub alati ka ise võimaliku diagnoosi välja ja kuulab siis, mis arst selle peale kostab. «Tore on jõuda arstiga samale otsusele,» ütles Sander ja lisas, et iga kord ta päris täppi ei paku, ent päris vales suunas mõte ka ei liigu. Talle meeldib, et nüüd saab lõpuks koolis teoreetiliselt õpitud haigustele päriselulise pildi juurde panna.

Järvamaa haiglas töötab noor abiarst augusti keskpaigani. «Tahaksin veel ägeda kõhuvalu diagnostikat harjutada,» ütles ta oma ootuste kohta. Peale selle tahaks Sander arendada ka koolis mannekeenide ning sigade peal harjutatud õmblemisoskuseid. Esimesel töönädalal vajas üks patsient küll õmblemist, aga kui Sander küsis, kas õmbleb ise või kutsub kirurgi, siis eelistas patsient viimast. «Arusaadav, mulle ka ei meeldiks, kui minu peal eksperimenteeritakse,» ütles noormees. Aasta pärast peab ta otsustama, mis arstiks ta saada tahab. Nina-, kõrva- ja kurguarst oleks tore olla, sest siis saab igas vanuses patsientidega tegeleda, kuid kindlaid plaane tal veel pole. Seega ei tea ta, kuhu tööle läheb, ent ühe võimalusena näeb ta ka Järvamaa haiglat oma tulevase töökohana. «Mulle meeldib vaikne ja rahulik elu,» lausus ta väikse maakonna haigla kasuks.

Marleen Kruusamäe: «Olen siin õppinud arsti moodi mõtlema.»

Tartu ülikooli kolmanda kursuse arstiteaduse tudengil Marleenil (22) on see juba kolmas suvi Järvamaa haiglas töötada. Suviseks töökohaks oli kodulinna haigla tema esimene valik, sest väiksemas haiglas saab noor abiõde rohkem protseduure teha. Eelmisel kahel suvel töötas ta hooldajana sisehaiguste osakonnas ja erakorralise meditsiini osakonnas, kus töötab selgi suvel abiõena. Seal saab ta näiteks kanüüli paigaldada, ravimeid manustada, kehatemperatuuri mõõta, südamefilmi teha, kipsi paigaldada, haavu siduda. «Sidumistoakapid peavad selged olema,» lisas Marleen, sest õiged vahendid peavad erakorraliste juhtumite puhul kiiresti abivajajani jõudma.

Marleen kiidab, et kõik kaastöötajad on ääretult toredad, annavad alati nõu, julgustavad ning õpetavad uusi asju. Näiteks kirjeldavad ja seletavad arstid haavu õmmeldes põhjalikult töökäiku. Marleen on küll ülikoolis õmblemist juba õppinud, aga ei kipu seda ise veel tegema.

«Tahaksin küll midagi tagasi ka anda,» vastab ta küsimusele, kas läheb pärast kooli lõpetamist sinna tööle. Samas tõdeb ta, et koolis on käia veel umbes kümme aastat ja nii kaugeid plaane ei maksa praegu teha. Küll aga tahab Marleen ka järgmistel suvedel kodulinna haiglas töötada. Suvel haiglas töötamine annab koolis eelise ja aitab teooriat paremini mõista. Peale selle on Marleen osalenud protseduuridel, millest koolis räägitakse alles järgmisel kevadel. Näiteks oli ta eelmisel nädalal esimest korda maoloputuse juures. «Olen siin õppinud arsti moodi mõtlema,» lisas ta.

Maarja Abner: «Tööl õpid nippe, mida õpikutest ei leia.»

Maarja (22) õpib Tartu ülikooli kolmandal kursusel arstiteadust ja töötab sel suvel Järvamaa haigla sisehaiguste osakonnas abiõena. See on Maarjal esimene kord erialast tööd teha. «Tahtsin haiglakogemust saada,» ütles Maarja. Järvamaa haigla oli tema esimene valik, sest väiksemas kohas on rahulikum alustada. «Saan kodus elada, hea ligi on tööle minna,» lisas Maarja põhjuseid, miks ta just kodulinna haigla valis.

Maarja märkis, et ta on tööl saanud teada uusi nippe, millest õpikutes ei kirjutata. Näiteks ei hakanud tilguti tilkuma. «Üritasin küll, aga ei toiminud. Lõpuks tuli õde, tegi nõks-nõks ja tilkus,» rääkis Maarja. Samuti oli tal alguses süstal kuidagi ebamugavalt käes. Selgus, et seda tuleb hoopis teistmoodi hoida, siis on ka mugavam sellega süstida.

