Koeru vallas Vahukülas elav Age Tihane märkas eile pärastlõuanl pisitütega jalutades kodu lähedal lumel valget vilgast loomakest.
Haruldane pisikiskja näitas end pererahvale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selgus, et tegemist on nirgiga, kes inimesele näitab end harva. Tihane ütles, et jõudis majast vaid paarikümne meetri kaugusele, kui märkas autoroopas liikuvat kogu. "Alguses arvasin, et hiir, aga siis nägin, et see on valge väike loom ja mulle vaatasid otsa kolm musta täppi - silmad ja nina."
Esialgu polnud naisel kaamerat kaasas, aga kui nirk näitas end ka teise jalutusringi ajal, käis naine toas kaamera järel. "Arvasin küll, et vaevalt ta enam välja tuleb, aga ikkagi tuli," rõõmustas ta. Tal õnnestus väledalt liikuv nirk ka videole saada. "Lõpus kadus ta üsna ootamatult, aga jäljed läksid lume alla puurjuurte vahele, ju ta sinna siis kadus."
Tihane kinnitas, et väga väledalt liikunud loom oli üleni valge ja üsna pisike, mistõttu pidas ta seda algul mõne suurema looma pojaks.
Eesti rahvausundi järgi on nirk ja temaga väga sarnane kärp majapidamises õnne toovad loomad. Kärp on nirgist veidi suurem ja tema tunneb ära musta sabaotsa järgi. Nirgil on talvine kasukas üleni valge.
Nirgi keskmine kehapikkus on 15 ja saba pikkus 10 sentimeetrit. Keskmiselt viiskümmend grammi kaaluv nirk on ka Põhja-Euroopa kõige pisem kiskja. Tema söögiks on mutid, vesirotid ja hiired.
Age Tihane tunnistas, et nirgi staatusega rahvausundis ta kursis polnud, aga ta loodab väga, et lisaks kahele kassile on nüüd nirgi näol veel üks hiirepüüdja juures.
ta oletas, et nirk võib nende kodu lähedal elada juba pikemat aega, sest suvel arvas ka abikaasa Taavi, et marjapõõsaste vahel kiiresti liikunud kogu võis nirk olla.