Võidupäeva jagus kõike muud kui võidurõõmu

Eestlaste saatus teises maailmasõjas oli võidelda nii Vene kui Saksa poolel. Sel põhjusel on loo kujunduses kasutatud pilte Eesti Leegioni piirikaitseüksuse sõduritest (Paide, 1944. aasta) ja vastaspoolel võidelnute sõjateel kasutatud autentseid esemeid. Nii pildid kui esemed pärinevad SA Ajakeskus Wittenstein/Järvamaa muuseumi kogust. Foto: SA Ajakeskus Wittenstein/Järvamaa muuseumi kogu

Oma lapsepõlveloo ärevamaid aegu, kuhu mahtus ka täna 70 aastat tagasi teisest maailmasõjast räsitud Euroopasse rahu saabumine, meenutavad kolm vanahärrat, elupõlist järvalast.

«Venelane tuleb, venelane tapab!»

Koeru meest Uno Aani (78) ootas 1944. aasta sügisel ees koolitee. Pisike Uno ja tema sõber ootasid seda väga. Kooliminek aga viibis: õppetöö hakkas Aani mäletamist mööda pihta alles oktoobris või isegi novembris.

«Meie kodus olid sakslased kostil. Samuti olid nad hõivanud Vao koolimaja,» lausub ta. «Sügis. Järsku sõitis õuele üksik ratsanik, karjus miskit saksa keeles, anti üldine häire ja nii nad läksid. Tükk aega oli vaikus, mille me sõbraga kasutasime kooliminekuks ära.»

Poisid jõudsid kooli juurde, uudistasid ringi ja leidsid tagasi tulles kaks täitesulepead. Need olid tol ajal väga haruldased asjad ja võeti rõõmuga kaasa. «Nii kui heki tagant välja astusin, torgati venelase poolt tääk mulle rindu,» ütleb Aan. «Olin väga hirmul. Meile oli ajast aega sisendatud, et venelane tuleb ja venelane tapab!»

Poisikestel jäi Saksa lennukitega lendamata

Punaarmeelane rabas poiste käest lõhkekehadeks osutunud sulepead ning saatis kisavad jõmpsikad minema. Sõjaaeg oli hirmus. Tasus karta nii võõrvägede sõdureid, üle lendavaid lennukeid ja pommitamisi kui ka laokile jäätud sõjamoonaga mängimist, olgu lapselik uljus või uudishimu kuitahes suur.

Võidupäev, 9. mail 1945 tuli põllupidamisega tegelenud Aanide perele ja kogu Väinjärve valla Vao asundusele tavaliselt, ilma suure juubeldamise ja võidurõõmuta.

Olid ju Eestit okupeerivad venelased meie maal tagasi olnud juba kuid. «Venevaenulikkust oli alguses hästi palju,» teab Uno Aan vanemate juttude põhjal öelda. «Ei olnud võidupühal Eesti rahval tähistada suurt midagi, see oli pealesunnitud pidupäev. Venelast ei oodatud tagasi, 1941. aasta juuniküüditamine oli ju kõigil meeles. Loodeti, et sünnib ime ja tuleb valge laev.»

«Tavatsesin, naabripoisid ühes, käia saksa lenduritele Särevere lennuväljale lõunasöögiks suppi toomas. Meid lubati lendama viia, kuid...lubaduseks see jäigi. Ühel hetkel 1944. aasta sügisel olid lendurid läinud ja teed lõuna poole taanduvaid sõjaväe voore täis,» meenutab kogu elu Laupa kandis elanud Mihkel Eibak (78).

Vägede väljaviimine võttis aega, roomikutega ja roomikuteta sõjatehnika möödasõit kestis päevi. Viimases otsas lasti õhku sillad, nii Säreveres kui ka Rael.

«Türilt keegi tuli ja ütles, et Vene tankid on juba Paides,» mäletab Eibak. «Mis vene tankid, need ikka ameeriklased,» kahelnud vabadussõjas võidelnud onu.

Käis siis kontrollimas, silmas tornidel viisnurki ja tuli tagasi: «Kurat, need on tiblad!»

«Meil oli kahekordne maja ning kõige esimese asjana tulid ohvitserid meile, sest pidasid seda Laupa koolimajaks. Isa naeris: Venemaal pole vist kahekordseid maju ollagi,» mäletab Eibak. «Samuti kippusid tulijad süüa norima, ema ei saanudki muud, kui pidi neile leiba küpsetama. Öösiti rüüstati mesipuid...»

Võitjad võivad. Mihkel Eibaku kodutalust, Särevere vallas Laupa külas asuvast Lillenõmme talust, viisid nõukogude väed minema tubli tööhobuse. Ruun rakendati suurtüki ette veoloomaks.

Aeg läks edasi, uus elu nõudis harjumist.

