Nipid: kuidas peatada vingumist ja teised juhtumid

Foto: Tiit Reinberg / Järva Teataja

Piiride seadmisest on kuulnud juba paljud lastevanemad, aga mida siis ikkagi teha, kui laps annab järele uudishimule endas ja küsib: «Aga mis saab siis, kui ma nii ei tee?»

Järvamaa Rajaleidja keskuse sotsiaalpedagoog Heidi Antons ütleb, et sageli on piiride katsetamise taga mõni muu lapse vajadus.

Juhtum 1. Ahvatlevad lombid ja sünnipäevale minek

Korduvale selgitamisele, et lompides hüplemine määrib lapsevanema ja ka lapse rõivad, järgneb koolieeliku kaval naeratus: «Mul läks meelest ära!»

Abitus halvab mõtlemise. Sa saad aru, et laps ei räägi tõtt, aga oled võimetu olukorda lahendama rahulikult nüüd ja praegu.

Kuidas end kokku võtta olukorras, kus terendamas on teiste lastevanemate hukkamõist selle eest, et sünnipäevale saabunud ema ja laps on põlvist saadik poripritsmeid täis.

Heidi Antons sõnab lõbusalt, et ega siin ole ühte õiget käitumisviisi, palju sõltub ka lapse vanusest, kuid ettenägelik vanem pakib muidugi lapse kummikombekasse. Sel juhul annaks ehk ühendada nii lompides hüppamine kui sünnipäev.

Neil vihmastel päevadel, kui ei ole vaja kuhugi minna, võiks lastagi lapsel lombis hüpata ja lapsepõlvest rõõmu tunda. «Ka vanematele ei teeks paha vahel soojal suvepäeval koos lapsega lompides lustida,» lisab Antons.

Aga kui kombeka asemel on pidurõivad, vajab lapsevanem loovust ja ettenägelikkust, et olukorda lahendada. «Kõige lihtsam variant püüda vältida ahvatlust ehk lompe, eriti kui on teada, et need on lapse jaoks vastupandamatud, on kasutada sünnipäevale minekuks näiteks autot, aga see variant ei õpeta lapsele suurt midagi, kuid väldib konflikti,» arutleb Antons.

Võib proovida mängulist varianti: näiteks kui lompe on palju,  siis «lombi-slaalomit» või kõndimist ümber lompide – oluline on, et vette ei tohi astuda ning et oleks mänguline ja lõbus.

Kolmas variant aitab lapsel õppida enesekontrolli. Lapsele võiks selgitada, et tahate sünnipäevale jõuda puhaste riietega ning seetõttu ei saa ta lompides hüpata. «Sellest tulenevalt on tal valik: kui ta valib lombid ning ennast ja teid ära määrib, siis sünnipäevale ei minda. Lohutuseks võib lubada, et lompides saab ta hüpata järgmisel päeval, kui õueriided on seljas,» selgitab Antons.

Et lapsel tekiks soov kõike paremini teha, peab ta tundma sidet oma vanemaga, enne kokkuleppe sõlmimist või lapse parandamist vaata talle silma.  Loomulikult tuleb siis ka vastavalt kokkuleppele toimida.

Antons täpsustab, et kui laps on valinud lombid, ei tohiks sünnipäevale mitteminekut serveerida karistusena, sest siis on laps vanema peale vihane ja õppetund jääb saamata.

Selle asemel võiks vanem öelda: «Kuna sul oli raske pori pritsimist lõpetada, aga meil oli kokkulepe, jääb meil peole minemata. Kui sa suudad oma käitumist paremini kontrollida, saame mõni teine kord peole minna.»

Vanem peab valmis olema ka toime tulema lapse tugevate tunnetega, mis võivad väljenduda nutmise või raevutsemise kaudu.

Et rahuneda ja tasakaal saavutada, vajab laps enda kõrvale hoolivat täiskasvanut, kes ei ignoreeri teda ning kes suudab selles olukorras rahulikuks jääda, seejuures väljendades mõistmist: «Jah, ma mõistan, sa oled väga pettunud ja kurb, kuid meil oli kokkulepe, ning vastus on ikkagi »ei, me ei lähe sünnipäevale«».

Sel moel saabki laps teada, mis saab siis, kui ma nii ei tee.

Juhtum 2. Jonnihoog poes

Mudilane hakkab valimatult asju korvi laduma. Ema-isa selgitused ja rahulik hääletoon ei aita. Laps istub poe põrandale maha, hakkab röökima ja ohtu satuvad teised riiulitel olevad asjad.

