Oma äri, raamat, 93 kilomeetrit kõndi ehk mugavustsoonist välja

Timo Porval. DMITRI KOTJUH, JÄRVA TEATAJA/SCANPIX Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Türilane Timo Porval (29) on juhindunud mõtte järgi, et kui ise oma elu paremaks ei tee, ei tee seda ka keegi teine. Julgus riskida ja enesedistsipliin viivad teda üha rohkem Eesti turundusmaailma tipu poole.

Kui Timo oli viieaastane, kolis perekond  Türil korterist oma majja, mille pereisa oli üksinda kahe aastaga  valmis ehitanud.

Nüüdki on Timo elu ja töö suures osas Türil, kus ta kodukontorist digiagentuuri Lavii Marketing OÜ majandab ja rongiga pealinna kontoris käib. «Ma ei kujuta enam ettegi, et peaksin autoga Türilt Tallinna sõitma, rongis saan rahulikult juba hakata tööasjadega tegelema,» ütleb ta.

Veerandtunnine jalutuskäik kodust rongijaama on Timo meelest väga mõnus.

Sihid selginesid üsna noores eas

Juba neljandas klassis teadis Timo, et peab pärast põhikooli saama Nõo reaalgümnaasiumi sisse. Eeskujuks olid talle kaks samal tänaval elanud naabripoissi, kes pärast põhikooli samuti Nõosse läksid. «Valmistusin põhikooli lõpus katseteks palju. Enne käisin närvi proovimas Hugo Treffneri gümnaasiumi katsetel, kus konkurents oli kolm korda suurem, aga sain ka sinna sisse,» lausub ta.

Timol olid juba üsna noorena selged sihid silme ees. Üle kõige köitis teda Nõos valitsev vaba õhkkond ja elu ühiselamus, kus mõningad tuttavad juba ees ootasid.

Miks ühele poisile nii väga just reaalained meeldisid? «See teema on mulle kogu aeg istunud, lihtne ja loogiline – kõik ülesanded olid vahetunni jooksul ära tehtavad,» ütleb Timo. «Üleüldse pidin ma väga vähe õppima. Ema on kogu elu jooksul ainult ühe korra mu kodutöid kontrollinud.»

Timo poliitika oli selline, et koju vanematele näitamiseks tuleb viia korralik tunnistus, siis lasevad nad tal rahulikult oma peaga omi asju edasi toimetada.

Pealegi polnud Timol kodus suurt aega õppida. Neljandast seitsmenda klassini käis ta neli korda nädalas Türilt Kehtnasse jalgpallitrenni. Koju jõudis alles pärast üheksat õhtul, seega oli lihtsam variant koolis vahetundide ajal kodutööd ära teha. Varsti saabus teadmine, et ega temast jalgpallurit saa, ja jalkatrenn jäi vähese vaba aja tõttu pooleli.

Pärast keskkooli lõpetamist oli Timol sõelale jäänud vaid üks eriala, mida õppida – ehitus! Tallinna tehnikakõrgkoolis hakkas ta  õppima hoonete ehitust. Matemaatikaeksami 87 punkti aitas ta sinna vabalt sisse. Boonus oli veel füüsikaeksami 89 punkti.

Hoonete ehitusega on Timo tegelenud  täpselt nii palju, kui ehitas endale sauna. «Tol hetkel tundus ehitus õige ja põnev valik, samas sisaldas see nii matemaatikat kui ka füüsikat ning turundusvaldkond ei tulnud mul mõttessegi,» selgitab ta.

Kui Timo millegagi tegeleb, siis süveneb ta sellesse kogu hingega. Nii oli ka hoonete ehituse erialal, kus teise kursuse lõpuks oli tema keskmine hinne 4,9.

Hing on siiski ettevõtja oma

Ühel hetkel tuli Timo kursusekaaslane lagedale mõttega teha üks turu-uuringutega seotud internetiprojekt. Selja taha vaadates ütleb Timo, et nad tegid sellega kõikvõimalikke vigu. «Hoidsime seda saladuses, võtsime vale serveri renti, raiskasin ära oma esimese õppelaenu ja lehekülg ei saanudki mitte kunagi valmis, aga õppisime oma kogemustest väga palju,» täpsustab ta.

Ainuüksi serveri renti maksis Timo iga kuu 2500 krooni. «See oli ikka täiesti ajuvaba, mis toimus!» hindab ta naerdes tagantjärele.

Noormehed olid seadnud endale tähtaja, millal projekt peab valmis olema, kuid valmis seda ei jõudnud. «Ma ei tulnud kolm päeva järjest voodist välja – elus esimest korda tundsin vist sellist asja nagu depressioon. See oli kummaline tunne, et ei tahagi enam mitte midagi teha, aga sama  järsku, kui see tekkis, see ka kadus,» meenutas Timo. Ta leidis siiski jõudu edasi minna.

