Sotsiaaltöötaja otsib kummikust pommi ja naeratab kirvega kliendile

Foto: Internet

Mida teha, kui pererahvas tervituseks uksel kirvega vehib, vestluspartner lahtise käega vastu nägu annab või tuleb teade pommiähvardusest? Sotsiaaltöötaja naeratab kõige selle peale ja ulatab abikäe.

Sõimata saamine ja väike kolakas kliendilt on justkui palgalisa, ütlevad Järva Teatajaga vestelnud sotsiaaltöötajad muiates.* Mõne kliendi juurde võiks ju minna kohaliku konstaabliga, aga võimalusel püüavad nad ise toime tulla. «Ükskõik, kuidas mõne juhtumi puhul käituda, leidub neid, kes pole rahul või kahtlevad, kas sotsiaaltöötaja ikka teeb oma tööd õigesti,» lisavad nad.

Suurt tähelepanu pälvivate juhtumite kommentaaridest võib leida ka näpunäited sotsiaaltöötajale. «Uksest sisse minnes esimese asjana küsides «Noh, lõid oma last, jah?», tõmbad koostööle kohe kriipsu peale,» toovad nad näite kasutust soovitusest.

Tegelikkuses tehtust ja vestlustest sotsiaaltöötaja eetika rääkida ei luba.

Mida äärmuslikum olukord, seda juriidiliselt täpsem asjaajamine peab olema. «Isegi kui vanemad on mõnuainete küüsis, olnud lapsega vägivaldsed ning iga rakk sinus teab, et lapsel on mujal parem, on tema eemaldamine perest alati raske,» ütlevad nad. Sisemine rahu lapsele järele minnes on näiline.

Hirmu ja vihastamise asemel otsib sotsiaaltöötaja lahendusi ja pingutab lõpuni, paludes vahel nõu ja abi naabervaldade kolleegidelt. Tihtipeale on murelapsed ühised ja probleemid kipuvad korduma – kolimine ühest vallast teise neist ei päästa.

Maakonna sotsiaaltöötajad on märkimisväärse aja seal, kus on abivajajad: töötud, kodutud, majandusraskuses isikud ja pered, füüsiliselt või vaimselt rasked haiged. Nad käivad väliselt elamiskõlbmatuis paikades ja kohtuvad inimestega, kes on nendes tingimustes õnnelikud. Ja vastupidi – kodudes, kus on kõik olemas peale armastuse, turvalisuse ja hoolivuse.

Nende kliendid on inimesed, kelle kohta öeldakse kommentaariumis, et parem, kui selliseid poleks.

Sotsiaaltöötajad peavad neid mõistma ja juhendama, kuidas saada toetusi, abi sõltuvusprobleemide või perevägivalla korral, toidu- ja riideabi. Nad on puhvriks ametkondade ja inimese vahel.

Neil tuleb kuulata südant ja teha, mis tundub õige. Nad teevad rohkem, kui on kutsestandardis ette nähtud, heidavad päevaplaanis olevad kohustused kõrvale ja lähevad kohe, kui ootamatult halveneb üksinda elava eaka tervis või on sattunud hätta laps. «Tunneme oma kliente ja teame, millal on olukord kriitiline, ning teeme koostööd kiirabi, arstide, politseinike ja päästjatega,» täpsustavad nad.

Sotsiaaltöötaja vaim ja füüsis peab olema tugev. Vajadusel tuleb olla jurist, transporttööline, tervishoiutöötaja, torumees või pottsepp: nõustada paljulapselist ema rasestumisvastaste vahendite osas, üksikut vanainimest katusevahetusel või elektritöödel.

Nad on enamjaolt naisterahvad, sellised keskmisest pisemad, kes näevad esimesena töö häid külgi, nagu rutiini puudumine või edusammude üle tänulikud kliendid. Väiksed muutused on märgatavad vaid neile endile, teistele jääb pigem kahtlus tühjast tööst. Sotsiaaltöötajal on kannatlikkust suuri muutusi oodata. Mõnel juhul võtab see aastaid.

Kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajate arvamust igapäevatööst uuris Tartu Ülikoolis 2015. aastal kaitstud magistritöös ka sotsiaaltöötaja Katri Laanisto. Küsitledes sotsiaaltöötajaid üle Eesti, selgus, et nende suurimad mured olid seotud transpordiga.

Nad leiavad, et pidev klientide sõidutamine võtab ära üsna suure tööaja, aga kui nad seda ei tee, siis inimene ei jõuagi, kuhu vaja: pensionid jäävad saamata või läheb tervis täiesti käest.