Isa võtab kolmese lapse kindlalt ja kõvasti sülle ning kõnnib poest välja. Ema lõpetab ostude tegemise üksinda.

Heidi Antons kiidab pere teguviisi heaks. «Lapsel võibki lasta nutta.  Kui nuttu keelata, siis laps tunneb, et tema tunded pole tähtsad. Läbi pahameele ja emotsioonide väljaelamise, samuti läbi stressirohkete aegade õpib laps usaldama mõtet, et pahameele ja raskete tunnetega on võimalik toime tulla. Ta hakkab mõistma, et kui mingid tunded on läbi töötatud, tunneb ta end jälle paremini,» põhjendab ta.

Antons lisab, et täiskasvanute tugi, sõnad ja hoolitsus aitab lapsel pikas perspektiivis – selleks kulub küll mitu aastat – arendada võimet stressiolukorras end ise aidata. Antons peab oluliseks, et isa jäi lapse juurde ajaks, kuni laps rahunes. «Juurde võib öelda: ma mõistan, et sa soovid neid asju ja sa oled solvunud, et sa neid täna ei saa.»

Antonsi meelest ei tohiks säärastes olukordades teised poesolijad sekkuda ning teistpidi_ ema-isa peaksid jätma võõriti vaatajad tähelepanuta. «Mudilaste puhul on vaja loovust ja kannatlikkust. Tean näiteks, kuidas üks isa viskas poja kõrvale poe põrandale pikali, mispeale poiss ehmatas ja hakkas isa püsti sikutama, et nii ei tohi teha.»

Igal juhul on jonniva lapse poest väljakandmine Antonsi meelest parem, kui käest sikutamine ja temaga poes riiulite vahel sõnelemine. «Kas see nüüd suur lohutus on, aga vanemad peaksid teadma, et laps jonnib ainult nende inimestega, kellega ta ennast turvaliselt tunneb,» lisab ta.

Juhtum 3. Lapse uudishimu tekitab rahakotti augu

Viiesel tüdrukul on komme asju lõhkuda. Küll harutab ta lahti papist lehtedega raamatu, küll väänab nukkudel käsi ja jalgu otsast, sodib ära pusled ja lõigub katki rõivad.

Ta on kraapinud ka vanemate auto värvikihti ja teinud kasutuskõlbmatuks nii mõnegi mobiiltelefoni.

Ühtki pahandust ei tee ta mitu korda – ikka leiutab midagi uut. Vanemad on abitud, sest pere rutiini kohaselt mängib üks vanematest lapsega igal äripäevaõhtul – teine teeb samal ajal süüa, aga nädalavahetused veedavad kõik koos, kus lapsega tegelevad mõlemad.

Ema ütlust mööda jagavad nad lapsele võimalikult palju positiivset tähelepanu, kuid ikkagi leiab ta omaette mängides võimaluse fantaasial lennata lasta ning kasutada mängimiseks päris asju.

Peale lapse väite, et ta tahab teada, mis asjade sees on, pole nad suutnud välja selgitada, miks laps asju lõhub.

Heidi Antonsi sõnul ei pruugigi lapse sellise käitumise taga olla muud kui uudishimu. «Selleks et täpsemalt aru saada, mis vajadus lapse käitumise taga on, tuleks muidugi kohtuda nii lapse kui ka vanematega, et olukorrast parem ülevaade saada: kas laps käib lasteaias, kui käib, mida lasteaiaõpetajad ütlevad jne,» sõnab ta.

Antons sõnab, et perele on see keeruline olukord ja esialgse info põhjal tundub, et vanemad annavad endast juba praegu väga palju aega, tähelepanu, tunnustust.

Ta mõistab, et lause «see läheb tõenäoliselt mööda» ei pruugi olla lohutav olukorras, kus pidevalt tuleb välja vahetada mõni kodumasin või mööbliese, kuid nagu laste käitumisega seotud probleemide puhul ikka, võlurohtu, mis kohe mured murraks, ei ole. «Lastevanemad peaksid arvestama, et lastele on teatud vanuses omane enne tegutseda kui mõelda,» lisab ta.

Seetõttu soovitab Antons võimalikult palju kaasata last igapäevategevustesse, see on samal ajal ka võimalus tal silma peal hoida;  võiks rääkida ja näidata lapsele, kuidas üks või teine asi töötab; mängida mänge, mis aitavad lapsel rahuldada oma uurimisvajadust.

