Järvalane ehitas mudelipuhta BMW veoauto

Paidelane Veljo Indus võttis kätte ja ehitas tagaveolise, pöörete ja rooliga «mängimise» korral ka külge ette viskava BMW veoauto. Tegi ta seda lihtsalt niisama, nokitsemislustist.

Kui Veljo Indus ei paneks masinale akut peale, ei keeraks pisikesest õlitünnist tehtud kütusepaagi kraani lahti, ei ootaks eelsüüteküünalde tule kustumist ega keeraks võtit, mille peale diiselmootoriga veoauto käima turtsatab, võiks arvata, et Albu vallas Kaalepi külas paksu kuuseheki varjus seisev GAZ-53A on täiesti tavaline veoauto. Välimus, kabiin, sillad, puidust portedega kast ja raam on lihtsalt mittemidagiütlevad.

Sõidab nagu sõiduauto

Soojenda võtit välgumihkliga, katsu lõgistada kinnikülmunud ukselukku ja sa näed hoopis teist pilti. Tumerohelist värvi kabiini uks avaneb ja midagi on nagu väga valesti: veoautos on BMW märgiga rool. BMWst on pärit ka istmed, pedaalid, käigukang ja mis kõik veel.

Veoauto süda on vanalt viienda seeria BMWlt pärit jõuallikas (1995. aasta BMW E32 2,5 TDS 105 kW – toim). Esituled on Volkswagenilt, kütusefilter on Nissanilt, pidurivõimendi Mazdalt.

Loetelu võiks jätkata, sest ehituse juures on käiku läinud kõik käepärased vahendid. Lihtne oleks osta jupp poest, kuid kes selle kõik kinni maksaks?

Sellise veoautoga sõita on kindlasti mugav, sõiduautolik. Eelmise aasta augustis Järva-Jaanis olnud Eestis (ümber)ehitatud sõidukite kokkutuleku ajal usaldas meistrimees vastselt valminud masina rooli oma abikaasa Kristi.

Asi see siis võimendiga rooli keerata ja mugavas istmes istuda ole. Ka mootor, külma ilmaga küll diiselmootori kombel lagistav, on originaalist töökindlam ja mitte niivõrd janune (BMW mootor võtab olenevalt olukorrast 10–15 liitrit sajale – toim).

«Selle auto tekkelugu on päris pikk,» meenutas Veljo Indus. «Oma 15 aastat tagasi oli mul algsest Järva-Jaani kolhoosi Metstaguse osakonna vilja vedanud autost olemas vaid kabiin ja raam. Auto oli kohe-kohe vanarauda minemas.»

Metallihundi lõugade vahele vana veoauto siiski ei jõudnud. Indus ajas hoopis küla pealt välja GAZ-52 mootori, leidis puudu olevad plekid ja liikuv veoauto oligi olemas. «Kütust võttis liiga palju ja auto jäi jälle seisma. Seisis ja seisis ning taaskord oli päevakorral vanarauda saatmine,» lausus ta. «2015. aasta sügisel pakuti mulle BMW tehnikat. Mõtlesin, et teeks siis midagi ...»

Ehitus võttis aega üheksa kuud. Lisaks tehnika omavahel sobitamisele, mis väga keeruline polnudki, pidi Indus ette võtma keretöid. «Originaalis on sel kütusepaak kabiini all. Mina ehitasin kõik ümber, lõikasin kabiini põhja ära, tegin seda istmete mahutamise pärast madalamaks. Ka aku asukoha viisin kabiinist raami külge. Nuputamist oli kabiini toestamisega,» selgitas ta. «Samuti värskendasin kasti puitosa.»

Paljud seostavad baierlastega liiklusrikkumisi, tihti küll põhjendamatult. Ka Veljo Induse BMW jääks tavaliikluses kindlasti politseinikele silma: vene numbrimärgid, pole liikluskindlustust ega ülevaatust, palju omatahtsi tehtud ümberehitusi alates piduri- ja lõpetades väljalaskesüsteemiga.

Tulevik vanatehnika varjupaigas

BMW tehnikaga GAZ-53A võis Veljo Induse arvutusi mööda maksta umbes tuhat eurot. Ennekõike lääne masinatelt pärit mootoriosised ja muud kuluosad moodustasid sellest 200-300 eurot. Vene tehnika on Induse ütlust mööda odav, kätte saab selle hea õnne korral ka vanaraua hinnaga.

Kui nuputada veel salongisoojenduse üle, oleks Induse veoauto peaaegu valmis. Rasket tulevikku ta masinale ei ennusta. Eelmisel aastal kogunes paar läbisõidukilomeetrit. Edaspidi leiab vene ja lääne tehnika kooslus koha arvatavasti vanatehnika varjupaiga eksponaatide seas.

Autot ehitas Veljo Indus lihtsalt nokitsemislustist ja soovist endale näidata, et sellise koosluse kokkupanek annab toimiva tulemuse. Tehnikamees nagu kõik Järva Teataja nokitsejate rubriigi kangelased on Veljo Indus kohe kindlasti.

Ta remondib oma ja võõrast tehnikat, unistab erilise, perekonnale kuulunud Moskvitš 408 eksportvariandi korrastusest, näeb unes lääne diiselmootoriga ZIL-157 (kabiin ja esiosa plekk on juba olemas), kavandab Hyundai H1 minubussist lastele bagi, lööb alates 2010. aastast jõudumööda kaasa Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas. Ameti poolest on Indus tehnik. Mis teha, kui kõik mootoriga seadeldised ja liikurid on südamelähedased!

ÜLESKUTSE

Kui tead Järvamaal meistrimeest, kelle valduses on mõni vahva omatehtud sõiduk, taastatud uunikum või ümber ehitatud igapäevamasin, anna meile teada (kuido@jt.ee, Järva Teataja Facebooki lehele või telefonil 384 9237).

Pole vahet, kas tehnika liigub kahel või neljal rattal või on rataste asemel hoopis lindid või midagi veel huvitavamat.

Oleme lugejatele tutvustanud juba iseliikuvat diivanit, aga ka näiteks omatehtud ATVd, kummijukut, Volga-Olgat ja tuletõrje Urali.

Tagasi üles