:format(webp)/nginx/o/2021/05/27/13805774t1hb7fc.jpg)
/nginx/o/2017/07/24/6921101t1h6867.jpg)
Šaakalite jahihooaeg algas mullusest kaks kuud varem ehk 1. septembrist ning kestab veebruari lõpuni. Jahiaja pikendamise tingis vajadus ohjata šaakalite arvukuse kiiret kasvu ja sellega kaasnevate kahjustuste hulka.
Tänasest läks lahti šaakalijaht
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskkonnaagentuuri hiljuti avaldatud ulukiseire aruande ja küttimissoovituste kohaselt on šaakalite arv jõudsalt kasvamas ning levikuala laienemas. Šaakal elab meil praegu enamasti rannikualadel, kus karjatatakse lambaid pool-looduslike koosluste rannaniitude hooldamiseks. Alates 2015. aastast on šaakalid mitmel pool sellistel aladel lambaid murdnud.
Arvestades ulukiseirespetsialistide ja Eesti Jahimeeste Seltsi ettepanekuid, viis Keskkonnaministeerium jahieeskirja sisse muudatuse, millega pikendatakse šaakalite küttimise aega kahe kuu võrra. Keskkonnaagentuuri aastaraamatu „Mets 2016“ andmetel kütiti Eestis 2015. aasta jahihooajal kuus ning 2016. aastal 32 isendit.
Esimesed Eesti šaakalid avastati 2013. aastal Matsalust. 2016. aastast anti šaakalile jahiuluki staatus ning jahti võis talle siis pidada ruumiliste ja arvuliste piiranguteta novembri algusest veebruari lõpuni. Praeguseks on Eestis vähemalt 11 šaakali pesakonda. Enamik neist on hõivanud Läänemaa, kuid leide on olnud ka Peipsi äärest. Eesti ulukiteadlaste osalusel tehtud analüüsist selgub, et meie šaakalid on geneetiliselt lähedased Kaukaasia suguvendadele. Eestisse rändamiseks on nad kasutanud marsruuti, kuhu jäävad sisse rannikud ja jõeorud.