Mosseusku vennad: roosa pulmadeks ja must raketiks lennuväljale

Vennad Arrased on oma margieelistuses nii põhimõttekindlad, et kolme noore mehe peale võib leida seitse nii otstarbe, seisukorra kui ka välisvärvi järgi eriilmelist autot.

Kui roosat värvi isend sobib nagu valatult pulmadeks, siis turbomootoriga must kastikas näitab lennuväljadel kiirendades pea igale tehaseseades neljarattalisele tagatulesid.

Mõni spetsiifilisem töö, nagu istmete nahatamine, on lastud teha, aga kõik muu on Arraste endi nokitsetud. Nagu siin rubriigis ikka, on asjaosalistel käteosavust ja tehnilist taipu mitme liigikaaslase jagu.

Jah, nad on selle harulduseks saanud automargi fännid, mis puutub hobiautodesse, siis mosseusku, kui nii võib öelda.

Mossesid jätkub nädalapäevade jagu

Kui Mirko Arras veel Väätsa vallas asuva vanematekodu ja Tallinna ülikooli vahet sõitis, kasutas ta selleks tihti Moskvitši. Kord oli auto nina jälle suunaga Järvamaa poole ja et tuju hea, võttis noormees peale hääletajaid.

«Oh, sul on nii lahe siks (Lada), et ma saatsin sellest pildi ka sõbrale!» ütles üks küüti saanu Mäos.

«Oot-oot, mida! Paranda nüüd viga kohe ära!» saab autojuht kurjaks.

Loomulikult eksis hääletaja automargiga, aga sellised eksimused pole mosseusku inimeste juures lubatud.

Just seesama, praegu halli värvi (liivapritsiga haljaks aetud kere, mis on metallilakiga üle tehtud – toim), toonklaasi ja valuvelgedega varustatud, kuid originaalis oranžikat kuube kandnud IŽ 412 oli masin, millest sai kõik alguse.

Moskvitš oli kuulunud poiste vanaisale Antsule ning oli kaksikvendade Mirko ja Marko Arrase esimene auto.

Esimene auto, mida uurida-puurida ja millele Lääne mugavusvarustust külge pookida. «Sealt see margiarmastus vist külge jäi,» lausus Marko. «Ega margil midagi viga ole. Kui mootor korralikult käima panna, jääb kütusekulu kaheksa liitri juurde. Võib hakkama saada ka väiksemate kuludega. Istmed on pehmed nagu vene ajal ikka. Sõidumugavus on täpselt nii hea, kui heaks sa selle teed. Mõni arvab, et vanadel vene autodel on juba algselt rooliloks küljes. Ei ole nii, kui teed asja korda ja reguleerid ära, pole seal mingit rooliloksu ja auto sõidab tee peal väga ilusti.»

Esimestel sõiduaastatel vurasid kaksikvennad mossega maha isegi kuni 25 000 kilomeetrit aastas. Küll avastasid niisama Eestit, küll tegi Mirko sõite pealinna ülikooli ja Marko Säreverre Järvamaa kutsehariduskeskusse.

«Sel autol oli omal ajal peal näiteks püsikiirusehoidja, elektriaknad, kurvituled, signalisatsioon, elektriliselt avatav pagasniku luuk – osa juppe ühelt, osa teiselt margilt,» tutvustas Marko. «Nüüd on algselt külge pandust alles jäänud päris vähe, sest plaan on see varustus sobitada järgmise autoga.»

See on sinine universaal, margiks AZLK 2137, mis on Arraste järgmine, originaalse välimuse, kuid tänapäevase varustuse, loodetavasti samuti näiteks õhkvedrustuse ja kliimaautomaatikuga projektiauto. «See auto on kuuri all oma aega oodanud juba paar aastat,» lisas Marko.

Edasi tuli roheline rallikas IŽ 412, millega talviti jäärada sõita. Mõlgike siin, rooste seal – päevi näinud ralliautoks on see siiani ka jäänud. «Väga kiire see ei ole, kuid sõita on mõnus,» kommenteeris Marko.

Seevastu vägagi kiire oli vennaste ehitatud turbomootor (vanal mootoril on jõudu arvestuslikult 152 kW, mis läbis veerand miili (400 m) 13,6 sekundi ja lõppkiirusega 167 km/h, sel kevadel ehitatud uue jõunäitajad on 150 ja 200kW vahel – toim) , mis on läbi aja vahetanud mitut autokeret ning saanud lõpuks paika musta kastimosse (IŽ 2715) külge.

