Salajane eriüksus ei vaja adrenaliininäljas põmmpäid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Eesti kaitseväe eriüksuse võitlejad pole superkangelased, kes ei põle tules ega hävi pommiplahvatustes, kelle rusikalöök purustab ühesuguse kergusega rauduksi ja pahalaste pealuid.

Ometi valitakse erioperatsioonide gruppi (EOG) liikmeid katsetega, millest tavainimesel tundub otsekui võimatu läbi saada. See on ka mõistetav: just eriväelased on need, kes peavad olema valmis tegutsema mistahes maailma punktis väga lühikese etteteatamisajaga. Rasked katsed ja aastaid kestev põhjalik väljaõpe teevad neist eliitsõdurid.

1994. aastal loodi sõjaväeluure koosseisu kaugluure-diversiooni rühm, kuid eriväelased tähistavad oma ajaloo algusena 2008. aasta maid, kui eelmine kaitseväe juhataja kindral Laaneots allkirjastas käskkirja üksuse mehitamise ja rahastamise kohta.

Sellest ajast on arendatud praegust väevõimet. 2013. aasta algusest eraldati erioperatsioonid sõjaväeluurest ning 2014. aasta augustist on tegu eraldi seisva väejuhatusega kaitseväe juhataja otsealluvuses.

EOG suurus, isikkoosseis ja ülesanded ei kuulu avalikustamisele, nende tegevusi katab riigisaladuse loor.

Kaitseväe erioperatsioonide üksuse ülem kolonelleitnant Righo Ühtegi, kuivõrd keeruliseks hinnata EOGsse pääsuks sooritatavate katsete kadalippu?

Raske on võrrelda millegi keerulisust, kui puudub midagi samasugust, millega võrrelda. Iseenesest pole ju valiku (nii me nimetame neid katseid) puhul midagi erakordset. See kestab kaks nädalat ja koosneb neljast etapist. Esimeses etapis tehakse teste, nii vaimseid kui ka füüsilisi. Normaalse füüsilise ja vaimse ettevalmistusega noormees peaks sellega vabalt toime tulema.

Katsed on pigem mõeldud kandidaadi hindamiseks, seda infot vajavad ennekõike instruktorid, kes ülejäänud aja jooksul kandidaatidega tegelevad.

Teine etapp on individuaalsete võimete proovilepanek. Ennekõike peab selguma, kas kandidaat ikka tõesti tahab olla eriväelane.

Kolmas etapp keskendub oskustele ja füüsiliste võimete piiride kompamisele. Neljanda etapi eesmärk on hinnata kandidaadi meeskonnatöö võimeid, sest erioperaatorite tõeline tugevus seisneb meeskonnatöös.

Läbi saab keskmiselt 10–15 protsenti valikule tulijaist. Võrreldes teiste riikidega pole see üldsegi halb – ega mujalgi valikut rohkem kandidaate läbi.

Elu on näidanud, et kõige rohkem väljalangenuid on kolmes esimeses etapis, sest sel ajal on kandidaat üksi ja sisekahtlused tavaliselt kõige suuremad. Kui on jõutud meeskonnaetappi, siis enam nii lihtsalt alla ei anta – on ju teised samasugused ümberringi ja tekib kambavaim.

Kas murdutakse füüsilise või vaimse pinge all, on öelda raske. Füüsilise koormuse kaudu jõutakse vaimse ülepingeni ja siis, kui kandidaat murdub, võib jääda tunne, et see oli füüsiline pinge, kuigi tegelikult on vaim ikka see, mis tegelikult järele annab.

Sellisel puhul on mõnikord tõesti üllatav, kuidas mõnel mehel tahe juba esimesel päeval lõpeb. Milleks valikule tulla, kui tahe esimesest päevast kaugemale ei jõua?

Keda ootate EOGsse kandideerima?

EOG on erioperatsioonide väejuhatuse taktikaline üksus. Kuigi kandideeritakse just taktikalisse üksusse, soovime enda ridadesse saada võitlejaid, kelles on perspektiivi saada eriväelaseks laiemas mõttes.

See tähendab, et ennekõike on oodatud inimesed, kes ei unista kiirest karjääriredelist kaitseväes, vaid tahavad saada väga headeks spetsialistideks.

Tihti tullakse kandideerima Hollywoodi filmide mõjul, kus eriväelased on superkangelased, kes ei põle tules ega hävi pommiplahvatustes, kelle rusikalöök purustab ühesuguse kergusega rauduksi ja pahalaste pealuid, kes tulistavad täpselt mistahes asendist ning valdavad filigraanselt kõiki võitlusstiile.

Tegelikult ei seisne nende meeste erilisus selles. Me ei vaja adrenaliininäljas põmmpäid, me vajame väga arukaid ja asjalikke inimesi.

Kui loetleda omadusi, mida kandidaat peaks endas kandma, siis need on suur stressitaluvus, hea kohanemisvõime, usaldusväärsus, koostöövõime, ausus, õppimisvõime, iseseisvus, püsivus, analüüsivõime, hea füüsiline vorm ja foobiate puudumine.

Milline väljaõpe, varustus ja teenistus inimest EOGs ootab?

Me valmistame operaatorit (nii kutsume eriväelast meeskonnas) ette umbes kaheksa aastat. Esimese kolme aasta jooksul õpetame ta eriväelaseks, koolitades teda nii individuaalselt kui ka meeskonnas.

Seejärel on temast saanud küll eriväelane, kuid seda vaid üldises rahvusvahelises mõistes. Kaks kuni kolm aastat saab ta seejärel täiendkoolitust, et vastata rahvuslikule erioperatsioonide vajadusele.

Alles pärast seda toimub meeskonna spetsialiseerumine mingile kindlale valdkonnale, näiteks mereoperatsioonidele või õhuoperatsioonidele.

Nii et väga-väga palju väljaõpet. Selle aja jooksul omandavad kõik operaatorid erialakoolis mingi eriala ja omandavad risttreeningute käigus veel mitu muudki eriala.

Kui vaadata kasvõi seda, milliseid oskusi omandavad meie meedikud, siis mõnes valdkonnas on nende väljaõpe põhjalikum kui arstil, sest nemad peavad valmis olema patsienti elus hoidma lahinguvälja tingimustes vähemalt 72 tundi, mis võib tähendada ka kirurgilisi operatsioone väga kasinates tingimustes.

Erioperatsioonide võitlejate varustus on tavaliselt sammu jagu ees ülejäänud vägede varustusest. Tihti on just erioperaatorid need, kes kaitseväes kasutusele tulevat varustust esmalt testivad.

Kus on EOG liikmeid seni rakendatud, millega tegelesite näiteks Afganistanis? Teid puudutab vististi ka Afganistani jätkumissioon...

Afganistanis on meie võitlejad olnud 2012. aastast. Meie missioon on olnud tegevus, mida nimetatakse sõjaliseks toetuseks.

Sõjaline toetus on erioperatsioonidele omane tegevus, kus aidatakse arendada teise riigi teatavaid sõjalisi võimeid. Meie üksus on tegutsenud koos Afganistani eriüksustega, koolitades neid ja tehes koos nendega lahingoperatsioone Afganistani idaosas.

Kas osaleme ka Afganistani jätkumissioonil, selgub lähiajal. Võimalik, et asume koalitsioonipartneri ülesandeid täitma hoopis kusagil mujal.

Eriväelased peavad olema valmis tegutsema mistahes maailma punktis väga lühikese etteteatamisajaga. Eriväelaste deviis on: «Esimesena sees, viimasena väljas!»

Milline on EOGsse kuuluv üksikvõitleja, kuivõrd palju on temas «Rambo» tegelast, kuivõrd palju erineb ta näiteks teistest elukutselistest, Scoutspataljoni võitlejast?