Pärast ebaõnnestunud projekti ja kaotatud raha hakkas Timo end turundusteemaga kurssi viima. «Hakkasin lugema internetiturundaja Peep Laja blogi ja sain aru, kui valesti me oma asja ajasime,» lausub ta.

Timo on lugenud läbi üle 150 turundus- ja äriraamatu nii inglise kui ka eesti keeles. Praegugi on töölaual pooleli hulk tähtsaid raamatuid ja kapi peal ootavad järge värskelt saabunud raamatud neuroturundusest. «Tahaks veel ja veel teadmisi juurde lugeda, aga neid tuleb vahepeal ka rakendada, muidu pole  kasu ja asjad ununevad,» ütleb ta.

Timo loeb raamatuid, pliiats käes, et märkmeid teha või tähtsaid kohti alla joonida.

Ülikooli vahepeale tuli aasta kohustuslikku ajateenistust, kuhu Timo läks 2008. aasta suvel. Kaasa printis ta endale Peep Laja internetiturunduskursuse materjalid, mida iga kümneminutise pausi ajal luges. «Sain aru, et see ongi minu kirg!» lisab ta.

Paberitega ehitusmehe karjäär haihtus silmapiirilt ja esile kerkisid hoopis muud ambitsioonid. Turundus tundus põnev, sest kõike saab mõõta, müüki saab suurendada. Ta tundis endas olevat oskust tulevikuprojektide tarvis.

Timo märgib, et ettevõtlus on tal tegelikult kogu aeg hingelähedane olnud. «Olen noorukina hangeldanud kontserdipiletitega, müünud-ostnud mingeid võrre ja mopeede, õega tegime kooliajal loteriisid taskuraha teenimiseks,» meenutab ta.

Timo isa müüs kunagi telereid ja nemad õega ostsid isalt teleri osakuid. Kui isa müüs nende osakutega teleri maha,  teenis Timo koos õega jälle taskuraha. «Niisama meile taskuraha ei antud,» ütleb Timo, juba maast madalast väikest viisi ärimees. 

Kaitseväes sai Timo lähemalt sõbraks Henri Palmariga, kellega oli juba tuttav, kuid kokkusattumuse teel teenis üheskoos Tapal aega. Praegu peavad nad koos edukat digiagentuuri.

Pärleid kogunes miljoni krooni eest

Eduni jõudmiseks oli tarvis läbida õppetunde. Ajateenistuse lõppedes 2009. aastal käivitasid nad Henriga palju  projekte. «Üks neist oli minumustkunst.ee, kus tahtsime müüa mustkunstitrikke ja tegime isegi videoid. Müüsime 25 krooni eest täpselt ühe triki,» ütleb Timo naerdes.

Järgmine kodulehekülg treenitargalt.ee oli täis soovitusi ja kodutreeningu videoid. «Ettevotja.ee oli noortele ettevõtjatele mõeldud lehekülg. Sellele järgnes suurem projekt  minuhelmed.ee,» lisab Timo.

Nii sukeldus kaks noormeest lõpuks pärlitesse.

Olles näinud tuttava helmeäri raamatupidamist, otsustasid Timo ja Henri, et need arvud neile meeldivad. «Tegime väga korraliku e-poe ja tellisime Tšehhist esimese laari helmeid. Minu teine õppelaen, 30 000 krooni, läks investeeringuks helmestesse, et Hiinast tellida veel 150 kilogrammi helmeid ja pärleid,» selgitab Timo.

See oli tema suurim õppetund. Timo lootis, et suudab turundusega konkurentidest ette jõuda, kuid seda  ei juhtunud. «Parematel hetkedel oli käive isegi 20 000 krooni kuus, aga töö ja vaev oli kohutav!» meenutab Timo.

Nad pidid Henriga 1600 toote seast õiged helmed üles leidma, pakendisse panema, kliendile saatma ja lõpuks umbes kuueeurose arve esitama. «Vahel läks pakki ka midagi valesti, siis tuli kliendiga suhelda ja asju selgitada, see oli meeletult  ajamahukas,» ütleb Timo.

Lõpuks loobusid Timo ja Henri ka helmeärist, sest tööd oli liialt palju, et korralikku käivet tekitada.

Peale selle küsiti Henrilt aastaks 20protsendise intressiga 40 000 krooni laenu, et veel lisaks helmeid tellida.

Kusjuures selle raha kandsid nad ühele India firmale ettemaksuks, teadmata, kas siis lõpuks pärast kuude viisi ootamist ka helmed kohale tulevad. «Lõpuks saime laenu kenasti tagasi maksta, tol hetkel oli mu enda kontol  ehk ainult 500 krooni,» sõnab Timo. Niivõrd suurelt on ta riskinud.

Samal ajal oli laos miljoni krooni väärtuses helmeid, kui need oleks õnnestunud maha müüa. Lõpuks teenisid Timo ja Henri kulud tagasi ning ülejäänud mitukümmend kilo helmeid jagasid lihtsalt tuttavatele sõbrannadele  ja õdedele laiali.

