Video: Põltsamaa noormees saabus kooli helikopteriga

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Seda, et kutsehariduskeskusse tuuakse noori aasta-aastalt aina uhkemate autodega, võetakse üsna tavapäraselt, kui aga esimese kursuse noormees saabub kooli helikopteriga, on imestamist ikka omajagu.

Eelmisel pühapäeval saabus helikopteriga Järvamaa kutsehariduskeskuse Särevere õppekohta sellest sügisest seal põllumajandust õppiv Enri Reismann. «See kopterireis kooli oli mulle sünnipäevakingitus minu endiselt tööandjalt,» sõnas ta justkui häbenedes.

«Ma tõesti ei osanud arvata, et sellise kingituse saan, sest polnud oma salajasest põhikooliaegsest unistusest saabuda helikopteril kooliõuele isegi poole sõnaga mitte kellelegi rääkinud,» selgitas ta suurte silmadega otsa vaadates.

Põltsamaal, täpsemalt Esku külas elavale ja 9. oktoobril 17. sünnipäeva tähistanud Enri Reismannile kinkisid helikopterilennu tema tööandjad naaberkülast Kundrussaarest. «Käisin kolm suve Taimi ja Jaan Ploompuu suures majapidamises aednikuks, tegin seal kõiki töid, mulle väga meeldis muru niita, multsida, lilli rohida. Nii ma väga ei imestanud, kui perenaine Taimi mulle sünnipäeva pärastlõunal helistas,» meenutas ta pühapäevale tagasi mõeldes.

Enri oli just sättimas viimaseid asju spordikotti, et asutada end kooliteele Säreverre, kuhu koos ümberistumise ja 20minutise ooteajaga Võhmas kulub tal igal pühapäeval paar tundi. «Kui perenaine Taimi ütles, et neil on mulle väike kingitus, ja täpsustas, et selleks on tiir tema poja Oleg Sõnajala helikopteriga, olin täiesti sõnatu,» lausus ta. «Et kiirustasin viimase, kell 16.30 väljuva bussi peale, millega saan külast kooli sõita, siis nii vabandades kingitusest loobumist ka põhjendasin.»

Et Ploompuudel oli hoopis kavas pojaga Tallinna sõita ja helikopteris oli just üks vaba koht, otsustasidki nad teha vahepeatuse Säreveres ja nii Enri unistus täituski. «Endalegi ootamatult saabusin kooli kahetunnise bussisõidu asemel hoopis kõige rohkem kümneminutise helikopterilennuga,» sõnas ta.

Enri teadis, et Taimi ja Jaan Ploompuu pojad on Oleg ja Andres Sõnajalg, kes vanematel vahetevahel helikopteriga külas käivad, kuid suhelnud ta nendega polnud.

Lennureisi meenutas Enri silmade särades, just õhku tõusmise kaalutaoleku tunnet ja siis neid kõrgusest nähtud vaateid. «Kui väike kõik sellelt poolteise kilomeetri kõrguselt ikka tundub! Tundsin ära nii oma koduaia kui ka Võhma ja muidugi Särevere, mis õhust paistis Türi kõrval nii pisikesena,» lausus ta.

Esimese aasta õppurina oli Enril omamoodi uhke tunne ka, et helikopteri maandumist koolimaja ja ühiselamute vahelisele suurele haljasalale nägid ka ühiselamu juures väljas olnud koolivennad. «Kursusevennale küll helistasin, sest ikka ju tahad natuke uhkustada, kuid tema oli sel päeval just Tallinnas ühe telesaate salvestusel,» lisas ta.

Et Oleg Sõnajalg tegi enne maandumist Särevere kohal paar tiiru, siis jõudsid koolivennad esmasest ehmatusest toibudes seda telefoniga filmida. «Sain neist paar tükki ka endale ja neid vaadates on mul lausa kahju, kui kuulsin kadedust nende häältes, kuid seekord juhtus nii. See võis olla esimene ja viimane kord mul niimoodi helikopteriga kooli saada või tuleb sellest lihtsalt uuesti unistama hakata,» ütles Enri Reismann.

Kogu selle koolinädala on Enri saanud nii oma koolikaaslastele kui ka õpetajatele selgitada, miks ja kuidas ta ikkagi helikopteriga tuli. «See on tõesti kingitus, mida annab ületada. Sõnadest jääb väheks, et tänada Taimit ja Jaani, kes on mulle eeskujuks selleski, et põllumajandust õppima tulin,» lausus ta.

Enri Reismann sõnas veel, et Ploompuude juures töötamine andis talle enesekindlust julgeda unistada. «Nägin, kuidas nad armastusega teevad seda, mida tahavad, ja on edukad. Ma tahan ka edukas olla!» ütles ta.

Järvamaa kutsehariduskeskuse arenguspetsialisti Valev Väljaotsa meelest on tavapärane, et õpilased tulevad või neid tuuakse kooli aasta-aastalt aina uhkemate autodega, kuid helikopteriga saabumisi ta ei mäleta. «Tulevikus on seegi aina reaalsem ja siis on ainult hea, et meil on selleks sobivad maandumisplatsid olemas. Hea teada ju,» sõnas ta.

Tagasi üles