Jah, eriväelane on õpetatud hästi laskma, langevarjuga hüppama ja palju muudki tegema. Olen öelnud, et jaosuurune meeskond eriväelasi saaks jagu vastase kompaniisuurusest jalaväeüksusest. Olen endiselt seisukohal, et see nii on, kuid eriväelase tugevus ei seisne selles.

Doktor Mikkel Vedby Rasmussen on eriväelaste kohta öelnud: «Eriüksused on erilised, sest nad ei ole osa bürokraatlikust sõjalisest organisatsioonist kui sellisest. Seda sümboliseerib see, et nad eelistavad ise oma relvad valida. Nende sõdimine ei sõltu teiste relvasüsteemide tegevusest, nagu kahurid ja tankid. Nad sõdivad omal algatusel – teiste sõnadega nad võtavad enda peale sõjalise riski.

Kui teised sõdurid loodavad (relva)süsteemidele ja seega kardavad riske, siis eriüksused astuvad riskile vastu, sest nad võivad ikkagi valida võitlemise või surma omadel tingimustel.»

Just see valikuvõimalus teebki eriväelase eriliseks. See, et eriväelane saab valida tegevusviisi ja rakendada tavatuid meetodeid oma ülesande täitmiseks.

Kombineeritult ülesandele pühendumise, riskivalmiduse ja meeskonnatööga muutubki eriväelane eriliseks. Selline käitumine aga ei sobi iga kaitseväelase profiiliga.

Kuivõrd sõltumatu on EOG muust kaitseväest? Palju on tänapäeva EOG liikmes omaaegset Narva-Jõesuu sissi?

Nagu eespool mainisin, on erioperatsioonide väejuhatus kaitseväe juhataja otsealluvuses olev struktuuriüksus. Põhimõtteliselt on tegu neljanda väeliigiga, ainult et väeliigid on seotud mingi kindla keskkonnaga (maa, õhk või vesi), erioperatsioonid tegutsevad aga kõigis neis keskkondades.

Seega on erioperatsioonid muust kaitseväest väga sõltumatud, aga samas ka väga sõltuvad, sest kaitsevägi ei koosne ainult maaväest.

Kaitseväe logistika, õhu- ja meretransport ning hulk võimeid, mida erioperatsioonid kasutavad, ei kuulu orgaaniliselt erioperatsioonidele. Sõltumatud ollakse oma operatsioonide teostuses ja võime taktika väljaarendamises.

Eriväelane pole siss, seega Narva-Jõesuu sissidega meid võrrelda ei saa. Sissitegevus on väikeüksuste taktika, mida kasutavad rindejoone taha jäävad üksused.

Erioperatsioonide üks ülesanne on vajadusel sissiüksusi luua või neid hoopis lüüa, kui tegu on vaenulike sissidega.

Sissioskusi peaks õpetama igale ajateenijale, et nad oskaksid sõja korral õigesti käituda ja ellu jääda ka siis, kui peaksid jääma vastase poolt hõivatud alale. Kaitseväelane jääb kaitseväelaseks ka siis, kui ta on kaotanud sideme oma pataljoniga ning jäänud vaenlase tagalasse.

Millistel põhjusel katab EOG tegemisi saladusloor?

Erioperatsioonid on väga erakordse sõjalise võimega mistahes riigile. Tavaliselt pole eriväelasi palju, kuid nende tegevuse mõju võib ulatuda strateegilisele tasandile.

Seepärast on vaja kaitsta nii erioperatsioonide struktuuri ja tegevusmeetodeid kui ka igat eriväelast üksikult. Oleme viimase paari aasta jooksul võtnud suuna avalikustada erioperatsioonide tegevusi mõistlikkuse piires, mille näide on ka praegune intervjuu.

Kuid teeme seda mõistlikkuse piires. Me ei saa avaldada kõike, vastasel juhul muutume ettearvatavaks ja haavatavaks, sest uudiseid ei jälgi ainult lojaalsed Eesti riigi kodanikud.

Miks on ühel väikeriigil tarvis arendada mittekonventsionaalse sõjapidamise võimet ja omada eriüksust?

