Sümbolite torkimine viib mälu kaotuseni

FOTO: Erakogu

Urmas Glase

Aastavahetuse ööl presidendi kõne järel riigitelevisioonis mängimata jäänud hümn on vallandanud arvamuste tormi, mis ei näita vaibumise märke ja sakutab ühiskonda rohkem, kui viimastel päevadel lõõtsunud talvised marutuuled.

Urmas Glase

kolumnist

Öeldagu pealegi, et Eestis on hulgaliselt tähtsamaidki probleeme kui telekastist mängimata jäänud poolteise sajandi vanuse ajalooga viisijupp. Ent pruugib keegi vaid suvalises seltskonnas mainida hümni, kui tuli lööb tuha all taas lõõmama, inimesed elavnevad silmanähtavalt ja seinast seina kommentaare pudeneb kui varrukast.

Saatuslikul ööl Vabaduse väljakult otse-eetris kõne pidanud president Kersti Kaljulaidki arvas mõistlikuks vabandust paluda, aga kired ei taha vaibuda.

Esmalt põhjendas rahvusringhäälingu aastavahetuse programmi kokku pannud toimkond eelmiste aastate traditsiooni hülgamist loominguliste valikute, seejärel Tallinnas Vabaduse platsil juubeliaasta algust tähistanud seltskonna liigse ülemeelikuse ja paukuvate rakettidega.  

Noid vabandusi oli õhtustes uudistes kentsakas vaadata, sest järgmine klipp näitas lätlaste uue aasta vastuvõtmist Riia kesklinnas, kus väljakutäis rõõmustavat rahvast sai samasugustes tingimustes hümniga kenasti hakkama.

Aasta esimese päeva lõpuks raputas tuhka pähe ja võttis avalikkuse siunamised enda peale ETV programmi vastutav toimetaja Karmel Killandi ja lubas, et järgmisel aastavahetusel on hümn tagasi.

Saatuslikul ööl Vabaduse väljakult otse-eetris kõne pidanud president Kersti Kaljulaidki arvas mõistlikuks vabandust paluda, aga kired ei taha vaibuda.

Osa hümni teemal sõna võtnutest arvab, et läbi on saetud Eesti riigi alustala. Vastasleer kehitab õlgu  ja arvab, et ülemöödunust sajandist pärit ja Soome heliloojalt laenatud kohmakate sõnadega viis ei kõneta tänapäeval niikuinii paljusid, vaja oleks uut ja moodsat.

Teised mõtisklevad pulssi kõrgeks ajamata riigi sümbolite kasutuse täpsustamise vajaduse üle.

Pean tunnistama, et olen aastaid üks nendest, kes võtab presidendi teleekraanile ilmumist märguandena jope selga ajada ja minna õue kas ilutulestikku paika sättima või linnaväljakule kuuse alla suuremat saluuti uudistama.

Ent ma ei sea sellega kuidagi kahtluse alla, et minu ignorantsuse tõttu ei peaks ühiskonnale traditsiooni vaja olema.

Meie peres võttis isa vana-aasta viimasel õhtul kapist välja raketipüstolit jäljendava isetehtud toru ja tiris välja kastitäie signaalrakette, mis elektrikuna Koigi sõjaväelennuväljal musta otsa tehes oli töötasu arvestamisel valuutaks.

Sel ajal kui telekas kolisesid kremli kellad, tulid naabrid meie väravasse kokku, vaatasid pea kuklas isa lennutatud signaalrakette ja embasid üksteist head uut aastat soovides ning läksid oma kodudesse tagasi. Lihtne ja inimlik.

Aastavahetuse kombed ja käigud ei tähenda, et mulle Eesti hümn korda ei lähe. Olin 12aastane, kui vanaema surma järel nihverdasin temast jäänud asjade seast endale 1942. aastal Türi vabastamise esimeseks aastapäevaks välja antud raamatukese, mille vahelt leidsin laulusõnad «Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm!» ja need meelde jätsin.

Mulle tähendas koltunud lehelt loetud hümni tekst tükikest vanemate ja vanavanemate kadunud, kuid hinges elus hoitud Eestit.

Paar aastat hiljem tuli Peetri koolis aktusel keerutada plaati NSV Liidu hümniga. Logu plaadimängija tõttu kõlas see nagu Kiire venna ristsetel Tootsi käima vändatud grammofoni jauramisena. Kuigi laul polnud mulle püha, ei vussinud ma meelega, aga aps oli naljakas.

Olin tolle juhtumi ammu unustanud. Järgmisel kevadel võitis komsomoli rajoonikomitee esimene sekretär mul nööbist kinni ja küsis, mis lugu selle hümni mängimisega oli.

Ju  kehastusin mõnele pühaduse teotajaks, kellest tuli ette kanda. Komsomoliboss sai ilma suurema nuhtlemiseta ära mainida ja sinnapaika see jäi.

Paides keskkoolis oli mul 1980ndate teises pooles koolivend Uve, kes armastas vabadel hetkedel aulas klaverit sõrmitseda. Ühel aktusel mängis ta Eesti hümni.

Direktor läks näost punaseks ja hapnik sai otsa. Vaibale kutsutud koolivend kehitas suuri silmi tehes õlgu, et ei tea, mis lugu see oli, ei mäleta, kust meloodia meelde jäi, aga tundus olevat kena viis.

Mul oli õnne, et sinimustvalge lipp ja riigi hümn on mind ja mu tuttavaid ühendanud eelmiste põlvkondadega. Arvan, et traditsioonid on olulised ühiskonna ühendajad ning kui kedagi mõni meie riiklik sümbol ei kõneta, siis ei peaks seda uhkelt kuulutama, pigem silmad maha lööma.

Sümboleid muuta tahtes ütleksime justkui lahti oma esivanematest, kes samade lippude all rahvuslikul ärkamisajal andsid rahvusele sisu ja Vabadussõjas võitlesid meile välja oma riigi. Needsamad sümbolid aitasid okupatsiooniajal elus hoida lootust kaotatud vabaduse naasmiseks.   

Mulle tunduvad üleskutsed traditsioonide lammutamiseks liiga kergekäelised ja egoistlikud. Nagu oldaks unustatud, et oleme pärinud riigi esivanematelt ja peame järjepidevust oma laste kaudu edasi andma ning meie kohal ei tohiks mälu järjepidevus katkeda.

E-riigi tuhinas häirib mind, et osades minu nooremates kaasmaalastes pesitseb rahutu kihk kogu aeg midagi muuta, vana välja visata, asendada uue ja enda arvates moodsaga.

Mu ema meenutas, kuidas nad noorena uut elu alustades loopisid kodust kaasavaraks saadud täispuidust Eesti-aegse mööbli kuhja ja panid põlema, et teha ruumi toona moodsale saepurumööbli kiirmoele. Ema kirjutas selle nooruse lolluse arvele, aga hilisem kahetsus ei toonud hävitatut tagasi.

Mäletate aasta eest disainigurude uueks Eesti tunnusmärgiks loodud rohelist rändrahnu, mille rahvasuus oksendavaks siiliks ristis? Eks pidanud uus Eesti märk rukkilille ja suitsupääsukese igaveseks ajaloo prügikasti saatma.

Paraku ei kestnud uus leiutis aastatki, pakkus sel ajal enamasti vaid irvhammastele keele teritamise rõõmu.

Õnnetu rändrahnu näitel manitsen ettevaatlikult suhtuma kõikidesse bravuurikatesse ettepanekutesse, mis mõtlematult hullavad riigile ja rahvale oluliste sümbolitega. Olen päri luuletaja Juhan Liivi sõnadega «Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta».

Tagasi üles