Naiste varjupaik loodab jõuluimele

Lähisuhtevägivald on politsei argipäev. Kui Viljandimaa tugikeskus sulgeb uksed, paneb see ka kohalikud politseinikud küsimuse ette, kuhu kaitset vajav naine paigutada. Foto: Marko Saarm

Ümberkorraldused naiste tugikeskuste rahastuses on tekitanud olukorra, kus neljas maakonnas, sealhulgas Järvamaal, senine tugikeskuse teenusepakkuja ilmselt lõpetab tegevuse.

Uue aasta algusega jõustuv ohvriabiseaduse muudatus tähendab, et naiste tugikeskuse teenus on osa riiklikust ohvriabiteenusest, mida hakkavad osutama sotsiaalkindlustusameti korraldatud hanke käigus leitud asutused. Eeldusel, et teenust pakutakse küllalt madala hinnaga.

Tüliõunaks sotsiaalkindlustusameti ja tugikeskuste vahel ongi kujunenud rahastuspõhimõte, mille järgi piirsumma on seotud maakonna rahvaarvuga. Järvamaa naiste tugikeskuse juhataja Riin Pudakevitš ütles, et Järvamaal oli piirsumma veidi alla 27 000 euro. «Aga meie baasraha, millega on võimalik majutuskeskus ööpäev läbi lahti hoida, on ainuüksi 34 000 eurot, lisaks 10 000 eurot psühholoogiliseks ja juriidiliseks nõustamiseks,» täpsustas ta.

Sotsiaalkindlustusameti ohvriabiüksuse juht Olle Selliov selgitas, et kolmapäeval lõppenud teine hange oli paindlikum, kuid Järvamaa koos veel kaheksa tugikeskusega Eestis otsustas selles mitte osaleda. «Uues hankes ei lükanud me tagasi ka pakkumisi, mis ületasid arvestusliku piiri. Olime valmis teenuse osutajaga läbi rääkima, aga praegu ei tekkinud meil isegi võimalusi läbirääkimisi alustada,» lausus ta.

Teist hanget läbikukkunuks Selliov siiski ei pea, sest nüüd on 11 maakonnas teenusepakkuja olemas ka uuel aastal. Jäänud on veel Järva-, Jõgeva-, Valga- ja Raplamaa.

Riin Pudakevitš läbirääkimiste tulemuslikkusse ei usu. «Nad ehk leiavad kaks kuni neli tuhat eurot, aga 20 000? Kui nad varem seda kuskilt ei leidnud, kuidas siis järsku nüüd?» arutles ta.

Pudakevitš kahtles ka, kas teenust on võimalik pakkuda ligi poole väiksema raha eest sama kvaliteediga.

Kui naiste tugikeskused heidavad riigile ette aastase rahastuse vähenemist, siis sotsiaalministeeriumi täpsustuse järgi on riigieelarves viimased kaks aastat olnud naiste tugikeskuste teenuse pakkumiseks 500 000 eurot, millele lisandus 2015. aastal ühekordne Norra Kuningriigi programmi «Kodune ja sooline vägivald» toetus 187 207 eurot ning 2016. aastal vastavalt 54 000 eurot ja 150 000 eurot.

Järgmisel aastal on riigieelarves naiste tugikeskuste töö jätkuks 620 000 eurot, kuid see 120 000 eurot rohkem ei kata täielikult Norra ühekordsete toetuste puudumist. «Norra toetuse lõppemine oli ette teada, selleks oleks saanud ka varem valmistuda,» sõnas Pudakevitš.

Ta ei mõista ka nõuet, et tugikeskuse teenust pakkuv mittetulundusühing pakub terve jaanuari teenust omal jõul ja seejärel otsustab sotsiaalkindlustusamet aruande põhjal, kas kulutused kinni maksta. Isegi kui kasumit mitte tootev MTÜ võtaks laenu, puudub Pudakevitši hinnangul praegu tagatis, et kulud hüvitatakse.

Kõige suurem probleem ongi Pudakevitši selgitusel nõustamisteenustega, mille järele on vajadus suuremgi kui majutuse järele. Praeguse seisuga saaks ta seda uuel aastal pakkuda vaid 60 minutit kuus. «Aga kui mul on kümme naist, kes seda vajavad? Mis alusel ma otsustan?» küsib ta.

Et juriste ja psühholooge, kes vägivalda kannatanud naisi aidata suudavad, Järvamaal napib, käivad nõustajad siia kaugemalt.

Olle Selliov lükkab ümber väite, justkui oleks uus hange leevendanud nõudeid teenuseosutajate ettevalmistusele. «Nõudmised kvalifikatsioonile on endiselt aktuaalsed ja nõuame ka tõendeid koolituste läbimise kohta,» kinnitas ta.

Kui amet senise teenusepakkujaga kokkulepet ei saavuta, alustab uuel aastal Järvamaal tugikeskuse teenuse osutamist keegi teine. «Meile on oluline, et 1. jaanuaril oleks teenus kõikides maakondades olemas,» sõnas Selliov.

Esmaseks peab Selliov saavutada kokkulepe asutusega, kes teenusega edasi läheb, tugikeskuse töö põhimõtetes ta suuri muutusi tõenäoliseks ei pea. «Kvaliteet peab olema selline, mida naised vajavad,» lisas ta.

Aasta lõpuni toimib Järva naiste tugikeskuses kõik vanaviisi: koduvägivalla eest pagevad naised saavad seal peavarju ja abi.

Ja kuigi Pudakevitš peab tõenäoliseks, et uuel aastal pole tal põhjust tugikeskuse uksi avada, loodab ta jõuluimele. «Meil üks jõuluime juba oli: üks majutusel olnud naine kolis jõuludeks oma uude koju,» sõnas ta.