Piret Seire: ohutus algab meist endist

Kuido Saarpuu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Piret Seire
Piret Seire Foto: Päästeamet

Parasjagu on aeg, mil veel püsivad meeles uusaasta lubadused-olla parem, tervem, teha rohkem trenni, toituda tervislikumalt. Kas keegi andis uusaasta lubaduseks luua ohutum paik oma perele, lähedastele? Kahjuks ma kahtlen selles! Samas võiks sellise lubaduse anda just nüüd, enne kõiki neid teisi. Iga üks peaks seisma hea selle eest, et kodu oleks parim ja peamine, et ka kõige turvalisem paik kus olla, kirjutab Piret Seire, Lääne päästekeskuse ennetusbüroo nõunik. 

 

Palju kuuleme seda, et koduse ohutuse tagamine on kallis lõbu ja seda ei ole nii lihtne teha. Olen sellega päri, kuid alati ei pea ootama seni kuni korsten kokku kukub või elektrijuhtmed kärssama hakkavad. Päästjad on aastaid teinud kodunõustamisi, teevad neid ka edaspidi ja veelgi suuremas mahus kui siiani. Igal ühel teist on võimalik kutsuda neid endale tasuta nõu andma ja olukorda ohutuse seisukohast hindama. Tasuta on ka hoiakud ning suhtumine, neist saab tegelikult kõik alguse. Seegi, kas enda ohutuse tagamine on kallis või nõuab vähe finantse. Mitte midagi ei maksa see, kui igaüks mõtleb kasvõi natuke selle peale, mis on tema kodus peamised või peidetud ohud. Ainuüksi ohtude teadvustamine on juba suur samm ohutuma kodu poole.

Samuti ei maksa suurt midagi hoolimine ja märkamine. Märgake oma kodus peidetud ohte, hoolige nii endast, lähedastest kui ka naaberperest, eriti vanematest sugulastest ja lastest. Tuleõnnetuste statistika näitab, et vanemaealised inimesed on kõige rohkem ohustatud, samuti teame, et lastel puudub veel arusaam tule ohtlikkusest ja võimalused ohutuse tagamiseks. Mitut sihtgruppi kuuluvat inimest teie tunnete? Ilmselt päris mitut!?

Igas leibkonnas, ka korteriühistus on soovitatav läbi arutada kodude ohutuse teema. Ja miks mitte sellega kohe algust teha?! Pärast traagilist sündmust ei aita tõdemine, et oleks pidanud rääkima, tegema.. oleks ma vaid… Seda tuleb teha kohe ja olla valmis juba enne õnnetust.

Eestis põleb keskmiselt iga päev kaks majapidamist. Mõelge korraks, kas teie kodu võiks statistika järgi olla järgmine nendest kahest või on seda teie lähedaste, tuttavate kodud?

Mida ma saan kohe teha enda heaks?

Testin suitsuandurit. Töökorras suitsuandurid on väga suureks abiks tulekahjude avastamisel. Tulekahju avastamise kiirus on kriitilise tähtsusega elu päästmisel, samuti varakahjude vähendamisel.

Veendun, et ka minu lähedastel ja naabritel on suitsuandur töökorras. Enamik inimestest teavad, et andur on kohustuslik, kuid peaaegu poolte tuleõnnetuste puhul selgub, et töökorras andur puudus. Eriti oluline on varakahjude ärahoidmisel tulekahju avastamise kiirus kortermajas. Ka möödunud pühadel ununes nii mõneski kortermajas toit pliidile, süttis toas jõulukuusk. Õnneks nendel sündmustel suuremaid varakahjusid ei olnud, kuna õnnetustest andsid kiiresti märku töökorras suitsuandurid.

Arutan pereringis kodused ohud läbi, vajadusel koostan nimekirja, millises järjekorras ohtusid asute kõrvaldama, näiteks küttekolde ümbruse puhastamine riietest, paberitest, selle saab ju kohe ette võtta.  

Kui elate ahiküttega majapidamises, siis soovitan paigaldada ka vinguandur. Kuigi vingugaasiandur muutus 1. jaanuarist 2018 kohustuslikuks eluruumis, kus on korstnaga ühendatud gaasiseade, köögis või vannitoas kasutusel olevad gaasiga veesoojendid, soovitame kindlasti vingugaasianduri paigaldada ka ahiküttega majapidamistesse. Vingugaas on lõhnatu ja värvitu ning seda me visuaalselt ei taju. Esmasteks tunnusteks on uimasus, peavalu, kerge iiveldus. Vingugaas satub ruumidesse nii valedest küttevõtetest või siibri liigvara sulgemisest, katkisest küttekoldest, aga ka näiliselt tervest küttekolde ahjuavast.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles