Kust sai Paide alguse?

Kalle Kroon Foto: Erakogu

Kui seni on arvatud, et Paide tekkis Saksa ordu ja Taani vahelise maadejagamise tulemusena ja et sellel kohal varem inimasustust pole olnud, sest muinasaegseid leide pole leitud, siis tänavu Posti tänava arheoloogilistel kaevamistel saadud esimene muinasleid, ristpeaga rinnanõel, võimaldab püstitada oletuse, et Paide asualal võis olla asustus juba varem.

Kalle Kroon

ajaloolane

Praegu jääb see siiski vaid oletuseks, ses pole rohkem leide teada ja me ei tea, kuidas see ese Posti tänava koolimaja tagant välja kaevatud kunagise Paide kindlust ja linna ühendanud lõunavärava vundamendi alla sattus.

Kas oletus muinasasula olemasolust võiks saada kinnitust, peavad näitama edasised kaevamised.

Asukoht oleks muinaslinnusele igati loogiline: oli ju ida poolt kaitsmas nii Pärnu jõgi kui sinna kahes harus suubunud Vodja jõgi ja lõuna pool ka Esna jõgi, aga kindlus ise asus kõrgendikul.

Kas oletus muinasasula olemasolust võiks saada kinnitust, peavad näitama edasised kaevamised. Päris praeguse Vallimäe alt ei tasuks ilmselt asulat otsida – vähemalt sealt ei ole muinasaegset asustuskihistust maapinnast välja tulnud.

Võimalik, et seda tuleks otsida just Posti tänava piirkonnast, sest just sealt alguse saanud Rüütli tänav on olnud kõigi eelduste kohaselt keskaegse Paide esimene tänav ja olnud mingis ulatuses olemas juba enne 14. sajandit.

Sellele viitavad näiteks 2015. a Andres Tvauri Rüütli ja Vainu tänava ristmikust ida pool väljakaevamistelt saadud keraamikakatked, mis on dateeritud 14. sajandisse, olles selliselt vanimaid leide, mis on keskaegsest Paidest saadud ja mis kindlasti kuulusid just keskaegsetele paidelastele.

Seega võib arvata, et 14. sajandi paiku ulatus Rüütli tänav vähemalt praeguse Vainu tänava ristini. Rüütli tänava teke on omakorda tihedalt seotud Paide kindluse ning vajadusega pidada ühendust käsitööliste asula ja kindluse vahel.

Kulgeb ju Rüütli tänav samal pikiteljel kindluse keskse ehitise – Vallitorni ehk Pika Hermaniga. Just Rüütli tänava alguses asus linna esimene väljak, tuntuks saanud ka kui sõjaväe väljaõppeplats, ja just seal asus ka keskaegse linna kõige olulisem hoone ehk raekoda.

Kõik need andmed viitavad linna tihedale orgaanilisele seotusele Paide kindlusega ja viitavad tekkelisele otsesidemele just kindlusega. Praeguse Posti tänava taga asunud värava kaudu saadi kiirelt ja operatiivselt pidada sidet raekoja ja kindluse vahel ning samas asunud väljakul teha ühiseid sõjaväelisi harjutusi.

Et linna ja kindluse laienemine ida suunal oli veetõkke tõttu problemaatiline, laienesid nii linn kui ka kindlus järgmistel sajanditel lääne suunas. Nii kujunes välja Paide linna keskväljak, tollane turuplats väljakutaguse tänavavõrgu ja Püha Risti kirikuga.

Vanimaid leide, mis selle kiriku alalt on saadud, pärinevad samuti 14. sajandist. Esimese kiriku säilinud raiddetailid on viinud arheoloog Villu Kadaka mõttele, et ehitusmeistriks võis olla sama isik, kes projekteeris ka näiteks Väike-Maarja kiriku. Kuigi keskaegne kirik on hävinud, leidub Järvamaa muuseumis ning isegi kirikus ja selle taga lahtise taeva all vedelemas ridamisi keskaegse kiriku detaile, mis võiksid kaunistada väikese näituse kujul kirikut ennastki, andes sellisena olulise panuse Paide kadunud keskaja taaselustamisse ja tõstes linna eneseväärikust.

Peale Püha Risti kiriku asus Paides keskajal veel üks kirik: Katariina kirik Pikal tänaval. Käesoleva aasta teise sensatsioonilise leiuna ongi Eesti Ajaloomuuseumist välja tulnud Katariina kiriku pitsat, mis on peale gravüüridel esitatud kiriku kujutise ja nappide kirjalike teadete konkreetne esemeline tõend kiriku olemasolu kohta.

Kui Püha Risti kiriku kogudus koosnes nii kindluse elanikest kui ka linlastest, siis Katariina kirik oli täiesti linna päralt ja majandas ühtlasi ka kaht hospidali.

