Võrkpallurielu viis unistuste rännuteele

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kert Toobal.

FOTO: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Türilt pärit Eesti võrkpallikoondise kapten Kert Toobalile (31) pole igasügisesed kodumaalt lahkumised mingi uudsus, sest juba viis hooaega on ta Euroopa riikides profileiba maitsnud.


Eelmise kuul istus Toobal Türilt Tallinna viivale bussile, et lennata pealinnast lennukiga Poola oma uude koduklubisse Olsztyni AZSi. See on Toobalil juba kuues välisklubi, kus teatud aja elada ja mängida.

Elukutse nõudis oma

Võrkpalli juurde jõudis Toobal 1987. aastal toonase Türi keskkooli (praegune Türi gümnaasium) teises klassis, mil hakkas Villi Vantsi juures trennis käima.
Esimene treener Vantsi suutis Toobali meelest mängulise lähenemisega noortes ala vastu huvi tekitada. Just teda peab Toobal üheks süüdlaseks, miks ta on praegu seal on, kus on. «Villi trennis tegelesime alguses ka teiste pallimängudega, näiteks jalgpalliga, ega muudmoodi vist saakski niivõrd noori poisse õpetada,» lausus ta.
Toobali ütlust mööda sattus tal võrkpallitrennis kokku mitu soodsat asjaolu. «Meil oli Türil selline arenemisvõimeline punt, kus ei puudunud minusuguste noorte kõrval ka vanemad mängijad, olime kõik tahtmist täis,» ütles ta.

Toobali esimene klubi oli toona Eesti meistriliigas kaasa teinud Paide Heres, mille ridadesse jäi ta pärast 1997. aastal keskkooli lõpetamist veel üheks hooajaks.
Esimesed suuremad võidud ei lasknud end kaua oodata. 1998. aastal võitis Toobal koos trennikaaslase Mihkel Roosmega juunioride rannavõrkpalli Euroopa meistrivõistlustel hõbemedali, aasta hiljem tuli peatreener Villi Vantsi juhendusel juunioride saalivõrkpalli maailmameistrivõistlustelt 13. koht.
Järgmiseks koduklubiks sai sidemängija Toobalile ESS Pärnu ja oli seda kuni 2002. aastani. Esimesed kaks aastat jagas Toobal end Tallinna pedagoogikaülikooli kehakultuuriteaduskonna ja klubi vahel, mis omakorda tähendas kuni neli korda nädalas Tallinna ja Pärnu vahel uhamist.
Lõpuks jäi võrkpalliarmastus peale ja ülikool on siiani lõpetamata. «Kui sulle makstakse mängimise eest raha, siis nõutakse sinult vastu pühendumist,» põhjendas ta. «Lisaks pingelisele klubihooajale langesid Eesti koondise mängud ja treeningud tihti just kevadisele sessiajale.»
Pärnu ESSi vahetas Toobal Tallinna Sylvesteri vastu. Tema ammune unistus sõlmida leping välisklubiga täitus 2004. aastal.

Prantsusmaale Poitiersi Stade Poitevini meeskonna ridu tugevdama läinud Toobal meenutas, et võõrleegionärina pidi ta ennast kogu aeg tõestama. «Kui meeskond võitis, oli kõik korras, kuid kaotuse korral vaadati just minusuguste poole,» selgitas ta. «Mida aeg edasi, seda erinevaks loodetu ja tegelikkus läksid.»
Kuigi Toobalile pakuti pärast debüüthooaega võimalust lepingut pikendada, otsustas ta võtta vastu Prantsuse liigas mängiva Korsika võrkpalliklubi Ajaccio Gazeleci pakkumise.
Jalavigastuse tõttu jäi hooaeg siiski poolikuks ja poolte kokkuleppel sai leping läbi. Järgmiseks poolteiseks aastaks maandus ta Soome Salo Piivolley klubisse.
Edasi tuli Belgia klubi VC Menen Golden River ja ränk õlavigastus, tagasi koju jõudes ootas Tartu Pere Leib, seejärel taas Prantsusmaa ja Saint-Quentini Foyer Laique.

