Kergejõustiku minevik treenis 25 aastat hiljem end kodustaadionil

Paide treeningupäeval said kokku endised kergejõustiklased Terje Lausmäe (vasakult), Kristiina Herodes, Roland Lepik, Christine Savisaar, Sven Mikser, Imbi Jürgen ja Agnes Lemberg. Nad poseerivad Roland Lepiku kunagise kõrgushüpperekordi 1.99 kõrgusele tõstetud lati all. Foto: Christine Savisaar

Laupäeval võis Paide gümnaasiumi staadionil jooksmas ja hüppamas näha välisminister Sven Mikserit, IRLi kommunikatsioonijuhti Kristiina Herodest, tuntud vandeadvokaati Imbi Jürgenit ning teisi tublisid ja töökaid inimesi, keda seob ligi 25aastane Paides kergejõustikutreeningul alguse saanud sõprus.

Naljatamisi nimetas Paidest pärit välisminister Sven Mikser seltskonna eelmisel aastal Paide Minevikuks. «Saime üle pika aja oma sportliku vormi proovimiseks kokku Viljandi staadionil, kus treenib JK Tulevik. Kuidagi hästi sobis naljaga pooleks öeldud lause, et Paide Minevik treenib Viljandi Tuleviku staadionil. Nii see nimi meile külge jäigi,» meenutas ta.

Tegelikult koondab Paide Minevik kunagisi Jüri Järviku treeningrühma sportlasi, kel möödus kooli lõpust tänavu juba 25 aastat või veidi enamgi. «Ehkki Türi kergejõustiklased olid ka sel ajal vabariigi tasemel rohkem pildil, olime ka meie tublid tegijad ning hoidsime Paide kergejõustiku mainet kõrgel,» lausus Mikser.

Ta märkis, et nii mõnigi toonasest sõpruskonnast tegi Eesti meistrivõistlustel märkimisväärseid tulemusi ja jõudis omas vanuseklassis tiitlite või medaliteni.

Sven Mikser on tulnud noortemeistriks kolmikhüppes, kuid häid tulemusi mäletab ta veel Roland Lepikult, kelle kõrgushüppe tippmark küündis toona medaliväärse 1.99 meetrini, Kristiina Herodeselt, kes jõudis medalini tõkkejooksus, ja Imbi Jürgenilt, kes kuulus noorte paremikku kolmikhüppes.

Välisministri kõrgushüpe üllatas kõiki

Treeningkoormus oli kergejõustiklastel Mikseri mäletamist mööda suur. «Tegime trenni kuus päeva nädalas. Üks trenn nädalas oli alati ujumine. Ainus trennivaba päev oli laupäev, kui siis ei juhtunud mõnd võistlust olema,» täpsustas ta.

Suurema osa koolivaheaegadest veetsid nad treeninglaagrites. Sageli oli laagripaigaks Viljandi, Jäneda, Märjamaa. Sisehooajal olid laagrid aga seal, kus oli sisehall, näiteks Tallinna spordiinternaatkoolis või kusagil mujal.

Mikser tunnistas, et tagantjärele on naljakas meenutada, millistes tingimustes ja millist varustust omades nad omal ajal treenisid. «Paide kergejõustiklaste praegused võimalused teevad suisa kadedaks. Teisalt ka kurvaks, sest vaatamata sellele pole linnas ühtki kergejõustikuklubi ega treenerit,» ütles ta.

Oma praeguse sportliku vormi hindas Mikser heaks. «Püüan käia jooksmas ja jõusaalis,» sõnas ta. Laupäevasel Paide Mineviku treeningpäeval proovis ta koos kaaslastega erinevaid alasid. Kõige paremini tuli välja kõrgushüpe, kus ta suutis ületada kõrguse 1.60.

Tulemus võttis suu lahti isegi kunagisel kõrgushüppajal Roland Lepikul, kelle tervisehädad ei lubanud seekord kõrgusi vallutada.

