Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ahistajate avalik hukkamine kui uusinkvisitsioon

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Urmas Glase | FOTO: Erakogu

7. novembril leidis politsei Põhja-Walesist poliitiku briti Carl Sargeanti surnuna, tõenäoliselt võttis mees endalt elu. Nädal varem astus Walesi parlamendi liige ja eksminister seksuaalse ahistamise süüdistuse tõttu tagasi.

Urmas Glase

kolumnist

Viimasel ajal ei möödu päevagi, kus rahvusvaheline meedia ei käsitle mõnda värskemat paljastust või too päevavalgele aastatetagust juhtumit, kus mõni mõjukal kohal poliitik, filmistaar, produtsent või muu avaliku elu tegelane on seksuaalselt ahistanud mõnd kolleegi või inimest ühisest seltskonnast.

Novembri algul astus tagasi Suurbritannia kaitseminister Michael Fallon, kes tunnistas peaministrile, et pole käitunud kõlbeliselt nii korrektselt, kui nõuab sõjaväelastelt. Sama alatooniga skandaale on saareriigis olnud viimasel ajal silmatorkavalt palju.

Mõjukast filmiprodutsendist Harvey Weinsteinist alguse saanud vägistamissüüdistuste järel tõi üleilmne ahistamisvastane kampaania #metoo riburadapidi paljastusi, mille kesksed tegelased on mõjukal positsioonil valdavalt keskealised või vanemad härrad sõltumata seksuaalsest eelistusest.

Eriti teravalt on võetud pihtide vahele Hollywoodi filmistaar ja menuseriaali «Kaardimaja» peaosatäitja Kevin Spacey. Pall läks veerema, kui üks ohvritest avalikustas 30 aasta taguse juhtumi, kus näitleja proovis jõuliselt läheneda toona alaealisele noormehele. Sellele järgnesid aina uued ja uued episoodid teistelt tema lähenemiskatseid kohanutelt.

Ka Eestis on tänavu lahvatanud mitu skandaali. Meenutagem Riigi Kinnisvara juhi ametist viinud kohatut väljaütlemist haridus- ja teadusministri aadressil või ekspeaminister Taavi Rõivase Malaisia-visiidi basseinipeo liiga liibuvat tantsustiili.

Seksuaalsete süüdistuste laine rullub ühiskondi muutvalt üle ilma ning ajakirjandus ja sotsiaalmeedia lahkab suure kirega vürtsikaid episoode ning taob igasuguse halastuseta häbiposti iga kellegi arvates käsi ja muid eenduvaid kehaosi valesti kasutanud tegelase.

Kevin Spaceyle osaks saanud süüdistuste tõttu läheb ilmselt hingusele superkuulsa seriaali tootmine ning dominoefektina loobuvad kõik näitlejaga koostööst. Näiteks otsustas tuntud režissöör Ridley Scott Spacey just valminud filmist «All the Money in the World» välja lõigata ja asendada teise näitlejaga.

Ühel hetkel kuulsust ja majanduslikku heaolu nautinud staar avastab end järgmisel hetkel põrmust ja elust välja kirjutatuna. Tuntuse tõttu võimu omavatelt libastunud inimestelt võetakse nende vägi ja paisatakse igavesse pagendusse.

Ma ei sea kahtluse alla, et inimestevahelised suhted peavad olema vastastikku austavad ka siis, kui kõhus lendavad liblikad või selgub, et tegelikult liblikaid polnudki. Kui kahe inimese vahel sädet ei teki ja ühe poole lähenemiskatsed lükatakse tagasi, on mõistlik väärikas eemaldumine omavahel kokku leppida.

Kui üks pool on patoloogiliselt seksuaalselt agressiivne ümbritsevate inimeste suhtes ning muutub ahistavaks ja vägivaldseks ning vajab kõrvalist sekkumist, pean õigemaks politseisse pöördumist.

Laupäeval käisin vaatamas publikut raputada armastava NO99 teatri etendust «Kõnts», kus lava täitis paks mudakiht. Napi tekstiga lavastuses näidati inimese madalaid kirgi ja võimuiha, paljastati tavaliselt peitu jäävaid kehaosi ning sõna otseses mõttes tampisid osatäitjad üksteist näoli mutta. Võimult tõugatute asemel tulevad uued nagu igaveses eluringis muiste.

Eelmise nädala Eesti Eks­pressis kirjutab Priit Hõbemägi moraalsest raevuhoost, mis sünnib, kui inimesed märkavad, et keegi võõras on rikkunud teisele võõrale inimesele liiga tehes moraalinorme, ning tunnevad diivanil arvutiklahve klõbistades, et üleastujat on vaja takistada.

Inimesel on tänapäevases maailmas bioloogilise olendina aina raskem elada, sest kultuuri ja moraali kiuste lööb välja ürgseid instinkte, mis sunnivad teda seksuaalsust kiirgavatele tegudele.

Aina rohkem on neid, kes tahavad ennast indiviidina loomariigist kaugemale tõsta, ning nii ongi lihast ja luudest inimeste ning nende arusaamade vahele tekkimas väärtuskonfliktide kuristik.

Kõhutunne ütleb, et eelmisel nädalal Walesi poliitiku vabasurma minek ei jää selles reas viimaseks. Ilmneb, et kõik ahistamises süüdistatud pole paadunud jõhkardid, vaid mõni murdub fataalselt süümepiinades siiraks kahetsuseks ruumi mittejätvate rünnakute all.

Enamik kõmulistest rünnakutest ei jõua politseiuurimise alla ega õiglaselt kohtu arutada, vaid jääb inkvisitsioonihõnguliselt ühiskondlike tribüünide karistada. On näha, et avalik omakohus sünnitab uut ülekohut ja ohvreid muutes eelmised ohvrid ja nendele moraalses raevus kaasaelajad ise ahistajateks.

Ei meeldi mulle asjade selline käik, sest pealekaebamine, massipsühhoosist kantud raev ja õiglase kohtupidamise eiramine on juba XX sajandi keskel põhjustanud inimkonnale nii palju kannatusi, et aeg oleks sellest õppida.

Tagasi üles