«Tunnen, kuidas käelihased on tugevamad,» ütles Maarja ja lisas, et tahabki suvel käelisi oskuseid arendada ja tunnetuse kätte saada. Näiteks pani ta just Järvamaa haiglas elus teist korda kanüüli ja tegi esimesed süstid, kui apelsinide süstimine koolis välja arvata.

Maarja tunneb end Tartus juba kodusemalt, mistõttu ei usu ta, et tuleks päriselt Järvamaa haiglasse tööle, aga lisas, et kunagi ei tea, mis elu toob. «Residentuuri ajal tahan kindlasti mõnes suuremas haiglas kogemusi saada,» ütles ta.

Kristina Karu: «Mis siis saab, kui ma verd kardan?»

Kristina (20) jõudis meditsiiniõpinguteni tänu Järvamaa haiglas töötavale ema sõbrannale Gina Viitakile, kelle juures käis gümnaasiumi ajal töövarjuks. Praegu õpib ta Tallinna tervishoiukõrgkoolis õeks. «Tule, siin saad kõike proovida,» kutsus Gina Kristinat kodulinna haiglasse. Nii läbiski Kristina kevadel Järvamaa haiglas hoolduspraktika ja otsustas, et tahab suvel kindlasti tööle ka tulla. See on Kristina esimene kord erialast tööd teha. «Olen õdede käed-jalad,» ütles ta oma ülesannete kohta.

See on osakond, kus patsientideks on peamiselt vanemad inimesed. Kristina on tööl olles näinud kaht surma. «Olen tohutult emotsionaalne inimene. Nutan kõige peale, aga sain siin teada, et olen tugevam kui arvasin,» ütleb Kristina end iseloomustades. Talle meeldib patsientidega suhelda. «Saan aru, et ega keegi ei tule siia hea meelega. Üritan neis kindlustunnet tekitada, naeratan ja kuulan neid,» rääkis ta.

Eriala valides olid tal omad kahtlused, näiteks mis saab siis, kui ta verd kardab. Järvamaa haiglas saadud kogemused annavad iga päev enesekindlust juurde. «Tunnen üha enam, et tegin õige erialavaliku,» märkis Kristina. Kindlasti tuleb ta ka õe praktikat kodulinna tegema ning järgmisel suvel töötaks ta samuti hea meelega just Järvamaa haiglas. Pole välistatud, et Kristina tuleb pärast kooli lõpetamist Järvamaa haiglasse tööle. «Miks mitte, aga kindlaid plaane veel pole,» ütles ta.

Kristi Virkoja: «Päriselus on see töö hoopis keerulisem.»

Paidest pärit Kristil (19) õpib Tallinna tervishoiu kõrgkoolis õeks. See on tema esimene suvi erialasel tööl. Suvel tahtis Kristi just Järvamaa haiglasse tööle tulla, sest siis saab kodus elada. Samuti on haigla talle tuttav, sest Kristi ema Malle Virkoja on siseosakonna juhataja.

Ta sõnas, et tema töö juures on kõige keerulisem füüsiline osa ehk inimeste tõstmine, keeramine, liigutamine. Patsiente on palju ja see pakub tööpäevadesse vaheldust. Halb tunne on tal siis, kui inimesed surevad. Kristi lisas, et selle töö juures peab sääraste asjadega küll arvestama, ent esimesel korral oli pisaraid siiski raske tagasi hoida. Tööpäeva teeb rõõmsamaks see, kui patsiendid pärast aitamist hea sõnaga tänavad. «See teeb tõesti südame soojaks ja naeratus tuleb suule,» ütles Kristi.

Kui koolis tundus kõik väga lihtne, siis päriselus on see töö Kristi hinnangul hoopis keerulisem, sest patsiendid on kõik väga erinevad ja koolis ei teki õiget tunnetust. Kristi tahaks ka edaspidi suviti kodulinna haiglas töötada. «Mulle meeldib kollektiiv ja see, et saab palju erinevaid protseduure näha,» ütles Kristi. Samas usub ta, et põhitöökoht saab tal kunagi hoopis Tallinnas olema. «Olen rohkem suurlinna inimene ja mulle meeldib Tallinnas,» märkis ta.

Laura Tatrik: «Paljukardetud mõõganeelamine pole nii hull.»