«Abi vajava lapsega võiks saata ju ka lapsevanema, aga kui ta ei ole vaimselt või füüsiliselt terve, et seda sõitu ette võtta, on ikkagi sotsiaaltöötaja see, kes läheb ja selgitab arstile, milliseid ravimeid ja millal on lapsele antud ning milliseid sotsiaalteenuseid on pere saanud,» selgitasid järvalased üht juhtumit.

Laanistole antud intervjuudest selgub, et sotsiaaltöötajate peamiseks sihtrühmaks on kujunenud 40–60aastased alkohoolikud, kellega sotsiaaltöötajad väga tihti tegeleda ei taha. «Alkohoolikud ei taha ise ennast aidata ega ole valmis muutusteks,» vahendab Laanisto põhjendusi.

Osa Järvamaa sotsiaaltöötajaist rõõmustab toetava meeskonna üle, aga teised tunnevad end üksijäetuna ning kuulevad kolleegidelt õpetusi tegelda õigete asjadega, mitte raisata aega vanuritega jutustamisele. «Muidugi võib sellele tervisemure üle kurtvale üksikule vanainimesele öelda, et ta kutsuks kiirabi või lähedased. Kuuleme seda soovitust tihti,» ütlevad nad.

Ka siis, kui lapsed elavad lähedal, kuid eiravad vanemate ja ka sotsiaaltöötaja olemasolu, ei saa sotsiaaltöötaja inimest abita jätta.

Nad teavad, et mõni eaka suur mure saab rääkides kiire lahenduse. Ka Laanisto uuring kinnitas üksikute eakate suurt osa sotsiaaltöötajate sihtrühmas.

Siiski saavad nad aidata ainult neid, kes seda lubavad, seda ka elutingimuste parandamise puhul. «On eakaid, kellele vee tuppa toomine ja pliidil soojendamine annab päevale sisu, toimekust. Neile on elamises hoopis teised kriteeriumid tähtsad,» selgitavad nad.

Need eakad ei taha elektriboileriga kaasnevaid suuremaid elektriarved, sest 260eurone pension nõuab oskuslikku majandamist. «Kui inimene on õnnelik ega soovi muutusi, pole ka sotsiaaltöötajal õigust anda hinnangut kellegi kodule või vägisi kedagi oma kodust lahkuma sundida,» rõhutavad nad.

Nad toovad näiteks juhtumid, kus inimene on toodud kodust ära nii-öelda paremale pinnale ning hiljemalt paari kuu jooksul lahkub teise ilma. «Vanas eas kodust lahkumine on väga suur hingeline üleelamine,» teavad nad öelda.

*Konfidentsiaalsuse nõudest lähtuvalt jäävad Järva Teatajaga kõnelnud sotsiaaltöötajad anonüümseks ja ka juhtumite täpsemaid asjaolusid ei avalikustata.

KOMMENTAAR

Tõnu Kivis

Pärnu politseijaoskonna piirkonnavanem

Politsei puutub samuti kokku riskiperedega ja -isikutega nagu sotsiaaltöötaja. Nende ümber tuleks luua võrgustik, mis katab probleemi võimalikult mitmekülgselt, sest ühest-kahest külastusest ei pruugi inimestele piisavat abi olla.

Abivajaja märkamine ja tema normaalsesse elurütmi tagasi aitamine nõuab kõikidelt suurt pingutust. Sageli peituvad inimeste probleemid sügavamal, kui esmapilgul paistab. Väga tähtis on inimesi märgata ja võimalikust abivajadusest ka teisi ametkondi teavitada.

Praegune külastuspraktika on politseile teadaolevalt pigem sotsiaaltöötajaid soosiv, ehk nad on riskiperedes oodatud ja nendesse suhtutakse hästi.

Vahel on ette teada külastusi, mis võivad endaga kaasa tuua keerulisi olukordi. Sel juhul tuleb teha põhjalikku eeltööd ning end külastatava olukorraga hästi kurssi viia.

Kui algselt rahulikult kulgenud külastus kriitiliseks muutub, on tähtis jääda rahulikuks, taganeda ja kutsuda abi. Kindlasti ei ole tarvis oma elu ja tervist ohtu seades riskida. Siinkohal on politseinikud alati abiks ja soovime, et ka meid kaasataks.

