Camilla kohvik ehk Eesti rahuvalvajate teekond pitsapirukate juurde

Foto: Arvo Jõesalu/ Kaitsevägi

Olukord Lõuna-Liibanonis ÜRO rahuvalvemissioonil teenivate Eesti kaitseväelaste vastutusalas on rahulik. Viimased viis kuud on mehed keeranud soomukite ja soomustatud maasturite rooli, patrullinud ööd ja päevad käänulistel mägiteedel ning maalilistes orgudes kilomeetreid mõõtes. Hea, kui tee peale jääb Camilla kohvik.

Brünett lühikest kasvu Camilla elab eestlaste vastutusalas asuvas Dibili linnas. Camilla on kohalikus koolis matemaatika ja prantsuse keele õpetaja. Just keeleoskus ja teine töö kohvikus on põhjus, miks eestlased püüavad ikka tema juurest läbi põigata. Kohvik pakub minimõõtmeis pitsapirukaid ja armastus käib ju teadupärast kõhu kaudu.

Meie rahuvalvajad teenivad Soome-Iiri pataljoni koosseisus. Neid on vähe, kõigest 37. Camilla kiidab eestlasi ja soomlasi. Iirlaste kohta tal nii häid sõnu ei jagu. Viimased ei kipu väga suhtlema ning piljardilaua, karastusjoogileti ja jäätisekirstuga kohvikus juttu ajama.

Kohalikud piidlevad ÜRO kirjade ja lippudega tähistatud Mercedes-Benzi valgete maastikuautode kolonni. Tundub, et vaid paar autot pisikese kohviku ümber tiirutabki. Neid tasub silmas pidada.

Ei, Liibanoni rahuvalvemissioon pole võrreldav Afganistanis või Iraagis olnud sõjalise välismissiooniga. Rahu on küll näiline ning Liibanoni ja Iisraeli eraldaval sinisel joonel (märgib Iisraeli relvajõudude tagasitõmbumist Liibanonilt vallutatud aladelt, milles kaks osapoolt leppisid kokku ÜRO kaasabil 2000. aastal – toim) võib igal hetkel olukord pingestuda, kuid iga nurga taga nüüd oht ka ei varitse.

Suurim oht varitseb hoopis kohalikus liikluses. Liibanonlased sõidavad, olgu auto Saksa luksuslik sportauto või teibi, traadi ja kilega parandatud romu, oma koduriigi kitsastel teedel hulljulgelt.

Kiiruspiiranguid on, kuid neid suurt ei järgita, õigus on suuremal ja kärsitumal, liiklusel silma peal hoidvaid korravalvureid näeb kui kuuvarjutust, või veelgi harvem.

Kõige rohkem on liikluspildis näha pisikaubikuid, Renault Kangoosid, nagu eestlased neid kutsuvad. Renault`sid, nii uuemaid kui ka vanemaid, on tõesti palju, kuid esindamata pole vist ükski automark. Ka BMWsid näeb ohtralt.

Kui oled aga vastavalt olukorrale sinist baretti, kiivrit või nokkmütsi kandev rahuvalvaja, istumise all on 4,4 tonni (ilma sõitjate ja lisavarustuseta) kaaluv soomustatud maastikuauto, on olukord teine.

Aprillis on ilmad kuivad, päeval kisub temperatuur varjus 25–30 soojakraadi kanti tõusta ning maanteedel lugematul hulgal lamavate politseinike, aukude, suurte kivide, järkude kurvidega rägastikus sõita on lausa lust.

Vihmaga on olukord teine, raske maastikuauto ja libedaks läinud mägiteed pole parim kombinatsioon. «Vihmaga sõita on kolm korda halvem kui kuiva ilmaga,» ütleb ka seersant Janek Huttunen. «Löön ikka risti ette ja loodan, et kraavi ei põruta.»

Üks mis kindel: kõik meie autojuhid saavad Liibanonist kaasa korraliku maastikusõidukogemuse.

Oma valgete ÜRO kirjade ja siniste lippudega varustatud masinatega näitavad rahuvalvajad, et on kogu aeg kohal, olgu päev või öö. Liikluspiiranguid järgitakse, igale tervitusele vastatakse ning Camilla õnnistused eestlastele nende tehtud tööd eest võetakse viisakalt vastu. «Ma pole vist elus nii palju lehvitanud,» ütleb Afganistani missiooni kogemusega nooremveebel Kerdo Sillart ja tõstab järjekordselt käe.

Öö. Eesti rahuvalvajad räägivad patrullimineku eel läbi viimased üksikasjad, lepivad kokku tegevuse erinevates olukordades ning kolm Mercedes-Benzi sõidab patrulliülema seersant Martin Aaviku juhtimisel ÜRO rahuvalvebaasist UNP 2-45 välja.