Laura (22) on Särevere neiu, kes töötab teist suve järjest Järvamaa haigla gastroskoopiakabinetis, kus tehakse näiteks mao- ja pärasooleuuringuid. Laura õppis kaks aastat Tartu ülikoolis arstiteadust, aga tundis, et talle võiks õe amet paremini sobida. Lõplikult jõudis ta endas selgusele just Järvamaa haiglas, kus sai eelmisel suvel paari operatsiooni jälgida. «Näiteks operatsiooniõena oleks põnev töötada,» sõnas ta. Kodumaakonna haigla oli Laura esimene valik suvise töökoha osas, aga pärast kooli tahaks ta esialgu mõnes suuremas haiglas töötada. «Kui on huvitav pakkumine, miks mitte,» ütles Laura Järvamaa haiglasse õeks tulemise kohta.

Laura on suviti haiglas töötades enda kohta palju juurde õppinud. Ta pelgas esiti, et äkki hakkab tal halb, kui patsiendid oksendavad ja ei teadnud, kas suudab kriitilises olukorras rahulikuks jääda, aga senine kogemus on talle kinnitanud, et ta saab hakkama. «Selle suve esimesel tööpäeval oli kohe eriline juhtum, mil terve põrand oli verd täis,» rääkis Laura verejooksu juhtumist, mida pidavat selles kabinetis pigem harva ette tulema. Koolis polnud ta säärase teemaga veel kokku puutunud, ent suutis rahu säilitada ja edasi tegutseda. Samuti arvas ta, et mõõganeelamised on jubedad protseduurid, kus kõik meeletult kannatavad. Kahel suvel nähtu põhjal teab ta nüüd, et enamik inimesi pabistavad ilma asjata ja ütlevad pärast, et polnudki midagi hullu. Laura tahaks ka järgmisel suvel siia tööle tulla. «Siin on tõenäoline, et saan ise ka käed külge panna,» ütles ta.

Anni Leedo: «Algajale arstile on Järvamaa haigla plussiks just selle suurus.»

Anni (23) on peaaegu terve elu Tartus elanud ja õpib Tartu ülikoolis arstiteadust. Õpingud näevad ette, et arstitudeng peab vähemalt kaks nädalat kirurgilist praktikat tegema, seda Anni Järvamaa haiglas praegu teebki. «Kuulsin, et tudengid on siin käinud ja rahul olnud,» ütles Anni, miks ta just selle haigla valis. Ka Anni on valikuga rahul ja läheb hommikuti hea meelega praktikale. Ta käib kirurgidega koos erinevates osakondades, operatsioonidel, kirurgi vastuvõttudel ja koosolekutel. Esimese praktikanädala jooksul sai ta esimest korda operatsioonil assisteerida. «Operatsioone näinud olin varem mitmeid, aga päris kättpidi juures pole varem olnud,» lausus ta. Tema peamisteks ülesanneteks oli konksude hoidmine ja haava kuivatamine. Anni sõnas, et ta polnud üldse närvis, sest tema tehtu polnud otsustava tähtsusega. Praktika jooksul tahaks Anni harjutada ka haavade õmblemist.

Anni hinnangul on Järvamaa haigla algajale arstile hea koht, kus alustada, sest siin toimub palju, aga kõike jõuab hoomata. Suureks plussiks peab Anni ka seda, et saab praktika ajal haigla ühiselamus elada. Anni rääkis, et ta oleks tahtnud hoopis Saksamaal praktikat teha, aga ühel hetkel sealt meilidele enam ei vastatud, mistõttu otsustas Anni Järvamaa haigla kasuks. Ta lootis, et maakonna haiglas näeb paremini seda, kuidas asjad käivad. «Poole praktikanädala põhjal võin öelda, et ma ei pidanud pettuma, maakonnahaiglas näeb natuke kõike, mis oligi mu soov,» ütles Anni. Seda, kus Anni edaspidi erialaseid kogemusi ammutab, ta veel ei tea.

KOMMENTAAR

Maire Raidvere

Järvamaa haigla õendusjuht

Enamasti tulevad meile suveks tööle need, kes on varem siin praktikat teinud. Samuti on enamik meie oma maakonna noored. On oluline, et noortel tekiks usaldus meie ja meil nende vastu. Mõnel aastal on tahtjaid nii palju, et kõiki soovijaid ei saagi tööle võtta. Kõik, kes on tänavu praktikal või tööl, saavad järgmisel aastal eelisjärjekorras tööle. Ütlen meie haigla praktika juhendajatele alati, et kohelge neid noori kui oma lapsi, sest noortele on oluline, kuidas neisse suhtutakse.