680 eurot on sotsiaaltöötaja keskmine brutokuupalk Eestis palk.ee andmetel. Internetifoorumis visatakse nalja, et sotsiaaltöötajatel pole mõtet oma väiksevõitu palga üle ka streikida, sest erinevalt õpetajatest ja arstidest ei hakka ilmselt ükski klient nutma, kui neid ühel päeval tööle ei tule.

JUHTUMID

*Kord pidi sotsiaaltöötaja minema politsei palvel kontrollima, kas järjekordne kortermajas elava skisofreeniku tehtud pommiähvardus vastab tõele või mitte. «Läksingi vaatama, mis mul siis üle jääb,» sõnas sotsiaaltöötaja.

Ta läks vaikselt trepist üles, kuid midagi puudutada ei julgenud. Koridorist tegi ta kõne häirekeskusse. «Olen siin ukse taga, vaatasin kummikutesse, aga mina siin küll midagi ei näe ega tea, kas ja kus see tal olla võib. See jääb nüüd küll teie südametunnistusele,» meenutas ta juhtunut.

Tund aega hiljem vaatas pommirühm sündmuskoha ka ise üle.

*Sotsiaaltöötaja läheb tõendi pikendamiseks kirja pandud arsti aega kliendile teatama. Koputab, uks läheb irvakile, misjärel vuristab naeratav sotsiaaltöötaja. «Tere! Ma olen vallast, me peame arsti juurde teiega minema!» Ukse­praost nähtavale ilmuv kirves liigub üles-alla. «Ma ei tule sinuga kuskile arsti juurde,» kostab pahuralt. Aeg sai teatatud ja arsti juurde mineku päeval oli klient koostööaldis.

*Kuigi nn graafikujärgse kodukülastuseni on aega, otsustab sotsiaaltöötaja sisetundest lähtuvalt veel üht eakat külastada. Selgub, et too on silmanähtavalt õnnetu, et lähedased teda vaatamas ei käi, ja tunneb, et teda pole enam kellelegi vaja. Omavahelisele vestlusele kulub tunde, ja eakal hakkab kergem. Paar päeva hiljem lahkub klient vabasurma.

*Olles teel psüühilise erivajadusega kliendiga polikliinikusse, teeb sotsiaaltöötaja tanklas autosse bensiini ostmiseks peatuse. Sõit kulgeb kenasti, klient jutustab oma elust, räägitakse maailma asjadest. Järgmisel nädalal saab sotsiaaltöötaja teada, kuidas ta oli tahtnud klienti bensiinijaamas bensiiniaurudega lämmatada.

*Patsient otsustab eirata arsti selgitusi haiglaravi vajalikkusest ja põgeneb. Kliendiga kaasas olnud sotsiaaltöötajal tuleb minna teda otsima. Kõrval asub nelja korteriga maja. Sotsiaaltöötaja koputab kõik uksed läbi ja küsib: «Vabandust. Ega teile ei ole tulnud vahepeal ühte inimest /...kirjeldab kliendi välimust.../?»

Eitavat vastust kuuldes tänab ja läheb viimase ukse juurde. Selle avab üks hommikumantlis naine, rätik ümber pea. «Ei, ei ole. Ma olin duši all,» teatab proua. Sotsiaaltöötaja selgitab olukorda ja koos vaadatakse korter üle. Klient peitis end magamistoas voodi all.

*Kõrgharidust omava ja kunagi hästi tasuvat tööd teinud kliendi elu muutus, kui ta sattus alkoholi küüsi. Pereliikmed temast midagi teada ei soovinud. Hallitavasse korterisse sisenenud sotsiaaltöötaja leiab kliendi voodist värisevana, väljaheiteämber kõrval.

Põrandal laiali olevate kirjade seast leiab sotsiaaltöötaja hoiatuse elektri väljalülitamisest samal päeval. Kuigi klient ei suuda tõusta, keeldub ta kiirabist põhjendusega, et see seisund on alati möödunud. Õhtul tuleb sotsiaaltöötaja uuesti, kaasas veidi toidukraami, ja veenab hommikul lastele helistama. Tühjaks saanud akuga mobiiltelefoni viib ta naabrite juurde laadima. Kella 21 paiku saab sotsiaaltöötaja kõne murelikult naabrilt, kes palub tal kiiremas korras kohale tulla. Klient leitakse surnuna.

*Sotsiaaltöötajale antakse teada, et valda kolinud suurpere lastel pole rõivaid ega jalanõusid, sest teatajate sõnul on lapsed varakevadel koduhoovis ringi lipates paljajalu, määrdunud ja tubastes riietes.