Paide ajaloost huvitatuid on ikka elevil hoidnud küsimus, kas oleks võimalik kindlaks teha Paide keskaegset linnamüüri. Kindlasti on Paidel kaitserajatised olemas olnud, sellele viitavad juba mitmel kaardil näha olevad veega täidetud vallikraavide süsteemid, ja kraav ümbritses ka linna.

Samuti on teada, et balti-saksa ajaloolase Carl Schirreni andmeil olevat Rootsi riigiarhiivis leidunud praeguseks küll kadunud Põltsamaal koostatud dokument 15. juulist 1398. a, millega ordumeister Wennemar von Brüggenei annetab poole Paide linna kohtu tuludest Paide linnakindlustuste ehitamiseks ja parandamiseks.

Siit-sealt, paraku küll väga korratult, on tulnud andmeid paksude müürilõikude kohta näiteks Laia tänava piirkonnast, kus asus Paide kindluse teine eeslinnus lääne pool. Osa sellest müürilõigust olevat hoolimatult hävitatud 1983. a trassi kaevetööde käigus.

Kaartide põhjal on võimalik kindlaks määrata keskaegse Paide ulatus ja andmetele tuginedes alustada ka uuringuid georadariga. Kaartide ja arheoloogilise leiuainese põhjal võib öelda, et 16. sajandi lõpuks pidid kindluse ja linna kaitserajatised ja ühtlasi linna füüsiline piir koos kraaviga olema kulgenud järgmiselt: Vallimäe põhjaservast Laia tänava suunas ulatus kindluse läänepoolseim eeslinnus endise pastorimaja piirkonnast veidi põhja pool kuni Puuvilja tänava alguseni ja kulges sealt piki tänavat kuni Kitsa tänavani.

Kitsas tänav oli tollal samuti kraav ning moodustas kindluse eeslinnuse ja linna vahelise piiri. Linna kaitsekraav kulges praeguse Kitsa tänava keskmisest lõigust lõunasse praeguse Pärnu 5 maja juurest.

Sealt edasi lõunasse praeguse Põllu põiktänava juurest ja sealt kagusse enne praegust Karja tänavat, sealt omakorda üle Pika ja Rüütli tänava itta kuni praeguse Vahe tänavani ja kulges sealt põhja suunas kuni Vallimäeni.

Kuigi linna kraavi idasuunal plaanidel markeeritud ei ole, oli selle asukoht võimalik kindlaks määrata arheoloogiliste andmete põhjal Vainu tänava keskosast ida pool Rüütli tänavat. Need piirid tuleks siltide või muude tähistega ära markeerida, nagu seda on teistes linnades juba ammu tehtud.

Kindlapiirilisemaks toeks linnamüüri rajatiste otsinguil on kindlasti tänavu Posti tänaval koolimaja tagant välja tulnud linna ja kindlust ühendanud lõunavärava vundamendi katked.

Muidugi ei ole tegu veel kogu hoone väljakaevamisega – seni on avanenud vaid ehitise idatiib. Läänetiib ja lõunapoolne osa, kui see on säilinud, peaksid avanema tuleval aastal kaevamiste käigus.

Et lõunavärav oli laotud vägevatele ja paksudele maakividele ja selles oli kaitsekäik, mis on iseloomulik kasvõi Vallimäel laululava kõrval siiani kõrguvale Püssirohutornile, kus huvilised saavad siiani müüri sees olevas käigus käia.

Põlengukihile toetudes võib arvata, et seal võis samuti olla ahi vahtkonnale, mis oli samuti Paide kindlusele iseloomulik. Ahi leidus näiteks ka Vallimäel asuvas kindluse läänevärava tornis. Hoone oli kaetud punaste keskajale iseloomulike katusekividega.

Rajatise jalamilt saadi leiuna ka purunenud kuuenaelase suurtüki kuul, mis võib olla tõend, et mõne piiramise ajal oli vaenlane värava hõivanud ja kindlusest anti värava pihta otsetuld, kusjuures lühikese vahemaa ja väga suure algkiiruse tõttu kuul purunes.

Toetudes 17. sajandi kaartidele, võib arvata, et lõunavärav hävis seoses kindluse bastionite viimaste ümberehitustööde käigus – igal juhul on kaardil, mis on koostatud pärast 1607. aastat, lõunavärava ehitis markeeritud üksnes punktiiriga.

Kaasmõjuna võis siin kõne alla tulla muidugi ka linna taaspurustamine viimaste, muuhulgas 1607. a piiramise käigus. Bastionite ümberehituse käigus rajatud ajutine lubjaahi kaeti tööde lõppemisel pinnasega ja see moodustas edaspidi osa kindluse vallikraavi lõunarinnakust.

Ahjust ida pool asuvate majade elanike teatel on aga nende majade all asuv äärmiselt paks müüriosa, mida majadega otseselt seostada ei osata ja mis võiks olla osaks linnamüürist.

Sedagi versiooni tuleks kontrollida. Muidugi saavad tööd olla edukad vaid siis, kui neid tehakse hästi süstematiseeritult ja erialase kontrolli all.