L, 3.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Välismaal töötav eestlane: ma ei taha Eestisse tagasi tulla, veel mitte

Silvi Lukjanov
Välismaal töötav eestlane: ma ei taha Eestisse tagasi tulla, veel mitte
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Türilt pärit kutsehariduselt kokk Marko Mandre (pildil) töötab Norra ja Rootsi restoranides niivõrd edukalt, et kodukohas kohviku avamise asemel mõtleb hoopis välismaale elama jäämisest.

Järvamaa kutsehariduskeskuse kokaeriala vilistlasena käisite koolis oma edulugu rääkimas. Kus töötate ja kuidas teil läheb?

Oi, mul läheb väga hästi! Olen oma eluga kohe väga rahul. Töötan teist aastat kokana Norras Türi-suuruse linna restoranis. Oleme Eestist seal neljakesi. Tipphooajal toitlustame päevas 670 inimest. Neist enamik on Hiinast, Jaapanist, Koreast. Turistid.

Omavahel saame suhelda eesti keeles. Et meeskonnas on inimesi seitsmest riigist, siis nii kui vaja, lülitume kohe inglise keelele. Norra keelt ma ei oska, õpin. Lihtsamaid asju öelda juba oskan.

Tegelikult töötan Norras neli suvekuud, siis tulen korraks Eestisse ja 4. detsembril sõidan Rootsi.

Mis te Rootsis teete?

Rootsis on mul teine töökoht. Olen kokk suusakuurordis. Nii kuni aprillini linnas, kus elab ligi kolm tuhat inimest. Kokku töötan aastas üheksa kuud ja kolm kuud puhkan. Kui Norras töötan koos Tartu kutsehariduskeskuse kokaeriala poistega, siis Rootsis käin üksi.

Pärast kutsehariduskeskuses kokaeriala lõpetamist läksite ju õppima kinnisvarandust, kuid nüüd olete õpitud ameti juurde tagasi pöördunud. Miks nii?

Pärast kooli lõpetamist õppisin ju veel Türi tehnika- ja maamajanduskoolis kodumajanduse erialal, ei tundunud perspektiivikas kokana tööle asuda.

Ei tahtnud seda kodumajanduse tunnistust nagu nii lehvitada. Et isa töötas sel ajal kinnisvara valdkonnas, tundus mullegi, et seal on suurem võimalus rohkem raha teenida.

Nii asusin Tallinna tehnikaülikooli kolledžisse kinnivaraarendust õppima ja isa kõrvalt sain aimu ka selle ala tööpõllust. Samas selleks, et maksta kooliajal üürikorteri eest, käisin ikkagi Prantsuse restoranis kokana tööl. Tahtsin 23aastase noormehena ise hakkama saada. Nii arenesin paremaks ikkagi selles, mida koolis olin õppinud.

Kinnisvaraõpingud jäid pooleli, sest majanduslangus tuli peale ja polnud nagu enam mõtet. Olin kokana Tallinna toitlustusringkonnas juba veits silma jäänud ja tundus mõttekam jätkata kokana. Süüa tahavad inimesed ju igal ajal.

Läksin Tallinki laevale, sest seal oli parem palk. Võib öelda, et raha liigutas mind merele ning kuus aastat sõitsingi Eesti ja Soome vahet laeva Star peal.

Kolm aastat olin bufee peremees, see tähendab, et tegin menüü järgi toite. Järgmised kolm aastat läbisin koolituse ja hakkasin praktikante juhendama.

Kumb teile rohkem meeldis?

Praktikantide juhendamine tähendas juba arengut edasi. Ma jutukas poiss, mulle meeldis ka, kuigi see võttis rohkem aega. Mulle anti juhendada peamiselt poisse. Nii olen siiani vaba mees.

Kohe nii?

Nii jah. Eriti nüüd, kus olen ju üheksa kuud ära tööl, ei soovi keegi nii pikka aega visiitsuhet. Elan siiani poissmeheelu.

Või olete liiga valiv?

Ma nii ei ütleks, kuid mingid kriteeriumid on muidugi olemas, aga süüa küll ei pea teha oskama, seda teen meelsamini ise. Ma nagu ei otsi ka kindlat tüdrukut. Küll ta satub mu teele siis, kui peab sattuma.

Mulle pole ju vahet, kas ta on eestlane, tumedanahaline, pilusilm. Peab olema lihtsalt hea inimene. Mulle pole vahet ka selles, kus ma paikselt elama hakkan. Sõbrannasid mul ikka on, kellega kinos käia.

Kooliajal olite kõva võrkpallur. Figuuri järgi tundub, et ka kokaameti kõrvalt teete sporti edasi?

Figuur on mul headest geenidest. Kokaameti kõrvalt käin vaid teinekord jooksmas ja jõusaalis. Ujumas ka, kuid enamaks või ütleme tõsisemaks spordiks pole aegagi.

Võrkpalliga pidin lõpetama vigastuse tõttu. Kaks aastat oli käe sees plaat, mis segas tõsisel tasemel mängimist, pärast seda olin juba vana, et uuesti tõsisel tasemel mängida.

Olen seda meelt, et kui midagi teha, siis tipptasemel. Tahan kokanagi jõuda aina paremale järjele, kui lihtsalt töötada koolisööklas. Rannas mängin võrkpalli siiani.

Kaua olete valmis jätkama praeguses töörütmis?

