Arvo ja Kersti Sarapuu: pere hoiab raskel ajal kokku

Päeval, kui Arvo Sarapuu saab oma «senise elu halvima uudise», saadab ta abikaasa Kerstile sõnumi. Koos sõidavad nad Vodja-koju. Et kõik nutud ära nutta ning koostada plaan A ja plaan B. Teistmoodi ei tule nende peres kõne allagi.

Kuidas te vähidiagnoosist teada saite?

ARVO: Tallinna linnakantselei sekretär Toomas Sepp saatis kõik abilinnapead kohustuslikus korras Ida-Tallinna keskhaiglasse töötervishoiuarsti juurde. See oli väga rutiinne kontroll, aga doktor Lill kutsus mind tagasi.

Alguses mõtlesin, et ehk on mind juunioriga (Arvo Sarapuu jr – toim) sassi aetud. Arsti sõnul oli vaja diagnoosi selgitamiseks teha põhjalikud uuringud. Aegu panema hakates selgus, et neid nappis.

Ega keegi ole sellise kasvaja eest kaitstud. Kuhu ta tuleb, kui kiiresti ja kuhu ta levib.

Sain aru, kui tõsise asjaga tegemist oli, siis, kui ta ühele telefonitorusse käratas: «Mul on patsient, kellel on massilised metastaasid seljas, rindkeres ja igal pool kehas laiali. Siin pole arutada midagi, kas saab vaadata või ei saa.»

Minu raviarst Ralf Allikvee ütles kohe, et pean hirmust jagu saama. Seda aga aitavad teha lähedased. «Sa ei tohi hetkegi olla üksi,» sõnas ta. Ma ei mäletagi, kas helistasin Kerstile või saatsin sõnumi.

KERSTI: (pisaraid pühkides) Saatsid sõnumi.

ARVO: Sõitsime siis Emaga siia, see on meie pelgupaik. Nutsime oma nutud ära ja .... (hääl murdub)

KERSTI: Me lihtsalt ei uskunud, kuidas see võimalik on.

Mitte ühtegi märki siis enne polnud?

ARVO: Tohutu väsimus oli, aga panin selle stressi arvele. Samal ajal käis ju tohutu minu tampimine Tallinna prügiveoga seonduvalt. See avalikku arvamust kujundanud meediasõda oli väga põhjalik.

KERSTI: Kui Toomas Sepp poleks abilinnapeasid rutiinsesse kontrolli saatnud, siis...

ARVO: Siis me ei räägiks praegu. Selle eest, et ma praegu elus olen, pean muidugi ka arste tänama. Mul polnud küsimus selles, et väga hiljaks oli asi jäänud, vaid stress kiirendas vähi levikut.

Agressiivsust kirjeldav ja kümnepallisüsteemis mõõdetav Gleasoni näit (koeproovi põhjal tehtud analüüs – toim) oli minul üheksa. Mis kõige hullem: mul tekkis stressi tagajärjel neuroendokriinne vorm, mis tähendabki seda, et minu meeleolu peab olema kogu aeg hea. Ma ei tohi vihastada, närveerida ega olla stressiolukorras.

Kui diagnoosi teada sain, käisin Vodjal kõik selle maa läbi. Käisin üle kõik kohad, kus oleme lastega puid istutanud. Vaatasin ja mõtlesin ning tegin ümber elamise ringi. See oli pärast esimest keemiaravi. Võtsin eesmärgi iga päev või iga õhtu see ring läbi käia. Esimene kord oli seda ligi kilomeetrist ringi käia päris raske. Puhkasin vist kolm või isegi neli korda.

KERSTI: Nüüd läheb juba paremini, puhkab ainult ühe korra.

ARVO: Kuni 2017. aasta aprillini olid tähtpäevad need, mis lapsed koju tõid. Emadepäeval oli auasi kohale tulla. Siis hakkasid nad iga reede käima. Sain sellest aru just neid ringe tehes. Siis mõtlesin küll, kas olukord on nii hull, et Ema ajab neid siia.