Esimese asjana vajutab viietunnine motoriseeritud patrull autoraadiost kinni kohaliku raadiojaama. Eestlase kõrvadele harjumatu muusika asendab mobiiltelefonist või mälupulgalt kostev Kosmikute «Pulmad ja matused».

Kuigi aastate jooksul on naabritel esinenud tõsiseid vahejuhtumeid, on olukord sinisel joonel üldiselt rahulik ja matusemeeleolust pole autos istujatel juttu. Öö on pime ja raketilaskeohtlikke piirkondi kontrollides tuleb olla tähelepanelik.

Tahtmatult tekib tunne, et oled huvitaval väljasõidul. Unne suikunud linnad ja külad, kitsad mägiteed, kus, kui pimedust poleks lõhestamas loomade (tõenäoliselt šaakalid või hüäänid) häälitsused, valitseb haudvaikus.

Õhtul kell kümme alguse saanud patrull toob mehed ja masinad Lõuna-Liibanonis At Tiris asuvasse kodubaasi tagasi alles kell kolm öösel.

Sealsamas on pood, söögikohad, internet, jõusaal, juuksur, õmbleja, võimalus helistada koju, söökla, kus saab kolm korda päevas sooja toitu - ühesõnaga kõik eluks vajalik.

Saunu, imestage või mitte, leiab baasist lausa viis. Soome-Iiri pataljoni ülem kolonelleitnant Kari Kaakinen selgitab, et soomlastel on välismissioonidel alati saunad kasutada olnud. «Nagu te kõik teate, on saun soomlaste ja eestlaste elus väga tähtsal kohal,» põhjendab ta.

Kui NATOs on 28 liikmesriiki, siis ainuüksi UNIFILis (ÜRO rahuvalvemissioon, mis on loodud ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1978. aastal, seal teenib üle 10 000 sõjaväelase ning 1000 tsiviilametnikku ja kohalikku tsiviiltöötajat – toim) on 40 rahvust, UNP 2-45 baasi valvab näiteks Fidži jalaväekompanii.

Soojematelgi päevadel maani ürpidesse pugenud tegelased on eestlaste meelest rõõmsaimad valvurid, keda nad kunagi kohanud on. Tihti saadavad nad patrullijaid teele või võtavad vastu tantsuga.

Eestlaste vastustusala laiub Lõuna-Liibanonis 12 × 13 km suurusel alal, sinna jääb 12 suuremat küla ja linnakest. Liibanonis määrab usk inimese edasise elutee. Kui oled kristlane nagu Camilla või pagariäri pidav Rita, siis moslemitega asustatud naaberkülla sa lihtsalt ei satu. Või kui satud, jääb külastuskordade vahele kümmekond aastat.

Poodide ja hindadega on asi lihtne: hindu lihtsalt pole ja alles ostude järel saad aru, kas kaup oli odav või kallis. Näiteks karastusjoogid. Tuhat Liibanoni naela (0,8 dollarit ehk 0,7 eurot – toim) eest saab kaks 0,3 l kokat. Kolmapäeval oleks Paidest saanud ühe sama suure koka (koos pandirahaga) umbes 0,6 euro eest.

Ei maksa arvata, et Lõuna-Liibanonis poleks uhkeid villasid, kalleid autosid parkimas, kõrgeid piirdeid ja nähtavat rikkust. Räägitakse, et pole paremat suvituskohta kui provintsilinnakesed. Suveajal jõuab piirkonna elanike arv 70 000 – 100 000 inimeseni. Liibanonil on suur väliskogukond ja hea tava näeb ette, et välismaal raha kokku ajanud investeerivad seda kodumaale. Suvekodu on üks variant.

Kontingendi ülem: rahu on habras

Eesti kontingendi ülem major Kalle Kõlli iseloomustas kohapealset julgeolekut väljendiga «habras rahu». «Kõik on esmapilgul justkui korras ning võib jääda mulje piirkonnast, kuhu puhkusereisi eest maksab tavainimene palju raha,» arutles ta. «Tegelikkuses on siinsete inimeste temperament selline, et piisab ühes pisikonfliktist, et lumepall hakkaks veerema ja lendaksid raketid ning käiks tulevahetus. Lihtsas keeles öeldes on kõrvuti naabrid, kes omavahel väga hästi läbi ei saa (Iisrael, Liibanon, Süüria).»

Kõige pingelisem vahejuhtum oli eestlastel eelmise aasta neljandal advendil: Liibanoni poolelt tulistati Iisraeli poolele neli raketti ning Iisrael vastas sellele oma tulelöögiga.

Esimene tulevahetus on ajendatud aga Iisraeli tegevusest Damaskuses (Süüria pealinn), nimelt hävitasid Iisraeli lennukid maja, kus viibis Hezbolla (Liibanoni partei, millel on nii sõjaväeline kui poliitiline suund – toim) üks kuulus liige.