Pärast pärliäri läks Henri palgatööle, Timo ei tahtnud minna. Tegelikult pole Timo päevagi ametlikult kellegi alluvuses töötanud. «Leppisime Henriga kokku, et ta jagab minuga oma palga pooleks, et saaksin välja mõelda, kuidas me ikkagi raha teenima hakkame,» selgitab ta. «See oli üks pingelisimaid aastaid, sest Henri andis mulle poole oma palgast, aga minul polnud talle midagi vastu anda.»

Lõpuks sündis digiagentuur Lavii. «Alustasime tasulise reklaami pakkumisest Google`is. Märkasime, et ainuüksi sellest on vähe, ja lisasime veebiarenduse. Otsustasin ka Facebookis turunduseksperdiks hakata ja tegin tasuta videokursuse,» meenutab Timo.

Lavii Marketing on tegutsenud kolm aastat, jätkusuutlikult ja ikka ülesmäge. Timo käib ka veebiturunduse huvilisi koolitamas. Järgmine siht on ingliskeelne turg, USA.

Laviis on viis täiskoha ja üks poole kohaga töökoht, Henri ja Timo nende hulgas, kellele saab maksta korralikku keskmist palka.

Vahetevahel tekib vajadus end ületada

Justkui ettevõtte juhtimine nõuaks veel vähe aega, on Timo kirjutanud raamatu. Septembri keskpaigas nägi trükivalgust kahe ajateenija aus ja muhe lugu Eesti kaitseväest «Just nii, härra Seersant!», mida on müüdud ligi 2000 eksemplari. «Kui kaitseväkke läksin, mõtlesin, et sel teemal pole ju keegi raamatut kirjutanud,» selgitab ta. Timo otsustas selle siis ise ette võtta ja asus kaitseväes hoolega märkmeid tegema.

Tõestuseks näitab ka väikest täiskirjutatud musta märkmikku aknalaual. Timole tundus, et tema pole kirjanik, on tarvis kedagi, kes raamatu kokku kirjutaks. «Koos sõber Tarvi Tiitsiga hakkasime asja ajama, kirjanikku ei leidnud ja Tarvi mõtles, et proovib,» ütleb Timo.

Tarvi sulest tulnud 30 proovilehekülge kiitsid sõbrad heaks ja põnevaks, nii et pall läks veerema.

Aega võttis, aga asja sai. Mehed kirjastasid raamatut ning tegelesid turunduse ja müügiga. Nüüd on raamat olnud kaks kuud Apollo raamatupoe TOP 10s ja Rahva Raamatu ilukirjanduse TOPis kolmandal kohal.

Kuidas pürgida kiiremini kaugemale ja kõrgemale – selleks on neil omad tõekspidamised. Timo soovitab vahel  peeglisse vaadata ja öelda endale, et kui sa ise midagi ei tee, siis ei lähe ka su elu paremaks. «Kui mängid kogu aeg ainult mugavustsoonis ja riske ei võta, siis sa ei arene,» põhjendab ta.

Nii mõnigi ettevõtmine pole Timol õnnestunud, kuid on teda see-eest kogemuste jagu kõrgemale viinud.

Mõnikord, kui Timo tunneb, et on kuidagi ummikusse jooksnud, võtab ta ette ekstreemsusi, et tunda sisemisi võite.

Kord istus Timo arvuti taga, asjad ei edenenud ja ta tundis, et on vaja ennast ületada. Pani tossud jalga, rõivad selga ja otsustas Türilt Rakverre sõber Henri juurde kõndida. «Aravete kandis pidas politsei öösel mu kinni ja küsis, kuhu lähen ja kust tulen. Seletanud ära, küsisid nad, kas olen midagi joonud. Vastasin, et olen täiesti kaine,» meenutab  Timo.

93 kilomeetri läbimiseks kulus Timol 22 ja pool tundi. «See on see, kui lõhud oma vaimset piiri ja mugavustsooni,» sõnab ta.

Timo distsipliinivõimekus on niivõrd võimas, et näiteks aasta tagasi otsustas ta 365 päeva mitte ühtegi tilka alkoholi juua. Puhtalt enesedistsipliini pärast. Lisaks toitumiskavad ja treeningud – siht silme ees saada endale kaunid kõhulihased, et poleks piinlik peeglist mööduda.

Peaaegu 20 kilogrammi rasva on kadunud ja lisandunud on lihased. «Tuleb oma hirmudele julgeda otsa vaadata ja teha asju hirmust hoolimata,» ütleb Timo.

Veel soovitab Timo palju lugeda ja teadmisi laiendada, sest teadmistel on võim. Seda kõike ikka positiivse tundega, sest masendusega ei jõua kuigi kaugele.

TIMO PORVAL

Sündinud 15. oktoobril 1985 Raplas.

1993–2002 Türi põhikool

2002–2005 Nõo reaalgümnaasium

2005–2010 Tallinna tehnikakõrgkool, hoonete ehitus

2011 Lavii Marketing OÜ turundusstrateeg