Liikumisvajaduste rahuldamine vajab tasuta ühisveondusest laiemat vaadet

Urmas Glase Foto: Erakogu

Teisipäeval magasin täiega sisse. Vannitoas uisapäisa hammaste harjamise asemel pidanuks ma olema juba teel Tallinna. Tööle. Paarkümmend minutit hiljem vajusin uue bussi mugavasse nahk­istmesse ja saatsin kolleegidele sõnumi, et hilinen.

Urmas Glase

kolumnist

Hommikul seiklevad kümned ja kümned inimesed Paidest ja mujalt Järvamaalt Tallinna ja õhtul tagasi. See on paras võimlemine. Kes sätib end varavalges kaasteeliseks mõne tuttava autole, kes sõidab ise, kes loodab liinibussile.

Kui on vaja tööle või kooli minna, siis liinibussiga ühe päevaga Rakveres, Viljandis või Pärnus ära ei käi.

Suurima ajavõidu annab saatusekaaslastega koopereerumine. Ka ühiskond peaks olema rahul, kui tühja auto asemel vurab Tallinna poole täislastis sõiduk: väheneb maanteede liikluskoormus, kulub vähem kütust ja mühinal väheneb meie ökoloogiline jalajälg.

Ent jagamismajandusega on kohe jama majas, kui mõni harjumuspärane sohver ametikohta vahetab või pikemale puhkusele läheb.

Eelmisel nädalal pidin seiklema korduvalt Tallinna ja Tartu vahet, et käia tööl, koolis ja põigata mõnele jõulupeole – töötava üliõpilase rõõmud. Selmet ise lörtsise ilmaga Tartust maanteele sukelduda, avastasin, et sobival ajal pärast loengut viib rong mind sihtkohta ja toob järgmise päeva lõunaks tagasi.

Erinevad ühissõidukid on mõnusalt käepärast, kiired ja tudengile soodsad, kui liikuda õiges suunas: kahe Eesti suurema linna vahel või kodust suunaga Tallinna. Olgu eufooria jahutamiseks öeldud, et Paidest võttes on muud suunad peale pealinna valed.

Kui on vaja tööle või kooli minna, siis liinibussiga ühe päevaga Rakveres, Viljandis või Pärnus ära ei käi. Siia on maetud turu korraldada jäetud kaugliinide häda. Järvaka mätta otsast bussigraafikuid vaadates on tunne, nagu oleks riik endiselt jagatud Eestimaa ja Liivimaa kubermanguks, mis omavahel piirialadel eriti läbi ei käi.

Tallinna ja Tartu vahet sõitvaid ekspressbusse on nagu muda, aga need lendavad kõrgelt ja siinkandis peatumata. Vahest on olla mõni bussijuht lahkemas tujus ja teeb omavolilise nõudepeatuse, aga see on reeglitevastane.

Paidest otse läheb Tartusse päevas ainult kaks bussi. Isegi Mäo bussiterminal jääb kahvatuks, kui ümberistumisvõimalusi otsida. Enamasti tuleb bussile saamiseks sõita passima Mäekülla ja kõlgutada keskmiselt tunnike pitsakohvikus jalgu, enne kui edasi saab. Alternatiive leiab veel Annast, Koigist, Paia ristist või koguni Põltsamaalt.

Tõsise liikumistakistuse kiuste seikleb suur osa siitkandi tudengeid Tartusse kooli. Enamasti aitab hädast jagamismajandus, kui minna pühapäeval või esmaspäeva hommikul ja tulla koju neljapäeval-reedel.

Muul ajal sõidavad kaasteelisi ühes võtvad inimesed kuidas jumal juhatab. Kui rahakott kannatab, on mõistlik loota iseendale ja oma neljarattalisele sõbrale.

Tean seltskondi, kes on pannud seljad kokku, et käia Paidest tööle Pärnusse ja Tapale. Bussiga lihtsalt ei saa. Kõhutunne ütleb, et ka see lõbu ei saa kaua kesta. Liiga lihtne ja ilus, et olla tõsi.

Auto kasutamise kiusamine on riigil mingi eriline paranoia. Uuest aastast läheb ametiauto kohe maksu alla, kui sellega teha kasvõi üks eraviisiline põige. Maksuamet kutsub naabril silma peal hoidma ja kaebama. Ju on ka neid, kes pakutud kaebeliinist hasarti lähevad.

Jagamismajandus võiks olla kena alternatiiv, mis omaalgatuslikult täidab lonkava ühisveonduse liinikorralduse lüngad, kuid kohusetundlikus ametnikus hakkab helisema häirekell: «Ega autoomanik ebaausal teel rikastu?»

Küsimusi tekib ridamisi. Kuidas on piraattaksona sõitva naabrimehe autos tagatud kaasreisijate turvalisus? Kas linnaotsa eest kolm eurot kütteraha võttev juht deklareerib ikka oma tulu ja maksab riigile makse?

Kas omakandi inimesi tasu eest kaasa sõidutav juht on oma auto liikluskindlustuse poliisi vormistanud tavakasutuse asemel sihtotstarbeliseks?

Huvi pärast proovisin oma auto näitel liikluskindlustuse pakkumisi. Aastane liikluskindlustus tavakasutuses on 70 eurot, aga jagamismajandust pakkudes eriotstarbelisena 450 eurot. «Minge põrgu!» tuli üle huulte.

Legaalselt liikluskindlustuse kulu nulli saamiseks peaksin aasta vältel üle päeva mõne reisija lisaks võtma.

Kui kaassõitja poetatud mõnda eurot maksuametis deklareerida, siis kisub sinna kanti, et tuleb elukutseliseks taksojuhiks hakata või kaasa kippuvad tuttavad kukele saata ja uhkes üksinduses sõita. Viimane variant tundub lihtsam, vähem peavalu.

Nii oleme ringiga tagasi lõhkise küna ääres. Kaugliinid tiksuvad edasi bussivedajate äriloogika järgi, mis eelistab kasumlikke otsi, väldib väikelinnu ning ise pikki otsi tegevad autojuhid sanktsioonide hirmus enam kaasreisijaid ei võta.

Võimalik, et saame poole aasta pärast maakonnaliinidel tasuta sõidu. Tore! Aga mulle tundub, et kui muutused on niikuinii kavas, peaks ühisveonduses üle-eestilise uue kvaliteedi loomiseks veel suurema revolutsiooni korraldama.

Mobiilirakendusi kasutades on võimalik kerge vaevaga kaardile kanda, mis suunas ja millal inimesed liiguvad. Selle järgi on võimalik üsna täpselt visandada eeldatava optimaalse kogu riiki katva ühistranspordivõrgu, tipptundide liinid ning panna ühissõidukid ja liikumissuunad omavahel sobima.

Kui on suundi, mille katmine on mõistlik jätta kodanikualgatuse korras lahendada, võiks jagamismajandust pakkuvatele autoomanikele teha soodustusi või maksta toetust.

Või kui see tundub riigile liig, siis vähemalt mõelda välja spetsiaalselt jagamismajandust arvestava ja soosiva regulatsiooni, mitte ei suru seda teiste valdkondade reeglite kätte lämbuma.

Moodsal ajal, kus räägime hoolivusest, keskkonnahoiust, ühistegevusest ja innovatsioonist, ei tohiks ühele e-riigi lipulaevaks pürgivale maale olla ju üle jõu käiv ülesanne võtta ette puhas paber ja joonistada sinna esimesena keset lehte inimene.