KERSTI: Nad tulid ikka ise.

ARVO: Ega keegi ole sellise kasvaja eest kaitstud. Kuhu ta tuleb, kui kiiresti ja kuhu ta levib. Aga ei tohi olla hirmu ja tema peale ei tohi mõelda. Küll mul oli hea, et lapsed olid siin ja Kersti oli kogu aeg kõrval!

Sain väga intensiivset ravi, korraga ja kõike. Sest nagu arstid ütlesid, rünnak peab olema nii kõva, et sõber saab aru: sinu majas ei saa olla kaht peremeest ja mängu juhid sina.

Kuidas ümbritsevad juhtunust teada saades reageerisid?

ARVO: Pere ja sõbrad tulid kaitsva ringina kokku, püüdsid igaüks aidata. Paljud sõitsid siia Vodjale kohale. Sain nendelt inimestelt suurt tuge. Väga paljud helistasid ja andsid nõu.

Kersti ja Arvo Sarapuu kutsuvad tihti teineteist Ema ja Isa. Eelkõige on selles lugupidamist ja hellust.

Seega on arstid pannud teile omamoodi kohustuse olla õnnelik?

ARVO: Jah, mul on kohustus olla positiivne, rahulik ja hoiduda stressist.

KERSTI: Lapsedki ütlesid, et isa on palju muutunud.

ARVO: Arstid on öelnud, et ma ei kardaks, sest nad teevad väga palju asju, millest mul pole aimugi.

Arvo ja Kersti Sarapuu Foto: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja/ Scanpix

KERSTI: Igasugused looduslikud asjad. Teede asemele olen leidnud dražeesid, aga enne ma riivisin neid juurikaid ja keetsin mõnda teed kolm tundi.

Alguses läksime aluselisele toitumisele üle, Arvo võttis alla 13, mina 8 kilo. Siis selgus, et ei tohi alla võtta. Siis jälle muutsime toitumist, et kaalu tagasi saada. Söötsin jäätist talle sisse.

ARVO: Ma ei armastanud varem putru ega juurikaid, aga nüüd on tatrapuder igal hommikul. Selline hoolitsus annab tunde, et olen hoitud ja tegelen pidevalt enda ravimisega.

Kas raviarst ka teab, mida te lisaks sisse sööte?

KOOS: Jaa.

KERSTI: Arstid ütlesid kohe, et võtke. Et pärast kahetsed, kui ei ole kõike proovinud.

ARVO: Tegime ka ise tohutut tööd, et aru saada, millega tegemist on ja mida see tähendab.

Minu ülesanne on hoida närv rahulik ja stressi asemel koguda endasse positiivseid emotsioone. Tunnen ka seda vastutust, et ma ei tohi alla anda ja valmistada sellega lähedastele pettumust.

Vaja on tohutut tahtejõudu, et negatiivsed mõtted eemale ajada. Ma arvan, et hirmust ja valust jagu saamine, oma vastutuse tajumine ning mitte üksi jäämine on kolm võtmetegurit sellise haiguse kontrolli alla saamisel.

26. mail 2017 saadab Arvo Sarapuu laiali pressiteate, milles teatab lõplikult poliitikast taandumisest, kuid ei tunnista end talle esitatud kahtlustustes süüdi.

Ta palub kõigilt vabandust ja kõigil tema privaatsust austada. Päev varem on kaitsepolitsei ta kahtlustatavana kinni võtnud. Õhtul vabastatud Sarapuu teatab abilinnapeakohalt tagasiastumisest.

Mis sellest Tallinna prügiveo kriminaalasjast praeguseks saanud on?

ARVO: Seaduses on ette nähtud vastavad toimingud ja neid tehakse. Minul kellelegi mingeid etteheiteid pole, kuigi peab tõdema, et kevadine meediakampaania minu tegevuse vastu Tallinna prügiveoturu korrastamisel oli massiivne ja hästi kontrollitud.

