Vaevalt küll. Asi on semantikas ja etümoloogilises tähendustõlgenduses. Eelindustriaalses ühiskonnas, kus ajalooliste sündmuste määratlemisel puudus veel teaduslik ajatelg ja kus mõistete tähendusväljad olid märksa avaramad tänapäevasest, polnuks mõistel «kuningas» isegi eestlaste puhul midagi kurioosset ega mõnitavat.
Muidugi ei saanud külavanem olla veel kuningas. Kuningas sai olla mingit kooslust, rahvuslikku või geograafilist koondist ühendava valitseja nimi.
Sõna «kuningas» on skandinaavia tüvelaenuna eesti keeles olnud kasutusel juba enne Saksa vallutust, tema tähendusväli oli keskajal laiem tänapäevasest kitsalt teadusraamesse surutud definitsioonist, mis pärineb pigem valgustusaja viimastest kümnenditest ja mille tõlgendusväli hõlmas pigem tollast kaasaega, see tühendab kindlapiirilist, selgelt väljajoonistuvat isevalitsejat oma kindla hierarhia, võimuaparaadi ja riigipiiridega.
Keskaegsesse feodaalühiskonda, kus isegi maaomand oli ju põhimõtteliselt feodaalne jagatud omand, neid mõisteid üle kanda oleks aga mõneti eksitav. Kui vanades allikates räägitakse näiteks Saksa vallutuse eelsetest «Kura kuningatest» mille all tuleb mõista teatud liiki valitsejat Kuramaal, võimalik, et mõnd Skandinaaviast pärit väikevürsti, kuna väidetavalt olla Kura poolsaarel tõepoolest olnud sealtkandist sisserännanute asundus, siis pole ka selles midagi imelikku.
Muidugi ei saanud külavanem olla veel kuningas. Kuningas sai olla mingit kooslust, rahvuslikku või geograafilist koondist ühendava valitseja nimi. Viimasel kümnendil on leitud, et õigem oleks nelja eestlaste juhti, kes Paides maha löödi, nimetada hoopis «vanemateks.» Kust selline definitsioon pärit on ja kas on sellel, kui 19. sajandi keskpaiga rahvusmütoloogiline narratiiv välja arvata, mingi ajalooline konkreetselt allikatele tuginev taust?