Kardan, et mõistet «mittekonventsionaalne sõjapidamine» või nagu meie ütleme «tavatu sõjapidamine» mõistetakse tihti valesti.

Tulenevalt definitsioonist pole tegu raketiteadusega, vaid sõjalise toetuse pakkumisega vastupanuvõitlejatele. Ehk teisisõnu – erioperatsioonide kolm põhilist operatsioonivaldkonda on suunatud rünnakud, eriluure ja sõjaline toetus. Viimane tähendab siis valitsusvägede toetamist mässulistevastases tegevuses.

Kui nüüd poolt vahetada ja toetada hoopis mässulisi paha valitsuse vastases tegevuses, on tegu tavatu sõjapidamisega.

Tekib küsimus, mis on Eestil pistmist mässuliste toetamisega, kuid eelnimetatud «paha valitsus» võib olla Eestit ründav riik ning tema valitsemine toimub muu hulgas ka okupeeritud aladel.

Meie erioperatsioonid ei ole lihtsalt ekspeditsiooniüksus, nagu see kipub olema paljudel Euroopa riikidel, meil on erivägedele väga selge koht Eesti riigikaitsesüsteemis, millest kahjuks täpsemalt rääkida ei saa, sest see tähendaks juba riigisaladuse paljastamist.

Milliste üksustega on EOG muu maailma eriüksustest enim võrreldav?

Laias laastus saab eriüksusi liigitada kahte kategooriasse. Ühed on niinimetatud elitaarsed eriüksused, mis valdavalt kannavad nimesid, nagu Delta, Alfa, Grom.

Tavaliselt on tegu üksustega, mis on keskendunud terrorismivastastele operatsioonidele ja suutelised suurepäraselt läbi viima suunatud rünnakuid. Eestis võiks selliseks üksuseks lugeda politsei eriüksust K-komandot.

Teine kategooria eriüksusi on sellised, mis keskenduvad rohkem sõjalisele toetusele, ehk siis sõjalise toetuse kaudu organiseerivad suuremaid jõude võitlusele.

Sellisteks üksusteks on näiteks laiemalt tuntud rohelised baretid USAs. 2001. aastal kasutas USA just sellist üksust Talibani-vastases sõjas, kui käputäis eriväelasi saadeti Põhja Alliansi juurde, et mõjutada sealseid väepealikuid Talibani vastu sõtta asuma.

Tulemus oli see, et ei USA ega ühegi teise riigi maaväed ei osalenud Talibani-vastases sõjas, kuid Talibani valitsus kaotas konventsionaalse sõja loetud nädalate jooksul.

Eesti erioperatsioonide väejuhatus on pigem roheliste barettide tüüpi üksus.

Kuivõrd tihe on meie EOG koostöö naaberriikide eriüksustega?

Koostöö toimib. Ei tohi unustada, et enamik meie naabreid teevad alles esimesi samme väevõime loomisel. Kuigi peame ennast viimaseks riigiks regioonis, kes erioperatsiooni võime on loonud, pole me kaugeltki enam kõige vähem arenenud. Paljuski oleme suutelised olema võrdväärsed partnerid ja nii mõneski mõttes oleme eeskujuks teistelegi.

Kuivõrd oluline on eriüksuste roll tänapäeva sõdades? Tihti puudub ju konfliktipiirkondades selgesti tajutav vastane.

Vaatame Ukrainat, kus Venemaa on seni peamiselt just erioperatsioonide toel valitsusvägede vastu sõda pidanud. Erioperatsioonide rollist Afganistani sõja alguspäevil ma rääkisin.

Sama tehti ka Iraagis, kui 2003. aastal saadeti eriväelased kurdide juurde, et neid Iraagi valitsuse vastasesse sõtta kaasata.

Hillary Clinton on nimetanud eriväelasi sõdurdiplomaatideks ja mitte juhuslikult, sest eriväelaste roll konfliktide lahendamisel (või nende tekitamisel) on viimaste aastakümnete jooksul oluliselt suurenenud.

    Tagasi üles