Kõik oleneb. Olen juba 30aastane. Kui tekib tüdruk, siis on raske nii kaua kodunt eemal olla. Ka pangakontole on kogunenud juba midagi, kuid praeguse töögraafiku juures on mul majanduslikult kasulikum elada vanemate korteris Türil. Olen Eestis nii vähest aega, et pole mõtet elupinda kuskil mujal omada.

Olete rahakoguja?

Mõnes mõttes küll, kuid mitte koonerdades. Tean, et selleks, et sisse tuleks, peab välja ka andma. Käin reisimas. Olen käinud Türgis, hea lühike lennureis ja soe kliima. Nüüd lähen Taisse.

Reisides eelistan nelja-viietärnihotelle, kuid ma pole mingi peps. Eelistan kodust toitu ehk seda, mida tänaval pakutakse, hoopis rohkem kui restoraniroogi. Olen lihtne poiss.

Kas ka restoranis kokana pakute siis lihtsaid roogi?

Restoranis pakume Aasia toite, regulaarselt kala, kana. Mingid kotleti ja liha moodi asjad ka ameeriklastele ja sakslastele. Menüüs on viis-kuus valikut, ka veganitele.

Ons veganlus kasvav trend?

Ikka, veganlus on veel kasvav trend, kuid ma ise olen lihasööja. Siin mängivad vist rolli Türi pritsumeestest grillmeistrina tuntud isa geenid. (Marko isa on Pearu Mandre – toim). Vist. Ma ju täpselt ei tea, aga jah, mulle meeldib liha, kuid oskan teha ka veganite toite ja needki on maitsvad. Söön kõike ja palju, lausa kuus korda päevas.

Ütlesite, et pole vahet, kus paikselt elama asute?

Nii jah, kuid esimese suurima investeeringuna vaatan korteriostul ringi ikka Eestis ja Tallinnas. Isa on soovitanud kõik vaba raha investeerida kinnisvarasse, et see ei jookse kunagi mööda külgi maha. Usun sellesse. Igatahes on targem, kui raha lihtsalt maha juua. Ma muide olen täiskarsklane.

Milline on välismaal tööandja suhtumine töötajasse?

Oi, väga hea! Tunnen ennast kohe ikka väga hästi. Töötasu on mul neli korda suurem kui kokkadel Eestis. Lisaks sellele on kõik tasuta. Elame eestlased neljakesi ühes majas. Autot kasutame tasuta, sööme tasuta. Poes käies kasutame tööandja kaarti.

Norra riik nõuab, et inimesed elaksid inimväärselt. Tööandjale on tähtis, et meile makstav tasu koguneks pangakontole. Ta on öelnud, et hoolitseb see neli kuud meie eest nii, et tahame tema juurde tagasi tulla ja Eestisse minnes saame kaheksa kuud lihtsalt puhata. Tema töötab pool aastat ja teine pool aastast käib ümbermaailmareisidel.

Miks te siis veel Rootsis käite?

Olen tegus noor inimene, kes lihtsalt ei viitsi niikaua niisama logeleda, sellepärast otsisin endale talveks teise töökoha.

Kuidas te otsisite?

Läbi tutvuste. Kõik töökohad olen saanud läbi tutvuste ja tutvusi saan ringi liikudes ja avatult suheldes. Tutvusringkond peab olema lai. Sul peab olema inimesi, kellele tööd otsides endast teada anda.

Eestlasi üldiselt hinnatakse ka heade töötegijatena. Mul on tuttavaid mitmel pool maailmas ja nad ütlevad, et hindavad eestlasi rohkemgi kui oma maa kokki.

Kui mitu teie kursusekaaslast töötab veel kokana?

Ega ma väga palju oma kursakaaslastest teagi, vaid Siim Reinmetsast, kes on kokk Laulasmaal.

Elu on läinud nii, et olen suvekuudel tööl ega saa kokkutulekutel käia.

Kas te Eestis kokana töötaksite?

Ma ei ütle kunagi ei, ka laevalt lahkudes jäi mulle võimalus minna sinna tagasi. Püüan igalt poolt lahkuda sõbralikult, selgitades, et tahan vaid edasi areneda, õppida veel midagi uut.

Norra läksin näiteks sooviga õppida juurde inglise keelt. Tehnikumis ma inglise keele taset väga head ei saanud. Eks olin ise paras krutskivend ka.

Türi kultuurimaja otsis kohvikusse uut rentnikku, seda ei tahtnud pidama hakata?

See oleks isegi täitsa vahva mõte, sest oleme ju vennaga mõlemad kokad. Töötanud laevadel, kuid mitte kordagi koos. Isagi teeb süüa. Et nagu kohvik Isa ja Pojad, kuid praegu tähendaks see kõigile liiga suurt elumuutust.

Isa elab ja tegutseb Tallinnas, vend Gert töötab Rootsis, minule sobib minu töö. Võibolla kunagi kümne või viieteist aasta pärast, miks mitte.

Praegu olen seda meelt, et mõttekam on töötada välismaal. Isegi elamisest seal olen mõelnud, sest tingimused on oluliselt soodsamad kui Eestis. Tunnen end tööl väga hästi, mind võetakse ja hinnatakse kui väärilist partnerit.

Teen vajadusel vabast tahtest tööd ka 20 tundi päevas. Toome oma tööga ettevõttele tulu, mida tööandja on valmis meiega vääriliselt jagama. Selles suhtes on Eestis veel palju areneda.

Märksõnad
Tagasi üles