Järvamaa noored teavad, et esialgu tundub vereloovutus jube, jäme nõel hirmutav ja pärast võib pilt silme eest kaduda, kuid kokkuvõttes on tunne nagu heal haldjal, kes lihtsalt hõljub kodu poole.
Hirmutav kogemus doonorit verest välja ei löö
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaidi Rand (25) läks doonoriks huvi pärast, sest sõbrad olid soovitanud proovida.
Regina Nahkor (19) vajas kunagi noorena verd ja nüüd on ta olnud aasta doonor. «Esimest korda kartsin vereloovutust, sest ei teadnud, mis mind ees ootab,» sõnas ta.
Regina mäletas, et oli rõõmsameelne ja indu täis, samas valdas teda ka kartus. «Kui nägin enne lamamistoolile pikali heitmast, et mu kõrval oleval mehel ei tahtnud veri kinni jääda, hakkasin veel rohkem kartma. Arvasin, et minul juhtub sama,» lausus ta. «Pärast vereloovutust olin endaga rahul.»
Ka Kaidile oli esimest korda verd loovutada hirmutav. «Tegin kahjuks selle vea ja vaatasin, kuidas mu veri verekotti jookseb,» meenutas ta. «See polnud kindlasti hea mõte, sest pildi kiskus ikka sassi küll.»
Kaidi tunnistas, et pärast vereloovutust oli algul päris vahva: nuuskpiiritus pisteti nina alla ja pea pandi alaspidi.
Kui peapööritus möödus, oli Kaidil väga hea tunne. «Ma tõesti sõna otseses mõttes hõljusin läbi linna kooli poole tagasi ja mõnus oli olla, kuidagi nii kerge ja hea,» ütles ta.