Nädala sees napilt enne tööpäeva lõppu on Imavere kõrtsis vaikne. Kui kell pool kuus uksest sisse astun, on lukustamist ootav võti juba ukse ees rippu ja neiu leti taga tööpäeva lõpetamas.
Imavere kõrts jääb einestajale kõledaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õhtuks on menüüst järele jäänud vaid kolm toitu: seapraad, sealiharull ja rassolnik. Teenindaja ei ole just ülemäära rõõmus minu saabumise üle ja meenutab mulle sulgemise kellaaega.
Õnneks on saalis veel üks inimene toitu ootamas, nii et koju minna ta nagunii ei saaks. Lohutan teenindajat, küsides toitu, mis kõige kiiremini valmib, ja väites, et tegelikult on mul kiire ka. Seaprae ja pudelivee eest maksan 90 krooni.
Taustamuusikat ei pakuta
Lauda minnes kaalun pikalt, kas võtta jope seljast või mitte. Külm on. Üksikule möödasõitjale hilisel kellaajal einestamiseks on saal suur ja kõle. Ülemine korrus on sel kellaajal juba pime ja nii valin koha saali nurgas akna all.
Söögikoha interjöör on pisut rustikaalne ja rohmakavõitu, ohtralt on kasutatud naturaalset puitu, igati kõrtsilik. Lauad ja pingidki on kõrtsile kohaselt massiivsed ja toekad.
Muusikat toidu ootamise kõrvale ei pakuta. Küll on võimalus kaasa elada Kanal 2-st tulevale seriaalile, kus armastajapaar on parajasti tülli läinud.
Lühinägelikuna näen telekaekraanil ainult siluette ja dialoog seal pole kuigi kaasahaarav.
Lasen pilgul veel ruumis ringi käia ja avastan akendel toredad okstest tehtud kardinapuud koos ilmselt kellegi osavate näppudega heegeldatud pitsiga kardinatega.
Aknaalune radiaator on jahe. Et nukravõitu olemist pisut elavdada, püüan ette kujutada mingit ägedat bändi või plaadikeerutajat ja hulka rahvast neile kaasa elamas. Jah, peopidamiseks näib see koht mõnus olevat.
Et aga mina ei tulnud mitte pidutsema, vaid kõrtsi kui söögikohta hindama, tuletab mulle meelde neljakandilise taldrikuga lauale asetatud seapraad. Tellimuse esitamisest lauda jõudmiseni kulus natuke üle kümne minuti.
Lihalõikusid on taldrikul kaks: üks on täitsa hea ja mahlane, teine, otsatükk, kuivavõitu. Maitse teravdamiseks on lisatud lusikatäis mahedamaitselist mädarõigast.
Üldmulje jääb keskmine
Liha kõrval on üleküpsetatud kartulid – mõnus vaheldus tavapärastele friikatele, ahju- või keedukartulitele.
Veel on taldrikul hautatud hapukapsas ja kõrvitsasalat, mis maitsevad ühtviisi koduselt, paar viilu kurki ja tomatit, mis on minu meelest ilmselge liialdamine. Pole sugugi hädavajalik absoluutselt iga prae juurde kurki ja tomatit pakkuda, kapsast ja kõrvitsast piisanuks täiesti.
Üldmulje Imavere kõrtsi kui söögikoha kohta on üsna keskmine. Ühtegi ahaa- ega ohoo-elamust ei paku ei teenindus, interjöör ega toit. Teenindus on keskmiselt meeldiv, kiire ja märkamatu, interjöör kõrtsile kohane ja toit piisav, kuid mitte midagi erilist.
Imavere kõrts on esimene Eesti Vabariigi ajal maapiirkonda spetsiaalselt ehitatud kõrts, mille ehituse hindasid lehelugejad Järva Teataja ja Järvamaa omavalitsuste liidu algatatud Järvamaa 2003. aasta teoks.
HINDED
Toit 4
Teenindus 4
Interjöör 4