Kas kevadpealinnast bensiinilinnaks?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Selline kiuslik küsimus torkas pähe, kui lugesin kirjutisi Türi Rahvalehest ja nüüd Järva Teatajast selle kohta, et kütusefirma Olerex tahab Türi tsentrisse, linna läbivate peateede ristmiku vahetusse lähedusse ehitada bensiinijaama.

Üks arhitektuuriga seotud ehitusspetsialist pidas seda kavatsust pehmelt öeldes naljakaks, aga tegelikult on asi naljast kaugel. Nagu näha, käib äge lobitöö.
Miskipärast meenub mulle sellega seoses aastatetagune lugu, kui kohalikku olustikku mittetundvad migrantidest projekteerijad esitasid Türi uue sidehoone projekti, mille järgi oleksid ehituse gabariidid ulatunud peaaegu Viljandi tänavale ja hävitanud Türile nii iseloomuliku puudega haljastatud vaate.
Detailplaneering bensiinijaama kesklinna ei luba
Tollase rajooniarhitekti Jüri Viitmanni vastuseisu tõttu ning tuntud looduskaitsja Jaan Eilarti kaasabile rändas too projekt prügikorvi ja linnale iseloomulik tänavahaljastus on püsinud vähemalt siiani. Kahjuks pole praegu enam ei rajooniarhitekti ega Jaan Eilartit.


Praegune mõte rajada linna keskele bensiinijaam pole esimene. 1990ndate aastate algul tuli ettepanekuga välja tollane riiklik kütusefirma Eesti Kütus ja asja arutelust Türi linnavalitsuses võttis osa ka nende ridade kirjutaja.
Kõik arutelul olnud linlased olid nõus linnapea Theo Aasa seisukohaga, et linna keskele niisugune rajatis ei sobi, ning sellega oli jutul lõpp. Näis, et alatiseks.
Paraku iseseisvat linna enam ei eksisteeri, otsustajate ring on laiem ja nii nende elukohajärgne kui ka tunnetuslik side Türiga üsna erinev. Võib-olla seda loodabki bensiinikaupmees ära kasutada.


Türi kesklinna kohta kehtib praegu detailplaneering, mis on osa valla üldplaneeringust ja võeti vastu alles möödunud aastal.
Pikaaegse tööviljana valminud planeering järgib Türi kui rohelise väikelinna miljööd ja selle optimaalset arendust kümneteks aastateks: kapitaalehitus pole lillelaat ega Grillfest, kust püstipandud telgid järgmisel päeval ära koristatakse.


Kehtivas kesklinna detailplaneeringus on selgelt väljendatud nii-öelda sotsiaalne kui ka liiklustehniline seisukoht: vahemikus Kohtu tänavast kuni raudteeni ei rajata tanklaid ega muid liiklust takistavaid rajatisi.
Tavaliselt võib kehtivat üldplaneeringut muuta ainult erandkorras. Võib küsida, kas selleks on ilmunud esile mõningaid Türi linna arenguks elutähtsaid probleeme.
Praegu saab vastata ainult eitavalt, sest kui üks bensiiniärimees ostab krundi, vajalikul määral tunnetamata kohalikku situatsiooni ja teades (või teadmata) kehtivat planeeringut, on see ainuüksi tema probleem.
Seejuures võiks ju öelda, et miks mitte paigutada raha kliendisõbraliku ärieluhoone ehitamisse, muidugi mitte sellisesse klaaskattega ehitisse, mis hiljuti haamri alla läks.
Asja nii-öelda moosimiseks on nii Türi Rahvalehes kui ka Järva Teatajas esitatud argumente, millest enamik pole pehmelt öeldes tõsiselt võetavad ega määravad.


Kui Türi Rahvalehe kirjutise autor räägib vajadusest rajada Türile veel kolmas «bensukas», ei ole ma selle järele pideva autokasutajana küll vajadust tundnud.
Praegustes tanklates pole mingit arvestatavat järjekorda ja Alexela automaattankla töölehakkamisega on seal ka hinnad odavnenud.


Vaevalt on keegi vastu tanklale kusagil linna ääres Paide suunal, see oleks siis ainult ettevõtja risk, kuid paraku ei ühti see Olerexi ultimatiivse seisukohaga.
Kummaline on lugeda kirjutisest, et kui tanklat ei ehitata, muutub Türi ääremaaks ja ärimeestest investorid Türile ei tule.


Jah, ääremaaks muutmise võimalus on küll, aga seda juhul, kui kesklinna hakatakse arendama kui mõne ääremaa külakeskust.
Mis puutub investorite tulekusse või mittetulekusse, ei sõltu see sellest, kas lisaks praegustele tanklatele on kesklinnas veel üks või mitte.


Seda juttu võib rääkida ühele maakolkas elavale lihtsameelsele inimesele, kel on vähe kokkupuutumist tänapäeva eluga. Asi käib ju tegelikult vastupidi: enne investorite tekitatud vajadus ja siis nõudluse puhul tankla.
Türi pole külakeskus
Kui reklaamitakse bensiinijaamale omast söögikohta, tuleb öelda, et Türil on praegu neli korralikku einestamise kohta, millest mitu on lahti hilise ajani ja mis klientide puudust ei kurda. Vaevalt on ühelgi keskmisel linlasel vajadust keskööl mitu päeva tagasi valmistatud saiu, pakitud võileiba või limonaadi osta.


Muidugi on tõsine argument neli töökohta, kuid kas vaid selline hulk on piisav põhjendus tekitada kesklinnas aastakümneteks kaootilisust, see on küsitav.
Ebausutav on, et tanklahoone oleks põhiliselt palju teistmoodi (Türi Rahvaleht), kui on seni ehitatud. Ja näide bensiinijaama asukohast Tallinnas Ahtri tänavas pole kohane.
Türi linna kontekstis oleks tegu näitega, kus bensiinijaam asuks Vabaduse platsi ja Pärnu maantee ristmikul.
Äärmiselt eksitav on reklaamkirjutises esitatu, et seni kehtiva planeeringu muutmist võib algatada ja pärast selle valmimist, kui ei meeldi, tagasi lükata. Paraku praktikas on asjade niisugune käik ebareaalne.
Kui otsustajad on andnud põhimõttelise nõusoleku tanklat rajada ja senist planeeringut muuta, on uut planeeringut kehtestada suhteliselt lihtne.


Kas siis planeeringu tegija tahab selleks kulutatud tuhandeid kroone niisama tuulde visata? Sellepärast peaks otsustajatel algusest peale olema selge nende vastutus: nad määravad Türi kesklinna kui linna ühe peamise visiitkaardi aastakümneteks. Kas see on tankla?
Lõpetuseks veel Järva Teataja kirjutise pealkirjast «Olerexi tuleku Türile otsustab rahvas». Kes on siin rahvas?

Lembit Leinjärv

ehitusinsener, Türi elanik 1938.aastast

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles