Järvamaa talvised teed kui ellujäämiskursus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arlet Palmiste
Arlet Palmiste Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Kolisin Tallinnast Aravetele elama seitse aastat tagasi. Armastan oma kodu ja kodukohta ning sõltumata ilmast, kellaajast või kaugusest, sõidan peaaegu alati oma erinevatelt töödelt üle Eesti ikka koju.

Sõidan aastas autoroolis olles umbes 60 000 kilomeetrit. See eelnev jutt on oluline selleks, et tõestada: ma tean, millest ma allpool kirjutama asun.


Külamees nügis
vaaludesse prao


Olen aastaid kannatanud talviste Järvamaa teede ülihalba olukorda, aga lepliku eestlasena mõelnud endale välja põhjusi, miks need teed just sellised on. Möödunud nädala lumetuisk oli küll viimane piisk minu kannatuste karikasse.
Tuisk oli hommikuks sulgenud mõlemast otsast Sääsküla läbiva tee, mis kuulub riigile ja mida peaks hooldama Järva Teed.
Kell 6.30 sõitsin oma abikaasat bussi peale viima, kuid pöördusime koju tagasi, sest teed ei saanud läbida ja esimene auto istus juba hanges kinni. Ikka juhtub – talv ju.
Kell 8, kui ka lapsed tahtsid kooli minna ja ka teised külaelanikud plaanisid juba tööle minekut, polnud olukord paranenud.


Õnneks on ühel külamehel väike traktor, millega nügides saime tee ühest otsast lahti ja autod liikuma, keda selleks ajaks oli kogunenud juba üle kümne. Koolibussi ei tulnudki. Täname siinjuures tublisid kodanikke.
Loomulikult informeerisin olukorrast kohe ka vallavalitsuse spetsialisti Ants Saaristet, kes tunnistas seda, mida ma isegi teadsin: riigiteele vallal asja ei ole.


Ta lubas küll olukorrast kohe informeerida omakorda Järva Teed, kuigi ta ei andnud palju lootust, sest meie külatee tuleb seaduse järgi lahti lükata 36 tunni jooksul.
Aga sellistes eriolukordades peaks tegutsemine olema mobiilsem ja kiirem ning meie soov polnud terve tee lahtilükkamine, mis siiski oli läbitav, vaid just teele tuisanud üle kahemeetriste hangede kõrvaldamine, et külast välja pääseks.
Mõistan, et teehooldajale oleme me numbrid ebaolulise tee ääres, kuid tegelikult oleme ka meie inimesed, maksumaksjad kodanikud, kes sooviksid tööle või kooli minna.


Mis siis edasi sai. Abivalmis külamehe lükatud pragu ajas asja ära ja saime liikuma. Kaks päeva hiljem saabus ka traktor teed puhastama.
Kuidas ta siis seda tegi. Tuisuvaalu kõrval asuva eaka inimese majani viis kuni tuisuööni hoole ja vaevaga lahtilükatud tee, kust auto sai majahoovi sõita.
Tõenäoliselt ei märganud traktorist, et vaalu kõrval asub põld, kuhu lükka lund, palju mahub, vaid ta lükkas valli täpselt inimese teele.


Lükatud lumemägi on rohkem kui kaks meetrit kõrge ja poodi minnasoovivat vanainimest oleks pidanud sealt kraanaga üle tõstma. Sealt vallist enam käsitsi läbi ei kaeva.
Miks nii tehti? Arutasime olukorda Sääsküla külaseltsi juhatusega, kes samuti leidis, et antud olukord vajaks selgitust.
Räägin praegu ainult oma kogemustest viimasel nädalal. Järvamaa teede talvine olukord on halb ja seda võrreldes ka meie naabritega.


Teeme palju reklaami, et turistid kasutaks rohkem Piibe maanteed Tallinnast Tartusse sõiduks, et elavneks kohalik elu ja suureneks kaubandus.
Kuid olen juba aastaid oma sõprade käest kuulnud, et sõidaks küll, aga see Järvamaa on ju läbimatu. Ega ma rõõmuga kutsu talvisel ajal ka kaugemaid sõpru külla – mis nad siin ikka sumpavad.


Kutsun üles lugusid
kirja panema


Nendele, kes siiski tulevad, soovitan alati labida kaasa võtta. Olukord, kus Järvamaalt välja jõudes võtab sind vastu korralik tee, ma arvan, on tuttav kõigile, kes autoga liiguvad.
Veel mõni tähelepanek. Aravete keskus, kus asub ka kool ja liigub palju jalakäijaid, on nii kitsalt lahti lükatud, et jalakäijad kõnnivad sõiduteel.
Nüüd, mil autotee oli veel ka rööpas, muutus olukord eriti ohtlikuks, sest autod ei saanud rööpast välja, et jalakäijatest mööduda. Olukord on äärmiselt ohtlik.


Teiseks. Ambla valla Kukevere mägi on, ma arvan, tuttav kõigile autojuhtidele. See on järsu otsaga küngas, mille tagant vastutulevat autot pole näha.
Selle künka tipp on lahti lükatud nii, et vaba on ainult poolteist sõidurida. Seega, kui vastutulevad autod peaksid hooga sõites künka otsas kohtuma, siis teineteisest mööda minna oleks neil võimatu.
Tõeline ime ja autojuhitarkus, et seal pole veel ühtegi traagilist õnnetust juhtunud, kuigi Järva Teed on selleks loonud kõik eeldused.
Need olukorrad on leitud ühe päevaga ühe väikese valla territooriumilt. Aastatega on neid näiteid oi kui palju rohkem. Samuti usun, et samasuguseid lugusid võib leida ka teistest Järvamaa omavalitsustest.


Olen endalt ja ka teistelt küsinud, kas selline ettevõte nagu Järva Teed on üldse olemas või on see ainult silt tee ääres. Väidetakse, et on olemas, kuigi siis, kui vaja, neid küll ei ole.
Eks vahepeal sula lumi ja ebameeldiv ununeb, kuid kaheksa kuu pärast tuleb lumi jälle ja algab taas vana tants.
Seepärast kutsun inimesi saatma mulle lugusid probleemsetest olukordadest Järvamaa teedel, et need siis esitada maavalitsusele, maanteeametile, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi­le, et parandada Järvamaa teede hoolduse olukorda või leida siia uus hooldaja.
Veel üht talve sellises hoolimatus olukorras ma üle elada ei soovi. Kirjad lähetage meiliadressile arlet@kodanikud.ee

Arlet Palmiste

liikleja

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles