Maakond ei kao koos maavalitsusega

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Alo Aasma

FOTO: Dmitri Kotjuh

Suvel 100. aastapäeva tähistanud maavalitsus on aja jooksul kandnud oma õlul väga erineva kaaluga koormat. Küll on tulnud Vabadussõjas moodustada Eestimaa kaitseks pataljon, küll seista Eesti eest augustiputši ja taasiseseisvumise ajal ning aidata oma esimeste sammude astumisel uusi omavalitsusi.

Alo Aasma

viimane Järva maavanem

Olenemata ajast ja riigikorrast on alati tulnud seista siinse arengu ja riiklike teenuste kohaloleku eest ning teha lobitööd euro-, krooni- või rublamiljonite Järvamaale jõudmise nimel.

Järvamaa üks valusaimaid perioode algas selle sajandi algusaastatel, kui kogu riigiaparaat hakkas hoolega tsentraliseerima.

Oma linnapeaks ja maavanemaks oldud aastatele tagasi vaadates olen leidnud end mõtlemast, et maavanema üks suurimaid eeliseid omavalitsusjuhtide või mistahes teiste poliitikute ees on olnud see, et peale valitsuskabineti ministrite pole sul oma valijaid, kellele meeldimisest sõltub sinu töö, leib ja väljaütlemised selles ametis.

See ei tähenda aga, et tööd tehes ei lähtuks sa kogukonna ja inimeste vajadustest ning oma parimast äranägemisest, kuid see vabastab sind aeg-ajalt ikka igal poliitilisel ametikohal töötava inimese kuklasagaras koputavast mõttest «Mis küll valijad sellest arvavad?».

Selline omamoodi vabadus annab võimaluse näha arenguid pisut suuremalt ja pikemalt kui vaid üks valimisperiood ning lubab teinekord öelda välja asju, millest paljud mõtlevad, kuid vähesed julgevad või tahavad rääkida.

Sõpru tihtipeale sellega muidugi ei leia, küll aga pahameelt, kuid see on palga sees ning riigi ja rahva teenimisega kaasas käiva vastutuse pärisosa.

Poliitilist debatti ja diskussiooni Järvamaad puudutavate sõlmküsimuste üle on maakonnas paraku hirmus vähe. Sellest on väga kahju, sest tõde või Järvamaale parim lahendus saab selguda ainult siis, kui arutusel on mitu ideed, mitte ei lepita sellega, mis seni toiminud on, sest see, mis on toonud meid siia, ei pruugi edasi viia.

Kui tahame Järvamaa arenguks saada parimaid lahendusi, ei tohi karta poliitilist debatti ega esile kerkida võivaid ideid, puudutagu need haldus- või riigireformi, maakondlike ühisasutuste strateegilisi arengusuundi, arutelu koolivõrgu tuleviku üle.

Millal viimati neil meie kõigi elukeskkonda puudutavatel teemadel kas või siinsamas leheveergudel seisukohti avalikustati? Paraku pole debatti väga palju rohkem ka komisjonides, nõukogudes ja istungitel, kus neid sõlmküsimusi otsustatakse. Maavalitsuste reformimise järel on üks institutsioon vähem, kes neid teemasid tõstatada püüdis.

Eks see ole paljuski ka meie kohaliku provintsliku poliitilise kultuuri eripära ja tulemus. Riigikogu kõnepuldis või ETV «Foorumis» pilluvad poliitikud teravaid kriitikanooli üksteise ideede pihta, aga kui mikrofon läheb kinni või istung lõpeb, siis professionaalsed maskid langevad ja inimsuhted jäävad.

Provintslikus poliitkultuuris sellist professionaalsust paraku napib ning kui keegi kritiseerib kellegi ideed näiteks haldusreformi puhul, siis kiputakse tõlgendama seda kui kriitikat isiku, mitte tema idee kohta.

Sellisel juhul läheb igasugune debatt kiiresti isiklikuks, uksed hakkavad paukuma ja inimsuhted kannatama. Väikeses kogukonnas nagu meil siin Järvamaal on see kõige halvem, mis üldse juhtuda saab.

