Kes kahjustavad riigikogu mainet

Jaan Kundla Foto: Toomas Huik

Riigikogu võttis erakorralisel istungil kuu algul vastu teist korda parandatud kujul monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse, mille president 6. augustil välja kuulutas.

Varem oli riigikogu seaduse vastu võtnud 17. juunil, mille president esimesel katsel täiesti põhjendatult riigikokku tagasi saatis.

Presidendi hinnangul läks seadus esialgsel kujul vastuollu põhiseadusega ega taganud tarbijate kaitset põhiseaduses nõutud määral.
Seaduses on kiirustamisest tingitud vigu ja vastuolusid, mis rikkunuks põhiseadusevastasel kujul tarbijate huve ja õigusi ning võinuks kaasa tuua kohtuvaidlusi.
Presidendi õigusnõunik Ülle Madise märkis, et seaduses oli veel hulk põhiseadusevastaseid vigu ja vastuolusid.

Minul kui ühel kolmest seaduse esialgsel kujul vastuvõtu vastu hääletanust on tekkinud küsimus, kuidas oli võimalik, et suurem osa riigikogulastest, sealhulgas eriharidusega tunnustatud juristid, hääletasid «praakseaduse» vastuvõtu poolt.

Veelgi enam, seaduseelnõu väljatöötajad ja riigikogus läbisurujad olid IRLi kuuluvad Tartu Ülikooli õigusteaduse lõpetanud Urmas Reinsalu ja Ken-Marti Vaher, kes on töötanud aastaid erialal: Vaher 2003-2005 justiitsministrina, Reinsalu on praegu sotsiaalkomisjoni esimees ja Vaher õiguskomisjoni esimees. Ehk peaksid nad diplomi ülikoolile tagastama?

Olen sellise küsimuse esitanud riigikogu saalis ja mitmes lühiintervjuus, kuid vastust pole saanud. On ju seaduste loomine ja ajakohastamine riigikogu põhitöö, aga seejuures kindlasti mitte praaki toota. Ettevõtluses tähendaks prohmakas pankrotti, aga riigikogu parandab presidendi kättenäidatud vead koolipoisilikult ära.

Kangesti tekib küsimus, kas ehk oodatigi presidendi ämbrisse astumist. Oleks president põhiseadusega vastuolus oleva seaduse välja kuulutanud, oleks võinud tulla suur jama. Juba aasta pärast on uued presidendivalimised – antikampaania avalöök missugune.
Või on riigikogu täielikult minetanud vastutustunde ja tahab teha presidendist lapsehoidja? Küsimusi on mitu, vastuseid pole.

Riigikogu valimissüsteem ja erakondlik ülesehitus pole ratsionaalne. Veel kord kinnitus, et väike käputäis äraostmatuid võivad riigikogus läbi suruda absoluutselt ükskõik mida, häbenemata kummitempli staatust. Poleks ma riigikogu parteitu liige, ei saaks ka mina sellist artiklit kirjutada.

Seaduse pealkiri varem vastuvõetud kujul polnud enne ega ole praegugi kooskõlas sisuga. Nüüd on tehtud hulk parandusi, mis muudavad seaduse oluliselt paremaks.
Kahjuks peab tunnistama, et käesolev seadus muudab ära praegu kehtiva ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniseaduse sätted, mis puudutavad veeteenuse hinna kujundamist.
Praegu moodustub veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hind abonenttasust, tasust, mis on võetud vee ja heitvee ärajuhtimise eest, kusjuures vee-ettevõtja peab saama katta tootmiskulud, täita kvaliteedi- ja ohutusnõudeid, keskkonnatingimusi ja on tagatud põhjendatud tulukus.
Senine seadus kehtib juba aastaid ja on veetarbija suhtes õiglane.

Paraku lisandub uue seaduse järgi vee hinnale uus komponent: tasu sademe- ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ja puhastamise eest.
Tasu suurus sõltub tarbitud puhta vee kogusest. Mida rohkem tarbid puhast vett, seda rohkem maksad lisatasu teenuse eest, mida puhta vee tarbijana pole tellinud ega saanud, st sademevee ja drenaaživee ärajuhtimise eest vee-ettevõtte teeninduspiirkonnas, sõltumata sellest, kas maa-ala kuulub eraomanikule, riigile või kohalikule omavalitsusele, nagu teed, tänavad, väljakud, parklad, haljasalad, omavalitsuse kinnistud.