Vigastused kuuluvad ala juurde

Kõige meeldivamaks välislähetuseks peab Toobal Soome-aega. «Soomes kogusin uuesti enesekindlust ja tundsin lõpuks, et olin sealsest liigast üle kasvanud,» lausus ta. «Põhjanaabrite juures loodeti minust meeskonna finaalturniirile viijat ja see läkski korda.»
Kuigi eestlastest võrkpallureid pallib laias maailmas teisigi, on Toobal pidanud Euroopa klubides alati kaasmaalasteta hakkama saama.
Toobal peab ennast suhteliselt kiiresti kohanevaks. «Välisklubiga lepingu sõlmimisel lepitakse üksikasjalikult kokku kõiges igapäevaelu puudutavates küsimustes, et kohapeal mingisuguseid üllatusi poleks,» selgitas ta. «Klubi hoolitseb eluaseme ja transpordi eest, sulle makstakse palka ning kokkuvõttes elad vastaval maal peaaegu nagu iga teine.»

Tavalist päevaplaani kirjeldas Toobal nii: hommikune treening, lõunapaus ja õhtune treening. Mängud on nädalavahetuseti.
Vaatamata võrkpallile toodud ohvritele, Toobal ühtegi toonast sammu tagantjärele valeks ei pea. «Mängisin juba alguses koos parematega, Prantsusmaa oli ja on tasemelt Itaalia ja Venemaa järel võrkpallimaailma kolmas,» põhjendas ta.
Ka vigastused käivat tippspordiga paratamatult kaasas. «Eks see sport olegi pidev piiride kompamine, pahatihti on mängija ka ise süüdi,» sõnas ta.

Poolas oma uues klubis Toobalil hooaeg hästi ei alanud. Nimelt vigastas ta juba esimesel turniiril jalga ja peab vähemalt nädala mängupausi pidama.
Kuigi võiks arvata, et klubi laseb vigastatul rahulikult oleskleda, on olukord siiski vastupidi. «Vigastatuna olemine on üks kurnavamaid asju, näiteks olen esmaspäeval arstide vahet jooksnud hommikust hilisõhtuni,» ütles ta.
Just vigastusteohu tõttu Toobal oma tulevikku pikalt ette ei planeeri. «Tean, et elukutselise aeg ei kesta igavesti, ja olen õppinud, et elu võib tuua üllatusi,» lausus ta. «Loodan, et olen alles oma paremate mängijaaastate alguses.»
Võrkpallihuvilistel noortel soovitas Toobal oma unistust järgida, lisades, et vanemad mehed on nende eest juba mõningase eeltöö ära teinud. «2000ndate keskel alles hakkas eestlasi rohkem võõrsile minema, vahepealsetel aastatel on kaasmaalased ennast väljaspool tõestanud,» ütles ta.

Tippvõrkpallurina jagab Toobal end klubivõrkpalli ja rahvuskoondise vahel. Klubihooaeg kestab tavaliselt sügisest kevadeni, suvi kulub Eesti võrkpallikoondises.
Kaks nädalat tagasi Euroopa meistrivõistluste valiksarja kahes mängus Hollandi alistamisega aasta pärast Austrias ja Tšehhis tulevale EMi finaalturniirile pääsu lunastanud koondise kõige staažikam liige ongi kapten Kert Toobal – tema kontol on 150 mängu.
Eesti praegust rahvuskoondist peab Toobal üheks aegade tugevaimaks. «Paljud mehed mängivad välisklubides, see kõik tuleb kasuks,» põhjendas ta. «Erinevalt mitmest teisest riigist pole meie meestega ka seda probleemi, et pärast klubihooaega pole neil soovi enam koondise eest mängida.»
Kert Toobalil on kaks nooremat venda. Keskmise venna Kermo (28) karjäärile tõmbas kriipsu peale hüppeliigese vigastus, kuid sidemängija Andres (22) kuulub vanema venna kõrval Eesti koondisse, aga pallib muidu klubis Tartu Pere Leib.
Eestis olles võib Kert Toobalit põhiliselt leida Pärnu kandist, kuigi Türil olev vanematekodu pole talle samuti võõraks jäänud.

Tagasi üles