Marko lisas, et juppe on vahetatud palju, kuid tegemist on täiesti originaalse mootoriga. Selle autoga on Arrased korduvalt sattunud kevaditi kiirendama Haapsalu lähistele Kiltsi lennuväljale nii-öelda igamehe kiirendusvõistlusele.

Moskvitše on seal veelgi. Valget värvi, toruraami ja keskse asetusega Audi mootoriga masinat (IŽ 2715) tutvustasime lugejatele talvel.

Noorima venna, 10. augustil 18. sünnipäeva tähistava ja siis autojuhiloa kätte saava Arko Arrase remontida on kollane AZLK 427, mille kere on kordategemise nimel praegu täiesti paljaks roogitud.

Arko loodab, et noore autojuhina on tal kohe oma kätega tehtud mosse roolida. Vanemad vennad pakuvad, et auto valmimisaeg jääb siiski kaugemasse tulevikku.

Musta numbriga

isend on puudu

Ja loomulikult ei saa mainimata jätta roosat IŽ 2125, mille kaksikvennad Marko ja Mirko on ehitanud kahele õrnema soo esindajale, onutütar Miinale ja sõbranna Kairile.

Kolm aastat tagasi andsid nad lubaduse, umbes kaks ja pool aastat tagasi leidsid sobiva doonori, kaks aastat tagasi sai auto korraliku värvi, aasta tagasi sisu. Korrastada on veel mootoriruumi, salongi paigaldada helisüsteem, kuid tulemus on efektne juba praegu.

Sel kevadel on erksavärvilist kuube kandev ja roosa-valge salongiga Moskvitš sõitnud 3000-4000 kilomeetrit, kusjuures see on olnud ka pulmaauto. Kairi pulmas.

Arrased ei julge kinnitada, et need seitse Moskvitši jäävad neil ainukeseks. Jutud levivad ja uusi autosid pakutakse pea iga kuu. «Üks masin, täisoriginaal, musta numbri vääriline kandidaat võiks siin rivis veel olla,» ütles Mirko. «Kui keegi pakub mõistliku hinna eest huvitavat mudelit, siis ega saa ju ära öelda. Ise me uusi autosid ei otsi, masinapark on suur (seitsmest autost kuus sõidab, kolmel on ülevaatus ja liikluskindlustus peal – toim).»

Mirko lisas, et roosa pühapäeva- ja heatujuautoga oli samamoodi, et naabrimees vihjas. Nemad läksid kohale, masin tundus keskmisest korralikum ja muu on tänaseks päevaks juba ajalugu.

Mosseklubi viimasel kokkutulekul saadi Arraste teada kokku 48 masinat, mida on omajagu.

Ka Järvamaa teedel on klubi autosid korduvalt sõitmas nähtud, näiteks 2013. aastal sai suvesõit alguse Türilt ja 2016. aastal Paidest. Tänavu kogunevad nad augusti keskel suursõiduks Ida-Virumaal.

Marko Arras kinnitas, et kuigi Moskvitšid on igapäevases liikluspildis muutunud haruldaseks, hakkab suuremates linnades masinaid majade vahel parkimas ikka aeg-ajalt silma.

Vennad tunnistavad, et päris valmis ei saa ükski nende Moskvitš, sest mõtteid, kuidas neid parendada, lisavarustusega täiustada on alati rohkem kui ehituseks vaba aega.

Need kõik on hobiautod, millega vähestel vabadel hetkedel kulgemist nautida.

ÜLESKUTSE: nokitseja, anna meile endast märku 

Kui tead Järvamaal meistrimeest, kelle valduses on mõni vahva omatehtud sõiduk, taastatud uunikum või ümber ehitatud igapäevamasin, anna meile teada ([e-mail], Järva Teataja Facebooki lehele või telefonil 384 9237). 

Oleme lugejatele tutvustanud näiteks juba iseliikuvat diivanit, aga ka omatehtud ATVd, kummijukut, Volga-Olgat, BMW veoautot, tuletõrje-Urali ja Audi keskmootoriga jääraja-Moskvitši ning jõutõmbevõistlustel uue elu saanud vana traktorit Jumz.