Lisaks ületasid piiri ja tegid kontrolllennu kaks Iisraeli armee reaktiivlennukit.

2007. aastal teenis Kalle Kõlli Afganistanis. «Strateegiliselt ei ole need missioonid omavahel võrreldavad, sest erinevalt Afganistanist on Liibanonis rahu, mida me saame valvata. Afganistanis tuli kõigepealt luua kord, milleks tuli saada rahva toetus ja tekitada kohalike üksuste poolt (armee ja politsei) piisavalt suur mõjuvõim,» selgitas ta. «Afganistanis olime väga aktiivses lahingutegevuses, Liibanonis lahinguid ei ole. Meie ülesanne on olla tasakaalustav pool. On väga õige väljend, et UNIFILi kõige mõjuvõimsam vahend on telefon, millega meie ülem helistab konfliktiohu korral mõlemale poolele ning võtab käske või soovitusi jagades pinged maha. Selleks et tal oleks autoriteeti, on vaja, et rahuvalvajad näitaksid piirkonnas kogu aeg oma kohalolekut.»

Järvamaaga seotud võitlejad sattusid ühte jakku

Nii- ja naapidi järvalasi teenib Liibanonis rahuvalvemissioonil kolm. Keio Viks, Janek Huttunen ja Mikk Paap jõudsid kaadrikaitseväelastena kaitseväkke kaks-kolm aastat tagasi, Liibanon on nende esimene välismissioon.

Mikk Paabi selgitusel läbisid nad rahuvalvemissiooni eel Eestis ja Soomes põhjaliku väljaõppe, seega midagi kummastavat neid ees pole oodanud. «Tööülesanded olid teada, aga kohapealsete olude, inimeste ja liikluskultuuriga tuli kohaneda,» lausub ta. «Minu teadmised Liibanonist piirdusid Eesti ratturite röövimisega Bekaa orus 2011. aastal.»

Keio Viks tõi esile ka kohaliku heakorra (kõikjal vedeleb palju prügi – toim). «Eestist tulnuna jättis pisut võõra mulje ka kohalike suhtumine usuküsimustesse. Usk määrab kõik, see on a ja o,» lausus ta. «Esmamulje Liibanonist oli ehmatav: kultuur on võõras ja piirkond konfliktne. Ajapikku olen kõigega harjunud, kuid turistina ma siia ei tuleks.»

Meie rahuvalvajad on oma oskustelt universaalid: kui vaja, tuleb olla autojuht, pooljao­ülem või julgestaja. Igal mehel on ka oma spetsiifiline amet, olgu see meediku või jaopioneeri oma.

Kõige parema õppetunni on nad saanud inglise keeles ja üldises suhtlemises. Kohalikud on Paabi ütlust mööda väga temperamentsed, mis tähendab, et neil, eestlastel, on suhtluses oluline jääda ülirahulikuks ja sõbralikuks.

Janek Huttununen rõhutas, et missiooniks valmistumisel oli kõige olulisem oma peas asjad läbi mõelda. «Treeningutel valmistusin sõjaliseks missiooniks, kuid see siin on rahuvalvemissioon. Olukorraga tuleb kohaneda. Kõikvõimalike ohtude puhul üle muretseda ei tasu,» lausus ta.

Mai lõpus jõuavad nad jalaväerühma ESTPLA-20 koosseisus koju, selja taga pool aastat rahuvalvaja elu. Koos staabiohvitseridega teenib Liibanonis ÜRO rahuvalvemissioonil UNIFIL ligi 40 Eesti kaitseväelast, kellest suurema osa moodustab rühmasuurune üksus, mis on kokku pandud peamiselt Scoutspataljoni B-kompanii alusel.

Keio Viks (28)

auaste: seersant

amet: jaomeedik

elukutse: müürsepp

seos Järvamaaga: pärit Ambla vallast Aravetelt

Janek Huttunen (29)

auaste: nooremseersant

amet: soomuki komandör

elukutse: ehitaja

seos Järvamaaga: elanud Paides

Mikk Paap (26)

auaste: noorem­seersant

amet: jaopioneer

elukutse: päästja

seos Järvamaaga: elukoht Ambla vallas Aravetel

Liibanon

Liibanon on Eestist neli korda väiksem riik Vahemere idarannikul.

Liibanoni naaberriigid on Süüria (põhjas ja idas) ja Iisrael (lõunas).

Pealinn Beirut

Pindala 10 400 km²

Riigikeel araabia

Rahvaarv teadmata (koos põgenikega räägitakse kuuest miljonist inimesest)

Rahaühik Liibanoni nael (1 dollar on 1500 naela)

Eestlaste vastustusalalt on 80 km Beirutisse, 20 km Vahemereni, 10–15 km Iisraeli piirini, 3028 km Tallinna