Mihkel Eibakule tõi 1945. aasta kevade võidupäev peaaegu vaba koolipäeva. Laupa kool sai tol päeval peetud vaid mõne üksiku tunni. Siis levis kumu, et sõda on lõppenud, tehti suur aktus ja saadeti õpilased koju. «Öelge kõigile vastutulijatele, et täna tööd teha ei tohi – on suur püha,» meenutab Eibak soovitust, millega lapsi koduteele saadeti. «Vanaisa läks mul just veskile, .pööras siis veskikoorma tagasi ja tuli koju. Kodus käis just kartulimaa korduskünd.»

Vanemad inimesed, ennekõike Mihkel Eibaku vabadussõjas võidelnud isa Oskar ja onu Martin lootsid, et venelast Eestisse peremehetsema ei jäeta. «Loodeti, et nüüd, mil sõda on lõppenud, pööravad inglased ja ameeriklased otsa ringi ja löövad venelased välja,» selgitab ta. «Meie kodumaaline kasvatus oli väga isamaaline.»

Laokil sõjamoon põhjustas ohvreid hiljemgi

Ka Herbert Last (74) mäletab 1944. aasta sügisel Saksa vägede taandumist Pärnu poole. «Elasime Kareda vallas Koordi asunduses Anna–Tallinna–Peetri teeristi lähedal. See teerist tekitas sõdurites hämmingut, nad küsisid aina: «Nach Pärnu? Nach Pärnu?»,»lausub ta.

Tulijaid oli kolmes vooris. Lastidel oli üksik talupidamine ning taandumiste aegu tekkis nende sügisestesse saagikoristustöödesse pealesunnitud paus, jootmata jäid loomad. Teed olid täis inimesi ja tehnikat, roomikmasinad sõitsid viljapõllul ühel ning abi- ja hobuveokid teisel pool teed.

Herbert Lasti isa August oli üks neist, kes varjas end nii sakslaste kui ka venelaste mobilisatsiooni eest metsas. «Maal ma seda võiduteate levimist suurt ei mäleta,» ütleb Last. «Neil, kel oli sõjast kedagi tagasi oodata, olid lood vähe teised. Kui Eesti Laskurkorpus jõudis Aegviitu, jõudis sellega tagasi ja tuli oma ema vaatama ka üks meie sugulane, Harald Rosenfeldt. Tagasitulekurõõm oli suur, kuid sõda ja üleelatud õudused muutsid inimesi: endine lõbusus oli Haraldist kadunud.»

1945. aasta oli Herbert Lasti naabripoisi surmaaasta. Sakslased jätsid kartulipõllu otsa miini, poiss läks seda haamriga torkima ning lõpetas oma noore elu kinnises puusärgis. «Ema Vilhelmiine ja isa August olid seda meelt, et nii Vene kui ka Saksa pool olid hullud. Nemad palusid, et see hirmus sõda lõppeks võimalikult kiiresti. Ega ka saksa aeg kerge olnud, väiketalupidajate normid olid toona kolmekordseks tõstetud,» teab Last öelda.

Koordi asunduses oli toona 24 talu. Sõttaminejaid oli paljudest peredest, tagasiminejaid nappis. See oli aeg, mil valitses noorte meeste täielik põud. «Igaveseks Sinimägedesse ja Venemaale jäänud sõdurid tekitasid küladesse tühjuse. Seda tühjust täitsid Venemaalt tulnud kotipoisid. Marodöörid tulid, röövisid ja varastasid. Räägiti juhusest, kus naabrite õuele sõitis miilitsaauto, tagantjärele ei tea, kas õige või vale, pererahvas pandi luku taha ja minema viidi kaks siga.»

VIIMASEST VASTUPANUST

• Suurem osa eestlasi suhtus nõukogude võimu pikka aega eitavat, mis väljendus nii passiivses kui aktiivses vastupanus okupatsioonirežiimile. Sõjajärgsetel aastatel oli selle vastupanu põhivorm otsene relvastatud võitlus metsavendadena.

• Punaarmee järel saabusid Eestisse operatiivgrupid, mille ülesanne oli hakata kohapeal kehtestama nõukogude võimu. Tõsisemalt said võimus relvastatud vastupanuliikumisega tegelema hakata 1944. aasta novembris, pärast Eesti ala lõplikku vallutamist.

• Juba alates 145. aasta 15. veebruarist tegutses Järvamaal kui enim baditismist haaratud maakonnas Moskva ja Eesti ühendoperatiivgrupp.

• 1945. aasta mai keskpaigaks oli maakonnas täielikult likvideeritud 14, osaliselt 6 bandet, kinni võetud 131 nende liiget ja 154 üksikbandiiti, desertööri või kontrrevolutsioonilist elementi. Operatsioonide käigus oli tapetud 8, arreteeritud 154 ja legaliseeritud 123 inimest.

• 145. aasta suvi ja sügis olid metsavendade väga aktiivse tegevuse aeg, sh ka Järvamaal. Siia saadeti juulis uus operatiivgrupp.

Allikas: raamat «Järvamaa. Loodus. Aeg. Inimene»