Kuna Mikser pole kunagi olnud eriline heitealade tegija, pani teda muigama kettaheite proov. «Oma kolme heidet kokku arvestades ei küündinud ma Gerd Kanteri kettakaareni,» sõnas ta.

250 meetrit ehk ühte staadioniringi joostes tegi Mikser jalale liiga ja pidi teisel kohal olles katkestama.

Kerge vigastusega lõppes treeningpäev ka IRLi kommunikatsioonijuhile Kristiina Herodesele, kes pidi katkestama kaugushüppe. «Kõrgust hüppasin 1.40. Vorm oli hea, tahtnuks rohkemgi hüpata, kuid pean veel tehnikat lihvima,» sõnas ta.

Mure kergejõustiku käekäigu pärast on ühine

Herodese meelest oli vanu aegu tore meelde tuletada. «Endalegi üllatuseks olime täitsa heas vormis. Küllap on sport meil ikka sedavõrd veres, et paksuks pole me keegi vahepeal läinud,» lausus ta naljatades.

Tulemused olid muidugi eale ja treenimatusele vastavad, kuid see ei seganud kedagi alasid proovimast.

Seda, et kunagised treeningukaaslased on jäänud suhtlema ka pärast kooli ja treeningute lõppu, pidas Herodes omamoodi toredaks seigaks. «Ehkki ühiselt sportides kohtusime alles teist korda, oleme iga päev ikka sagedamini kokku puutunud,» lausus ta. «Oleme kohtunud kergejõustikuvõistluste tribüünil või lihtsalt üksteise juurest sobival ajahetkel läbi astunud.»

Eesti kergejõustiku käekäik on teema, mis on Paide Mineviku liikmeid sidunud kogu eluks. Selles valguses pani neid muretsema tõsiasi, et kodulinnas kergejõustikuga peaaegu enam ei tegeldagi. «Hea meel oli näha, et meie kunagine kodustaadion Paide gümnaasiumi juures on korda tehtud ja saanud uudse tartaankatte, kuid paraku ei toimu seal enam kergejõustikutreeninguid,» lausus ta.

Herodes märkis, et seekord oli treeningpäeval osalejatel kaasas ka järeltulev põlvkond. Lapsed tegid jõudumööda alasid kaasa ehkki kergejõustikutreeningul ei käi neist vist küll keegi. Täiskasvanutest paremat minekut näitasid lapsed kaugushüppes ja 250 meetri jooksus.

Treeningpäeva kodustaadionil korraldasid Paides elavad Christine Savisaar ja Agnes Lemberg. Savisaar ütles, et kui eelmisel aastal sai Viljandis joostud 400 meetrit, visatud oda, tõugatud kuuli ja hüpatud kõrgust, siis seekord valisid nad päevakavva kettaheite, kaugushüppe, kõrgushüppe ja 250 meetri jooksu.

Alasid aitas ette valmistada Paide gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Ahto Salum, kes on ka kunagi Paides kergejõustikutreeningul käinud. «Saime gümnaasiumi spordivarudest jalga moodsad naelikud ja tundsime end staadionil nagu tõelised sportlased,» ütles Savisaar.

Paides sportimas oli seekord seitse Paide Mineviku liiget. «Tegelikult oli meid omal ajal rühmas ikka rohkem. Olenevalt ajahetkest kümme kuni kaksteist, kuid kõik ei saanud kahjuks laupäeval Paide tulla,» selgitas Savisaar. Ta lisas, et kahel esimesel aastal on nad kokku saanud omakeskis, kuid järgmisel aastal kutsuvad vanu aegu meenutama ehk ka treener Jüri Järviku.

Igal juhul ei viska Paide Minevik jooksukingi nurka, vaid tahab iga-aastaste kokkusaamistega anda eeskuju teistele treeningrühmadele, sest mälestusi tasub väärtustada.