Last võiks julgustada küsima, kui teda mõni asi huvitab, ja pakkuda siis võimalust, et koos teada saada. «Vanem võiks öelda, et teda huvitab see ka, ja siis koos proovida,» lisab Antons.

Võib-olla aitab seegi, kui selgitada lapsele, milliseid asju ta võib «uurida» ja milliseid mitte.

Lapsega võiks kindlasti tagajärgedest rääkida, seda on hea teha mina-sõnumite kaudu.

Antonsi kinnitusel on sellest saanud abi paljud lastevanemad. Lapsele tuleks kirjeldada hinnanguvabalt ja faktipõhiselt olukorda (kui mobiiltelefon läheb katki), kahju, mis sellega kaasneb (ei saa ma helistada ning pean uue telefoni ostmiseks raha kulutama), oma tundeid (see teeb mind murelikuks/vihaseks/kurvaks, kuidas keegi tunneb).

Antons soovitab mina-sõnumeid harjutada igapäevaelu rahulikes oludes, et need saaksid omaseks. Mina-sõnumitena on tema hinnangul hea anda ka positiivset tagasisidet («Mind rõõmustas väga, kui sa aitasid mul lauda koristada ning nüüd on mul rohkem aega/hea tuju, et sinuga mängida»).

Või hoopis harjutada partneri tunnustamist: «Tundsin, et hoolid minust, kui helistasid, et öelda, et  jääd hiljemaks ning ma ei muretsenud, sain rahulikult raamatut lugeda.»

Antons tuletab meelde, et iga laps on unikaalne, tal on oma anded ja võimed. Seda, mis inimesele lapsepõlves väga teha meeldis ja millised olid lemmikmängud, küsivad karjäärinõustajad täiskasvanute käest, et leida üles need tegevused, mis talle võiksid kõige rohkem rahulolu ja töörõõmu pakkuda. «Nii et mine tea, kes sellest väikeset tüdrukust kunagi saab, ehk teadlane?» sõnab ta.

*Virisemine peegeldab abitust

Vanemaportaal ahaparenting.com kirjutab, et väikeste laste seas suhteliselt sage nähtus ehk virisemine tekitab lapsevanema ajus samasuguse reaktsiooni nagu imiku nutt: aju soovib selle kiiresti lõpetada. Tegelikult tuleks endale meelde tuletada, et tegemist pole hädaolukorraga, kus väike laps päästmist vajab, vaid enamasti on vingumise taga võimetuse tunne.

Näiteks ei tule ta toime talle püstitatud ülesande täitmisega, sest ta on näljane, väsinud, pahas tujus või tahaks lihtsalt sülle. Aga ta ei oska oma paha tuju vajadustega seostada.

Vanemlikke oskusi õpetavate raamatute autor Lawrence Cohen selgitab, et laste vingumine on seotud  tundega, et nad on võimetud. «Kui käratame, et nad lõpetaksid vingumise, või keeldume kuulamast, suurendame seda võimetuse tunnet. Kui me järele anname ja teeme, nagu lapsed vingudes nõuavad, siis premeerime seda võimetuse tunnet. Olukorra lahendamiseks tuleks last julgustada kasutama oma normaalset hääletooni, see suurendab lapse enesekindlust ja -teadlikkust. Ja taastame läheduse lapsega.»

Cohen kinnitab, et mõnikord piisab vingumise peatamiseks lihtsalt lapse ärakuulamisest: «Sina tahad minna mänguväljakule, aga mina teen muudkui peatusi nendes poodides ja sulle pole see huvitav. Kas sa oled petttunud?»

Või vanem võib teha näo, et ta ei saa aru, kes temaga räägib. «See hääl ei ole sinu moodi. Huvitav, kuhu su ilus hääl kadus? See oli alles minut tagasi siin. Mulle meeldis see palju rohkem.»

Järgneda võib mänguline otsing toolide, laua või kapi alt, ukse tagant, kuni lõpuks on leitud.

Sel moel õpetad last, et vingumine ei vii sihile, vaid oma tunnete kontrolli ja teiste tunnetega arvestades on võimalik  saavutada rohkem.

Kui tavalise hääle otsingud ei anna tulemusi, võib vingumise põhjus olla selles, et laps tahab nutta. Kui vanem märkab, et laps on tujutu, võib ta kutsuda lapse sülle ja pakkuda võimalust rääkida või lihtsalt kaisutada ja nutta.