Liiklusraevutsejate taltsutaja

Patrullsõiduk on Margus Peedi liikuv kontor ratastel. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

«Politsei!» pressib liialt raske jalaga gaasipedaali vajutanud autojuht läbi hammaste, märgates tänavanurgal seisvat sinivalget autot, mille kõrvalistujapoolne aken on alla keritud ja sealt sihib teda kiirusemõõtja terav silm.

Juht teab ju väga hästi, et sellel lõigul kehtib kiirusepiirang 70 km/h, aga no tööpäev on selja taga, päike sirab kevadiselt, autoraadiost tuleb mõnus muusika ning justkui iseenesest vajutab jalg gaasipedaali veidi tugevamalt.

«Kurat!» pomiseb autojuht ja parem jalg litsub pidurit. Aga juba on hilja. Veidi eemal seisab teinegi auto, selle kõrval on neoonkollase vestiga korrakaitsja, kes näitab käega viibates, et pidagu juht masin kenasti kinni.

Järgneb tavapärane protseduur: kümmekond minutit politseiauto tagaistmel, küsitlus, paberite täitmine ja lubatust kiiremini sõitnud juhi pangakonto jääb mõnekümne euro jagu väiksemaks.

Kui politseinik tee ääres kiirust mõõdab, kasutab ta selleks niinimetatud Doppleri radarit, mis koosneb saatjast ja vastuvõtjast. Kui mundrikandja suunab radari autole, paneb saatja auto suunas teele elektromagnetlained.

Lained jõuavad tagasi radarisse, sellesse ehitatud vastuvõtjasse. Seejärel võrdleb radar välja saadetud ja tagasi jõudnud lainete pikkusi ning arvutab neid aluseks võttes sõiduki kiiruse. Näit on käes ja patustajal pole mõtet vaielda. Kogu asja kulg on ka kenasti videolindil, koos numbritega.

See olukord on Paide politseijaoskonna patrullpolitseinikule Margus Peedile rohkem kui tuttav. Raske jalaga juhte kohtab ta, nagu ka tema kolleegid, üsna tihti. Ka alkoholi mõjul liialt lõbusaid või hoopis väsinud kodanikke, kodus omastega tülitsejaid, avalikus kohas huligaanitsejaid. Klientuur on lai.

Kümme kilogrammi. Kui kaua teie jaksaksite käia ringi, kümnekilogrammine raskus rinda ja selga rõhumas?

Kuulivest, neoonkollane vest, paljude taskutega nagu jahimehel, ning vööl olevad käerauad, relv, teleskoopnui kaaluvadki kokku keskeltläbi kümme kilogrammi, sealjuures kuulivest moodustab sellest kaalust peaaegu poole.

Margus Peet sätib iga 12tunnise vahetuse alates sellesama varustuse endale ülle. «Selle raskusega harjub ära,» ütleb ta. Kusjuures kõik naissoost patrullpolitseinikud kannavad üks ühele sama varustust. Üks väike erand siiski on: kuulivest on veidi teistsugune. Kõiki strateegilisi kumerusi arvestav.

Neoonkollane ja väga paljude taskutega vest, mille järgi  politseinik enamasti juba kaugelt ära tuntakse, sisaldab kõiki neid töövahendeid, milleta korrakaitsja jaoskonnast kunagi välja ei astu.

Lisaks loomulikult relvavöö. Tegelikult on seegi vaid väike osa. Patrullautosse võetakse kaasa kohvrid. Need pole pikniku- või puhkusereisi kohvrid. Ühes kohvris on näiteks fotovarustus, mille abil on tänavatel turvavööta sõitjad juba kaugelt märgata. Teises kohvris on laserkiirusemõõdik. Siis on veel sündmuskohalt asitõendite kogumiseks vajalike riistadega täidetud kohver.

Kui lehefotograaf hoiab oma varustust seljakotis, teinekord ka lahtiselt auto tagaistmel, siis politseinikud seda endale lubada ei saa. «Seljakott võib minna autos «rändama». Tavaliselt on ju auto pagasiruumis lisaks veel väga palju asju, teinekord tuleb kiiremat sõitu teha, asjad hakkavad liikuma, ja seljakoti sisu võib viga saada,» selgitab Paide politseijaoskonna patrulltalituse juht Halar Hallimäe. Ega fototehnika väljavahetamine tõepoolest väga odav lõbu ole.

Patrullautosse on paigaldatud kõik politseitöö erivahendid alates arvutist kuni taskulambini. Kõigi nende tulede ja vilede seas on kesksel kohal ekraan ja sellega ühendatud klaviatuur, mille abil saab kiiresti hankida teavet andmebaasidest.

On ka kaamera, mis salvestab nii juhi vaateväljas juhtuva, aga vajadusel salvestab ka kõik autos tehtava. Esiaknal olev kiirusemõõtja kuvab nii politseiauto kui ka vastutuleva auto kiirust. Ja ei maksa arvata, et vastutulevast patrullmasinast mööda sõitnuna võib kohe jala gaasipedaalile suruda – sinivalge masina tagaaknal on teinegi mõõdik. Teid märgatakse nagunii!

Alates 2001. aastast Paide politseijaoskonnas töötav Margus Peet ütleb, et tegelikult liigub Järvamaa teedel-tänavatel üsnagi liikluskuulelik kontingent. «Pigem on nii, et kui Järvamaa inimene läheb Tallinna, võib ta ülekäigurajal alla jääda. Seda liiklusraevu on seal ikka kordades rohkem,» sõnab ta.