«Parematel» päevadel oli lausa kolm artiklit minust. Ma ei saanud ka kuidagi vastu hakata, sest ega minu käest kommentaari küsitud ja tegelikult polnud mul selleks ajaks enam ka jõudu vastu hakata.

Mitme inimese arvates näis, nagu oleks minu vastu suunatud kampaania eesmärk olnud minu kõrvale tõrjumisega saada enda kätte prügiveoteenuse turg, tõsta seejärel hindu ja suurendada kasumit. Täpselt nii ongi läinud. Prügiveo hinnad on juba mitmes Eesti omavalitsuses tõusnud mitu korda ja kerkivad ka siinsamas meie kodukohas Järvamaal.

Miks te ikkagi tagasi astusite? Kas pigem tervise või pigem skandaali tõttu?

ARVO: Tervis oli peamine põhjus. Ma ei suutnud pärast esimest keemiaravi pressikonverentsilgi olla. Hääl ei tulnud välja. Pidevalt tekkis köha. Esimene nädal pärast keemiaravi ei suutnud ma mõelda muust, kui et suudaks püsti seista ja saaks valudest jagu, liikuda.

Näha oli, et see tümitav seltskond teadis mu haigusest. Mind jälgiti, aga olin aprillis-mais üsna palju haiglas, uuringutel ja sain juba keemiaravi. Ma olin näost ära, kõhnusin, juuksed tulid ära. Jutud ju liikusid. Oli neid, kes astusid poes ligi ja tundsid muret, aga oli ka neid, kes haiglas minust salaja pilti tegid.

Kaalusin tagasiastumist juba varem, aga mai lõpuks oli selge, et sellises tervislikus seisukorras ma enam edasi võidelda ei suuda. Olen oma otsuse teinud: poliitikasse ma ei naase.

Arvo ja Kersti Sarapuu Foto: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja/ Scanpix

Arvo Sarapuu veedab suure osa ajast kabinetis, mille seinal on Ants Viidalepa maal blondist tüdrukust. See on kunstniku kingitus oma sõbrale.

Mida te siis edasi tegema hakkate?

ARVO: Peamine eesmärk on ikka tervis ja veel kord tervis. See on mulle ja minu perele kõige olulisem. Samas pean hoiduma ka teisest äärmusest, kus ma ainult tervisele mõtleksin.

Korda ja päriselt terveks ei saa enam vist kunagi, aga haigust kontrolli all hoida on küll võimalik. Minu tervisest sõltub, kas saan anda edasi oma teadmisi ja elukogemusi oma lastele, olla neile abiks, kui nad mind vajavad.

Mu elu on olnud nagu Ameerika mäed, aga ma pole kunagi heitunud, sest meie pere on tugev. Tahtejõud pole mind maha jätnud ka praegu ning selle, mis minust sõltub, ma teen ära. Seda olen ka oma lastele õpetanud.

Paljud arusaamatused perest väljaspool saavadki alguse sellest, et hindan teisi oma pere väärtuste järgi.

Kui Arvol oli väga raske aeg, siis teil, Kersti, oli väga kiire aeg. Kas oli ka arutusel fraktsiooni esimehe kohast loobumine?

KERSTI: Jüri Ratas ei soovinud sellisest ettepanekust midagi kuulda. Ta ütles, et kui ma abi vajan, on ta alati olemas. Arvo on ka seda meelt olnud, et omi asju peab ikka igaüks edasi tegema. Tegelikult, kui planeerid oma aja, saab ja oleme saanud siiani kõik asjad tehtud.

ARVO: Huvitav oli seegi, et eelmistel sünnipäevadel on olnud palju selliseid «kohustuslikke» õnnitlejaid, aga eelmise aasta augustis tulid inimesed ise. Kui paljud helistasid ja pakkusid abi! See kõik toetas mitte ainult mind, vaid ka Kerstit.