See, et minu arvates sinu lahendus haldusreformis ei pruugi Järvamaale kõige parem olla, ei tähenda veel, et me ei võiks ühiselt arutada gümnaasiumivõrgu või uue põlvkonna ühistranspordi korralduse üle.

Järvamaa üks valusaimaid perioode algas selle sajandi algusaastatel, kui kogu riigiaparaat hakkas hoolega tsentraliseerima, riigiasutusi ja ametikohti koondama ja Tallinna konsolideerima.

Ka minu ametiaja jooksul autoroolis üle 100 000 läbitud kilomeetrist ning tuhandetest vajutatud ukselinkidest ja peetud läbirääkimistest on valdav osa olnud selleks, et tõendada Tallinnas võimu- ja ametkondade koridorides, et elu on võimalik ka väljaspool Tallinna kuldset ja hõbedast ringi, kuid vajab kvaliteetse elukeskkonna tagamiseks ja arenguks riigi kohalolekut ennekõike oma teenustena alustades elektri- ja bussiühendustest ning lõpetades hariduse, haigla ja sünnitusmajaga.

On palju hetki, mis ei unune ilmselt iial, mil nii mõnegi asutuse kohalolu jätkumine või suurinvesteering rippus juuksekarva otsas ja lõppes Järvamaale lõppkokkuvõttes ikka hästi.

Paraku on ka hetki, kus vaatamata kõigile pingutustele tuli nentida, et maavanema käed jäävad lühikeseks. Iga sellise hetkega sai minule aina selgemaks veendumus, et niikaua, kuni me ühiselt ühe omavalitsusena Järvamaa eest ei seisa, raiskame end, oma aega ja ressurssi maakonnasisesele susimisele ja võitlusele, niikaua pole meil ka jõudu, et Järvamaa arengus tõsiseid samme edasi astuda ning leida lahendusi meid kammitsevatele valusatele probleemidele, muuhulgas pidevale elanikkonna vähenemisele.

Sellest aastast maavalitsust enam ei ole ja Järvamaal on alles kolm omavalitsust. Järvamaa edasise arengu ja püsimajäämise seisukohalt on ääretult oluline, et keeruliste aegade kiuste ei unustaks Paide linn ning Türi ja Järva vald oma siseprobleemide ja -võitude kõrval ära seda, et nad on osa millestki suuremast. Mõistetaks, et nii nagu ei saa katla ühes otsas keeta paksemat suppi, ei saa Türi õitseda, kui läheb kehvasti Paidel või Järva vallal, ning vastupidi.

Ka maakonna poliitikutel tuleks leida märksa laiapõhjalisem koostöövorm, sest Järvamaa mured, rõõmud ja proovikivid ei saa jääda ühe erakonna või kolme omavalitsusjuhi õlgadele, meie jõud käib sellest üle vaid ühiselt.

Olen oma kõnedes ikka ja jälle rõhutanud, et Järvamaa on unistuste täitumise maa. Nii nagu 100 aastat tagasi rõhutati Eesti omariiklusele aluse pannud iseseisvusmanifestis kogu riigi kohta, julgen mina ka riigi- ja haldusreformi järel täie meelekindlusega öelda, et Järvamaa seisab endiselt lootusrikka tuleviku lävel ja siin on võimalik oma unistusi ellu viia.

Lähiaastad toovad meile muuhulgas kauaoodatud riigigümnaasiumi, Baltimaade moodsaima piimatööstuse ja neljarealise maantee Mäoni, mis annab võimaluse ka oma suurimaid unistusi, mis Järvamaale tõesti ära ei mahu, ellu viia Tallinnas, kuid elada ikka suurepärase elukeskkonnaga armsal Järvamaal siin Eestimaa südames.

Post scriptum!

Eile tähistasime Vabadussõja vaherahu aastapäeva. Loodan siiralt, et maavalitsuse ja seniste omavalitsuste kadumisega ei rohtu teed meie ausammaste juurde ning unustusehõlma ei vaju ka Järvamaale nii iseloomulikud traditsioonid, kombed ja ühisüritused, mis on aastakümnetega saanud järvakaks olemise ja meie identiteedi põlisosaks.

Tagasi üles