Sademe- ja drenaaživee kogus ei sõltu mingilgi määral tarbitava puhta vee kogusest, see on absurd.
Siinkohal peab kiitma Tallinna linnavalitsust. Lähtudes praegu kehtivast ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniseadusest, ei maksa Tallinna puhta vee tarbija kulutusi, mis tehakse sademe- ja drenaaživee ärajuhtimisele ja puhastamisele, sest linn maksab ligi 50 miljonit krooni oma eelarvest.
Uue seaduse jõustumisel peab selle kinni maksma puhta vee tarbija ja veeteenuse hind võib vee-ettevõtte praeguse kasumi säilimisel veelgi tõusta.

Uue seaduse väljatöötajate lootus, et lepinguga määratud Tallinna Vee kasumimarginaali on võimalik vähendada, ei tarvitse paika pidada.
Kuidagi pole mõistetav drenaaživee ärajuhtimise eest võetava tasu sõltuvus puhta vee tarbimisest. Kui muus osas võrdsetes tingimustes kahest veetarbijast üks tarbib vett kaks ja teine kümme kuupmeetrit kuus, osaleb suurem tarbija viis korda suurema summaga drenaaživee ärajuhtimise kulutustes. Seega on räigelt rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet.

Pöördusin küsimusega tarbijakaitseameti poole, kust sain vastuse: «Kindlasti on tarbijakaitseamet selle poolt, et tarbijad, tasudes veeteenuse eest, omaksid ka selget ja üheselt mõistetavat arusaamist sellest, millest koosneb veeteenuse eest makstav tasu ning milline on ühe või teise komponendi osa veeteenuse tasu määras ning millistel alustel see kujuneb. Tarbijakaitseamet, ei toeta kindlasti põhimõtet, kus tarbija tasub kulusid, mis seonduvad teenusega, mida talle osutatud ei ole.»

Kujunenud olukord hämmastab hoopis teises mõttes. Kuidas sai võimalikuks, et riigikogu võttis vastu põhiseadusega vastuolus oleva seaduse?
On varemgi juhtunud, kui president pole riigikogu vastuvõetud seadust välja kuulutanud põhiseadusega mittevastavuse tõttu, kuid praegu parandamisel olevat monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadust võib julgelt nimetada riigikogu praagiks.

Kus olid nende 52 riigikogu liikme, sealhulgas juriidilise haridusega nimekate juristide mõtted, kui hääletasid praakseaduse vastuvõtu poolt? Kus olid õiguskomisjon ja põhiseaduskomisjon, kui mitte keegi ei märganud vastuolusid põhiseadusega?

Mis võib veel rohkem kahjustada riigikogu mainet, kui mitte selline kollektiivne prohmakas? Järjekordselt saab selgeks, et kui riigikogu koalitsioonis käputäis inimesi soovib, võib riigikogus vastu võtta igasugu jaburaid seadusi. Tuletan meelde, et seaduse vastuvõtu vastu hääletas toona vaid kolm riigikogulast.

Samuti näitab selle loo puhul oma võimetust ajakirjandus. Peaaegu kõik meediakanalid, kaasa arvatud mõni telekanal, kajastavad riigikogu üksikute liikmete seaduspäraste kuluhüvitiste kasutust, millega rikutavat riigikogu mainet. Praegusel juhul, kui seda tehakse sisuliselt ja kollektiivselt, ei sekku ükski ajakirjanik, nähtavasti puudub julgus või pädevus.

Rahva usaldus riigikogule väheneb praakseaduste tõttu hoopis rohkem, sest riigikogu põhitöös praaki toota on äärmiselt kahetsusväärne.
Kus olid nüüd riigikogu IRLi liikmete Margus Tsahkna, Erki Noole, Kaia Iva silmad?

Lõpetuseks meenutan tuttavat lõbusat lugu ühest rahvaesindajate koosolekust, kus kinnitati miljardilist eelarvet. Siis polnud kellelgi küsimusi ja kõik tõstsid poolthääletuseks käe.
Kui aga hakati arutama jalgrattakuuri ehitamist ja maksumust, ei tahtnud küsimusterahe ja vaidlused kuidagi lõppeda.

Jaan Kundla

parteitu riigikogu liige