Sarapuude peres on komme, et lapsed teevad igaks aastaks perekalendrid. Suuremad ja väiksemad, aga iga kuu juures on mõttetera ja värsked pildid ning märgitud ära selle kuu sünnipäevalised.

2018. aasta kalendri esikaanel on pilt isa Arvo sünnipäevast, kus kogu pere on peal, ja selle all Charles de Linti mõttetera: «Kõik hinged igatsevad kodu järele. Omada ühes kohas tugipunkti, turvalist sadamat, mis ootaks neid, ükskõik, kui kaugele nende uitamised neid ka ei viiks.»

Millist tähendust Vodja-kodu teile omab?

ARVO: Vodja on kogu meie pere pelgupaik ja toetuspunkt. Kõigi meie laste jaoks on see kodu. Siia tuleme elu kõige raskematel hetkedel ja siin võib väljas olla ükskõik millisel kellaajal.

Eelmisel aastal saime täidetud ka Ema kaks suurt soovi: maaküte ja vann.

Maakütte panime elulisest vajadusest, sest koju tulles oli alati tegemist suurte ahjude kütmisega ning kuidagi jäi see alati Ema ülesandeks, sest tema jõudis esimesena. Kolm suurt ahju on ka alles, see on plaan B juhuks, kui maaküttega peaks olema mingi jama.

KERSTI: Ei kujuta ettegi, et peaks puid veel tassima. Sõidame ju kõik palju ringi. Toad on alati soojad.

Arvo ja Kersti Sarapuul on eraldi magamistoad. Kerstile meeldib lugeda ja telerit vaadata ning teda ei häiri lahtised kardinad. Samuti on laste ja lastelaste lemmikmagamiskoht olnud Mamma voodi. «Neil on imeline anne risti magada,» sõnab Kersti naerusuiselt. Nii ongi ehitatud eraldi magamistoad, mida lahutavad seinakapid.

Kersti, olete olnud Keskfraktsiooni juht 2016. aasta detsembrist, pärast seda, kui Keskerakonnale lõppes pikk opositsiooniaeg. See tõi ilmselt ka tööd juurde?

Nii on. Minu esmaspäevad ja kolmapäevad on eriti pikad. Esmaspäeva hommik algab fraktsiooni juhtkonna ja nõunike koosolekuga, siis fraktsiooni koosolek, kuhu lisanduvad ministrid, kellega vaatame kõik eelnõud läbi. Sellega läheb kella 11ni.

Siis rahanduskomisjon, sealt jooksen kella 13ks koalitsiooni nõukogusse, kus kõikide erakondade ja fraktsioonide esimehed ja peasekretärid lepivad kokku järgmise nädala töökava, vaadatakse üle eelnõud ning fraktsioonide ettepanekud.

Kell 15 algab istung, peale seda on juba uued nõupidamised väljaspool riigikogu. Tööpäev lõpeb tavaliselt kella 22 paiku. Ei mingit kerget sisseelamist nädalasse!

Teisipäev on kõige lihtsam päev, siis on riigikogu istung ja komisjon ning õhtuti tulen tavaliselt Paidesse nõupidamistele. Kolmapäeviti algab kell 9 peaministri juures nõupidamine – nii et lähen teisipäeva õhtuti tavaliselt linna tagasi, sest muidu ei saa lihtsalt linna sisse. Päev jätkub fraktsiooni koosoleku ja istungiga, mis lõpeb päevakorra ammendumisel, nendesse päevadesse on langenud ka ööistungid.

See on ju see, mida olete opositsioonis olles oodanud ja igatsenud?

KERSTI: Fraktsioonijuhi rolli ei osanud küll ette näha. Samas on see usalduse ja meeskonnatöö küsimus. Kõik 27 fraktsiooni liiget peavadki olema nagu orkester, kus igaüks peab tundma vastutust peaministri partei fraktsiooni liikmena.

