Kas eestlaste nelja kuningat polnudki?

Kalle Kroon Foto: Erakogu

Meil on viimasel ajal Jüriöö ülestõusust rääkides muuhulgas ka Paides 4. mail 1343. a olnud sündmusi kirjeldava saksa ordukaplan Bartholomeus Hoeneke kroonikakatke tõlgendajad serveerinud seal esinevat mõistet «kuningas» nii, nagu tahtnuks kroonik eestlaste juhte sellega mõnitada.

Kalle Kroon

ajaloolane

Vaevalt küll. Asi on semantikas ja etümoloogilises tähendustõlgenduses. Eelindustriaalses ühiskonnas, kus ajalooliste sündmuste määratlemisel puudus veel teaduslik ajatelg ja kus mõistete tähendusväljad olid märksa avaramad tänapäevasest, polnuks mõistel «kuningas» isegi eestlaste puhul midagi kurioosset ega mõnitavat.

Muidugi ei saanud külavanem olla veel kuningas. Kuningas sai olla mingit kooslust, rahvuslikku või geograafilist koondist ühendava valitseja nimi.

Sõna «kuningas» on skandinaavia tüvelaenuna eesti keeles olnud kasutusel juba enne Saksa vallutust, tema tähendusväli oli keskajal laiem tänapäevasest kitsalt teadusraamesse surutud definitsioonist, mis pärineb pigem valgustusaja viimastest kümnenditest ja mille tõlgendusväli hõlmas pigem tollast kaasaega, see tühendab kindlapiirilist, selgelt väljajoonistuvat isevalitsejat oma kindla hierarhia, võimuaparaadi ja riigipiiridega.

Keskaegsesse feodaalühiskonda, kus isegi maaomand oli ju põhimõtteliselt feodaalne jagatud omand, neid mõisteid üle kanda oleks aga mõneti eksitav. Kui vanades allikates räägitakse näiteks Saksa vallutuse eelsetest «Kura kuningatest» mille all tuleb mõista teatud liiki valitsejat Kuramaal, võimalik, et mõnd Skandinaaviast pärit väikevürsti, kuna väidetavalt olla Kura poolsaarel tõepoolest olnud sealtkandist sisserännanute asundus, siis pole ka selles midagi imelikku.

Muidugi ei saanud külavanem olla veel kuningas. Kuningas sai olla mingit kooslust, rahvuslikku või geograafilist koondist ühendava valitseja nimi. Viimasel kümnendil on leitud, et õigem oleks nelja eestlaste juhti, kes Paides maha löödi, nimetada hoopis «vanemateks.» Kust selline definitsioon pärit on ja kas on sellel, kui 19. sajandi keskpaiga rahvusmütoloogiline narratiiv välja arvata, mingi ajalooline konkreetselt allikatele tuginev taust?

Külavanemad niivõrd mastaapset üritust nagu Jüriöö ülestõus juhtida ei saanud, selleks oli vaja märksa laiema haardega isiksusi, kellel oleks olnud mandaat tegutseda juba ulatuslikumal geopoliitilisel pinnal. Nii tuleb seda võtta isegi tollases olukorras, kus mõiste «rahvus» hõlmas peale etnilise koosluse ka veel inimese geograafilist päritolu.

Miks siiski nimetati Hoeneke kroonikakatkes nelja Paidesse tulnud eestlaste juhti just «kuningateks»? Jüriöö ülestõus oli eelnevalt planeeritud üritus suuremat osa Eesti ala hõlmava organiseerituse ja tegevuskava ning isegi välisdiplomaatiaga.

Ülestõusu juhtide saadikud käisid abi saamiseks läbirääkimistel nii Turu rootslasest foogti juures (abi jõudis kohalegi, kuigi eestlaste väed olid enne Tallinna all lüüa saanud), kui ka hiljem vene valitsejate juures (venelastes ei nähtud veel sellist globaalset ohtu nagu tänapäeval, kuna Venemaad kaasaja geopoliitilises mõistes polnud veel olemas).

Sellist poliitikat saavad ajada ainult sellise mandaadiga juhid, kelle staatus on «vanematest» kõrgem.

Kokkuvõtlikult järeldub, et ajaloolisest seisukohast puudub alus taandada Jüriöö ülestõusu juhid kuningatest (küla või kihelkonna) vanemateks, isegi kui moonaka mentaliteediga rahvusnihilistlikud ringkonnad seda niiväga soovivad.

Võib ka öelda, et 14. sajandil elanud eestlane oli isegi tänapäevase eestlasega võrreldes mitu korda vabam. Pärisorjuse füüsiline ja mentaalne raudpuur saabus Eestisse alles pärast Jüriöö ülestõusu ja sedagi järk-järgult, ent on märgatav tänase päevani.