Kodukülastusel selgus, et pere elab ajahambast puretud maamajas ja materiaalne abi nagu mööbel on teretulnud. Samas rõivad ja jalatsid olid lastel kõik olemas. Vanemad olid vähenõudlikud, lastega lahked ja hoolivad, lapsed rõõmsad ja sõbralikud. «Lastele lihtsalt meeldis vahepeal vanemate teadmata toast õue joosta ja paljajalu lumel ja lompides lipata. Kui külm hakkas või vanemad märkasid, tulid jälle tuppa tagasi, muidugi olles vahepeal lombis end ära määrinud,» vahendas ta nähtut. Selline nn karastamine külmetumist kaasa ei toonud, vaid vastupidi – lapsed haigestusid seal peres üliharva.

Suurpere lastel olevat käitumisprobleeme. Asja uurima asudes selgub, et kogu probleem seisneb selles, et lapsed tahavad õues palli mängida ja onni ehitada. «Sain etteheiteid, miks pole vanematele tehtud märkust, kuna lapsed on hommikust õhtuni õues, käivad märtsis ujumas ja küla peab neid kasvatama,» kirjeldab sotsiaaltöötaja.

Samasse perre veel sündimata lapse kohta lisati kriitiliselt, et «sellest lapsest pole ka midagi loota». «Samas – pidevalt X-Boxis või nutitelefonis istuvate laste kohta kaebusi pole,» tõi sotsiaaltöötaja välja.

*Sotsiaaltöötaja tunneb muret lapse võimaliku väärkohtlemise pärast. Lapsevanem ärritub vestluse käigus ja ründab sotsiaaltöötajat. «Tuli ja pani mulle plaks-plaks-plaks (imiteerib lahtise käega löömist). Tema arvates oli lubamatu, et ma üldse julgesin talle midagi öelda, teda korrale kutsuda.» Tagantjärele arvab ta, et olukorda saanuks ära hoida, sest alkoholijoobes lapsevanem käitus juba sotsiaaltöötaja saabudes agressiivselt.

*Välisriigist 1970ndail Eestisse kolinud isikul puudusid dokumendid päevani, mil ta raskelt haigestus ja vajas haiglaravi. Sotsiaaltöötaja abiga sai ta dokumendid, kuid töövõimetuspensioni ja soodustingimustel ravimite saamiseks sellest ei piisanud, sest seaduste järgi oli ta Eestis elanud vähem kui aasta.

Rahanappusel jäi välja ostmata ka viimane ports 170 eurot maksnud ravimitest. «Ta oli tööraamatu järgi aastakümneid Eestis elanud, töötanud, tema pealt oli makse makstud, aga töövõimetuspensioni ta ei saanudki,» kirjeldas sotsiaaltöötaja tundetulva tekitanud juhtumit.

*Kirjalikult sõlmitud kokkuleppel usaldab pensionieelikust alkohoolik oma toimetuleku­toetuse sotsiaaltöötajale majandamiseks, kes toob talle süüa ja annab taskuraha. Kõik kulutused arutatakse koos läbi ja ostude eest saadud tšekid pannakse kirja.

Kui klient nõuab, saab ta toimetulekutoetuse siiski enda kasutada, kuid tavaliselt tähendab see seda, et paari päeva pärast tuleb klient vallamajja ja avaldab kahetsust, et ta kogu raha alkoholile raiskas. «Poh­mellis olles on ta kuri ja süüdistab mind, saiapäts käes, et olen tema elu ära rikkunud,» ütleb sotsiaaltöötaja.

*Päästeteenistus annab kodukülastuse järel teada, et eramu elektrisüsteem ja küttekolded on väga halvas seisus. Klient keeldub kodust lahkumast ja pension ei võimalda ka suuremaid töid ette võtta. Valla abil saab pliit kütmiskõlbulikuks, kuid elektrifirma otsustab pärast maja nägemist sealt elektri välja võtta, kuigi kliendil võlgnevusi pole. Sotsiaaltöötaja saab protesti peale soovituse minna kodu külastama ja vaatama juhtmeid, mis on inimesele eluohtlikud.

Selles kodus on ta käinud igal nädalal ja teatabki elektriettevõttele, et kui majast elekter ära võetakse, siis ei saa inimene ka telefoni laadida ning see on eluohtlik, sest õnnetuse korral ei saa ta abi kutsuda. Ettevõte taastab elektriühenduse.