Mul on hea meel, et oleme suutnud kõiki ühtsena koos hoida igaüht motiveerides, kuulates ning ka tehtud ettepanekute elluviimises kaasa aidata. Nad on tublid.

Meil on loomulikult palju erinevaid arusaamu, ja muidugi me vaidleme, sest igaühel on omad tõekspidamised, aga koalitsioonis olles ei saa puldis rääkida ainult seda, mis endale meeldib. Partneritega koos valitsedes tuleb teha asju, mis ei meeldi, tuleb teha kompromisse.

Kui palju jääb teil aega veel Järvamaa asja ajada?

KERSTI: Tavariigikogulasena oli tõesti aega rohkem, aga praegu on võimalusi tunduvalt rohkem. Jaak Aabiga räägime pidevalt töökohtade Järvamaale toomisest, sest siit käivad inimesed Tallinna tööle iga päev.

Eks see vaikselt hakkab tulema ka, sest Jaak Aab juba ütles, kuidas ministeeriumis ametnikud on avaldanud valmisolekut mujal Eestis töötada. Väga oluline on haridusküsimused: Mailis Reps on suure töö ära teinud uue põhikooli ja riigigümnaasiumi ehitamises. Ka järgnevateks nädalateks on plaanitud juba uued kokkusaamised.

Arvo kutsub Kersti elutuppa, et teha veel üks ühine pilt valgel diivanil. Ta sätib diivani paika, sest taust on ka oluline. Paneb käe ümber Kersti õlgade ja teise käega haarab sõrmedest. Vana-aastaõhtul täitus neil 45 abieluaastat.

«Vaatame nüüd sinna!» juhendab Arvo naist kaamerasse vaatama. Fotograaf palub lisada naeratuse. «Arvo on eluaeg selline organiseerija olnud, aga nüüd ma allun tema juhtimisele paremini,» lausub Kersti muiates.

Suvel käivitub maakondades tasuta ühistransport. Mida see Järvamale tähendab?

ARVO: Maapiirkondadele, vähemalt Järvamaale on suurepärane, et ühistranspordi korraldus anti maakondlikele keskustele, mitte maanteeametile.

Kuidas maanteeamet teab seal Tallinnas, milline liin kuhu sõitma peaks? Tänaseks päevaks on Järvamaa eeskujul ühistranspordikeskused loodud pea kõikjale Eestis. On heidetud ette, et mis tasuta transport, parem arendage liinivõrku, aga raha jätkub ju mõlemale, kui selgitada välja kohalike bussiliinide vajadused.

Arvo ja Kersti Sarapuu Foto: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja/ Scanpix

KERSTI: Riigieelarves on 21 miljonit eurot ühistranspordi korralduseks, sellest 11 miljonit tasuta transpordi tarbeks.

ARVO: See on ühistranspordikeskuste otsustada, kuhu nad selle summa suunavad, ja nende korraldada, et koos kohalike omavalitsuste ja elanikega leitaks parimad lahendused bussiliinide graafikute koostamiseks.

See tuleb ühistranspordikeskuste ja omavalitsuste vahel kokku leppida, kas ja kus liinivõrku tihendada. Liinivõrkude tihendamine vastavalt inimeste vajadustele annaks neile paremad võimalused tööl käia ja oma elu korraldada.

Vastuseta on veel ka küsimus, kuidas lahendada olukord, kus maakondlikud liinid läbivad linna nagu näiteks Pärnus, Narvas, Tartus ja Kohta-Järvel. Tuleb võimalikult ruttu ka siin lahendus leida.

KERSTI: Järvamaalt käivad juba praegu maakonnaliinid Tapale, Põltsamaale ja Võhmasse. Omavalitsused ja ühistranspordikeskused peavad nüüd kokku leppima ka maakonnaülesed liinid.

ARVO: Näiteks Läänemaa on käivitanud maakonnaliini Haapsalust Tartusse, mis läbib ka Paidet. Ma arvan, et selliseid liine tuleb juurde.

Millist Järvamaad teie oleksite haldusreformi järel hea meelega näinud?

ARVO: Olen endiselt seda meelt, et üks suur Järvamaa olnuks kõige parem lahendus. Praegu ajavad kõik kolm omavalitsust oma asja, aga õnneks on igal pool volikogu esimehed väga tublid, kes loodetavasti teevad head koostööd.

Ma usun, et näen veel seda, kui Järvamaa on üks omavalitsus. Tugev volikogu annab võimalusi ka suurde poliitikasse kasvada. Samas, kohaliku elu tasandil ei tohiks määrata asjade käiku poliitiline partei, vaid ikkagi pädevus.

KERSTI: Mul on hea meel, et Paide on jätkuvalt linn, mitte vallasisene linn. Ei oleks tahtnud, et 1291. aastal rajatud Paide linn oleks muutunud vallaks.

ARVO: Meie elame nüüd ka Paide linnas (muigab). Haldusreformi puhul on väga oluline, et inimestel oleks turvatunne, selle puudumist praegu näitab ka fakt, et inimesed eelistavad ühendomavalitsuses töötamisele koondamist.

See näitab, et maavalitsuste sulgemine just praegu oli viga. Segadust haldusreformi järel on palju ning maavalitsustest olnuks asjade korraldamisel palju abi. Need võinuks töötada 2018. aasta lõpuni.

KERSTI: Ma olen seda varem ka öelnud, et maavalitsused oleks võinud töötada niikaua, kuni olukord omavalitsustes stabiliseerub. Samuti ei pea ma õigeks, et riigikogu liikmed osalevad kohalike omavalitsuste volikogude töös. Suure poliitika toomine maavolikogudesse on mõjunud pigem halvasti.

Miks on Järvamaa areng vaatamata paljuräägitud logistilisele eelisele toppama jäänud?

ARVO: Üks põhjus võib olla, et Järvamaal ei ole kujunenud ühtset tugevat tõmbekeskust, kuna Järvamaal on olnud põhirõhk pikka aega põllumajandusel ja väiksemate põllumajanduslike keskuste arendamisel.

Paide ei ole nii tugev keskus kui teised suuremad linnad Eestis. Ka minu maavanemaks olemise ajal rõhutati, et ehitama peab Paidest väljapoole. Olin rünnaku objekt, kui tahtsin Paidet arendada.

Järvamaa on paljudele endiselt eelkõige põllumajanduspiirkond ja teised võimalused lihtsalt pole tuntud. See, et siia tuleb piimatööstus, on muidugi super. See võiks anda uue arenguhoo.

Inimesed on ka pikalt oodanud spaad, mis samuti võiks tuua Järvamaale uusi arenguid.

KERSTI: Kohati ehk ka liigselt loodetakse, et keegi teine teeb ära. Võimalusi on Järvamaal palju, aga siinsed inimesed peavad ise ka aktiivsemad ja järjekindlamad olema oma soovide edastamisel.

ARVO ja KERSTI: Järvamaa on meie kodukoht ja toetuspunkt. Me sageli arutame kodus, kuidas on Järvamaal läinud ja mida saaks veel paremini teha.

Meie lapsed on siin majas sündinud ja kasvanud. Soovime, et neil oleks alati võimalus oma sünnikodusse tulla. Lapsed on öelnud, et ükskõik, mis võib nendega juhtuda või kuhu elu neid kanda, nad teavad: maailmas on üks koht, mis neid alati ootab.

Arvo ja Kersti vaatavad Paide ujula ja spaa ehitusprojekti. Selle järgi algavad juba selle kuu keskel Paide kesklinnas ehitustööd. Arvo peab väga oluliseks, et pilt oleks tõsine. «Ema, vaata nüüd, muidu inimesed mõtlevad, et teeme nalja,» manitseb ta.